< Mātiu 3 >

1 ‌ʻI he ngaahi ʻaho ko ia naʻe haʻu ʻa Sione ko e Papitaiso, ʻo malanga ʻi he toafa ʻo Siutea,
En ces jours-là parut Jean-Baptiste, prêchant dans le désert de Judée,
2 ‌ʻo pehē, “Mou fakatomala: he ʻoku ofi ʻae puleʻanga ʻoe langi.”
et disant: « Repentez-vous, car le royaume des cieux est proche. »
3 He ko eni ia naʻe lea ki ai ʻae palōfita ko ʻIsaia, ʻo pehē, “Ko e leʻo ʻoe tokotaha ʻoku kalanga ʻi he toafa, ‘Mou teuteu ʻae hala ʻoe ʻEiki, fakatonutonu hono ngaahi ʻaluʻanga.’”
C’est lui qui a été annoncé par le prophète Isaïe, disant: « Une voix a retenti au désert: Préparez le chemin du Seigneur, aplanissez ses sentiers. »
4 Pea naʻe kofu ʻae Sione ko ia ʻaki ʻae fulufuluʻi kāmeli, mo e noʻo kiliʻi manu ʻi hono noʻotanga vala; pea ko ʻene meʻakai, ko e heʻe mo e meʻa huʻamelie ʻoe vao.
Or Jean avait un vêtement de poils de chameau, et autour de ses reins une ceinture de cuir, et il se nourrissait de sauterelles et de miel sauvage.
5 Pea naʻe toki ʻalu kiate ia ʻa Selūsalema, mo Siutea kotoa pē, mo e potu fonua kotoa pē naʻe tuʻu ofi ki Sioatani,
Alors venaient à lui Jérusalem, et toute la Judée, et tout le pays qu’arrose le Jourdain.
6 Ke papitaiso ʻiate ia ʻi Sioatani, ʻo vete ʻenau ngaahi angahala.
Et, confessant leurs péchés, ils se faisaient baptiser par lui dans le Jourdain.
7 Ka ʻi heʻene mamata kuo haʻu ʻae tokolahi ʻoe Fālesi mo e Sātusi ki heʻene papitaiso, naʻe pehē ʻe ia kiate kinautolu, “ʻAe fānau ʻae ngata fekai, ko hai naʻa ne valoki ʻakimoutolu ke puna mei he houhau ʻe haʻu?
Voyant un grand nombre de Pharisiens et de Sadducéens venir à ce baptême il leur dit: « Race de vipères, qui vous a appris à fuir la colère qui vient?
8 Ko ia mou fakahā ʻae ngaahi fua ʻoku ngali mo e fakatomala:
Faites donc de dignes fruits de repentir.
9 Pea ʻoua te mou pehē ʻi homou loto, ‘Ko ʻemau tamai ʻa ʻEpalahame:’ he ʻoku ou tala atu kiate kimoutolu, ʻoku faʻa fai ʻe he ʻOtua ke fakatupu ʻi he ngaahi maka ni ʻae fānau kia ʻEpalahame.
Et n’essayez pas de dire en vous-mêmes: Nous avons Abraham pour père; car je vous dis que de ces pierres mêmes Dieu peut faire naître des enfants à Abraham.
10 Pea ko eni, kuo tuku ʻae toki ki he tefito ʻoe ngaahi ʻakau: ko ia, ko e ʻakau kotoa pē ʻoku ʻikai tupu ai ʻae fua lelei, ʻe tā hifo ia, pea laku ki he afi.
Déjà la cognée est à la racine des arbres: tout arbre donc qui ne porte pas de bon fruit sera coupé et jeté au feu.
11 Ko e moʻoni ʻoku ou papitaiso ʻakimoutolu ʻaki ʻae vai ki he fakatomala: ka ko ia ʻoku muimui ʻiate au ʻoku lahi ia ʻiate au, ʻoku ʻikai taau mo au ke u toʻo hono topuvaʻe: pea ʻe papitaiso ʻe ia ʻakimoutolu ʻaki ʻae Laumālie Māʻoniʻoni mo e afi.
Moi, je vous baptise dans l’eau pour le repentir; mais celui qui doit venir après moi est plus puissant que moi, et je ne suis pas digne de porter sa chaussure; il vous baptisera dans l’Esprit-Saint et dans le feu.
12 ‌ʻOku ʻi hono nima ʻa hono ī, pea te ne fakamaʻa ʻaupito hono hahaʻanga, ʻo tānaki ʻa hono uite ki he feleoko; ka ʻe tutu ʻe ia ʻae kafukafu ʻaki ʻae afi taʻemate.”
Sa main tient le van; il nettoiera son aire, il amassera son froment dans le grenier, et il brûlera la paille dans un feu qui ne s’éteint pas. »
13 Pea toki haʻu ʻa Sisu mei Kaleli ki Sioatani kia Sione, ke papitaiso ʻiate ia.
Alors Jésus, venant de Galilée, alla trouver Jean au Jourdain pour être baptisé par lui.
14 Ka naʻe taʻofi ia ʻe Sione, ʻo pehē, “ʻOku ngali mo au ke u papitaiso ʻiate koe, pea ʻoku ke haʻu kiate au?”
Jean s’en défendait en disant: « C’est moi qui doit être baptisé par vous, et vous venez à moi! »
15 Pea lea ʻa Sisu kiate ia, ʻo pehēange, “Tuku ke fai eni: he ʻoku taau mo kitautolu ke fai ki he māʻoniʻoni kotoa pē.” Pea ne toki tuku ke fai ia.
Jésus lui répondit: « Laisse faire maintenant, car il convient que nous accomplissions ainsi toute justice. » Alors Jean le laissa faire.
16 Pea kuo papitaiso ʻa Sisu, naʻe ʻalu hake leva ia mei he vai; pea vakai, kuo mavaeua ʻae langi kiate ia, pea mamata ia ki he Laumālie ʻoe ʻOtua ʻoku maliu hifo ʻo hangē ko e lupe, ʻo tuʻu mai kiate ia:
Jésus ayant été baptisé sortit aussitôt de l’eau, et voilà que les cieux lui furent ouverts, et il vit l’Esprit de Dieu descendre comme une colombe et venir sur lui.
17 Pea ʻiloange, ko e leʻo mei he langi, naʻe pehē, “Ko hoku ʻAlo ʻofaʻanga eni, ʻaia ʻoku ou fiemālie lahi ai.”
Et du ciel une voix disait: « Celui-ci est mon Fils bien-aimé, en qui j’ai mis mes complaisances. »

< Mātiu 3 >