< Nombres 30 >

1 Moïse parla aussi aux chefs des Tribus des enfants d'Israël, en disant: C'est ici ce que l'Eternel a commandé.
Pea naʻe lea ʻa Mōsese ki he houʻeiki ʻoe ngaahi faʻahinga ki he fānau ʻa ʻIsileli, ʻo pehē, Ko e meʻa eni kuo fekau ʻe Sihova.
2 Quand un homme aura fait un vœu à l'Eternel, ou qu'il se sera engagé par serment, s'obligeant expressément sur son âme, il ne violera point sa parole, [mais] il fera selon toutes les choses qui seront sorties de sa bouche.
Kapau ʻe fuakava ʻaki ʻe ha tangata ʻae fuakava kia Sihova, pe fuakava ʻaki ʻae fuakava ke nonoʻo hono laumālie ʻaki ʻae lea papau; ʻe ʻikai te ne fakakehe ʻene lea, ka ʻe fai ia ʻo fakatatau mo ia kotoa pē ʻoku ʻalu ʻi hono ngutu.
3 Mais quand une femme aura fait un vœu à l'Eternel, et qu'elle se sera obligée expressément en sa jeunesse, [étant encore] dans la maison de son père;
Kapau ʻe fuakava ʻaki foki ʻe ha fefine ʻae fuakava kia Sihova, ʻo ne nonoʻo ʻaki ia ʻae lea papau, ka ʻoku kei ʻi he fale ʻo ʻene tamai, pea kei tāupoʻou ia.
4 Et que son père aura entendu son vœu, et son obligation par laquelle elle se sera obligée sur son âme, et que son père ne lui aura rien dit; tous ses vœux seront valables, et toute obligation par laquelle elle se sera obligée sur son âme, sera valable.
Pea fanongo ʻa ʻene tamai ki heʻene fuakava, mo ʻene lea papau ʻaia ʻoku ne nonoʻo ʻaki hono laumālie, pea fakalongo pē ʻa ʻene tamai kiate ia, ʻe toki maʻu ai ʻa ʻene ngaahi fuakava kotoa pē, pea maʻu ʻae lea papau kotoa pē ʻaia kuo ne nonoʻo ʻaki ia.
5 Mais si son père la désavoue au jour qu'il l'aura entendu, aucun de tous ses vœux et aucune de toutes les obligations par lesquelles elle se sera obligée sur son âme, ne sera valable, et l'Eternel lui pardonnera; parce que son père l'a désavouée.
Pea kapau ʻe taʻofi ia ʻe heʻene tamai ʻi he ʻaho ʻoku fanongo ai ia; pehē, ʻe ʻikai maʻu ʻene ngaahi fuakava, he ko ʻene ngaahi lea papau ʻaia naʻa ne nonoʻo ʻaki ʻa hono laumālie: pea ʻe fakamolemole ia ʻe Sihova, koeʻuhi kuo taʻofi ia ʻe heʻene tamai.
6 Que si ayant un mari, elle s'est [engagée] par quelque vœu, ou par quelque chose qu'elle ait proférée légèrement de sa bouche, par laquelle elle se soit obligée sur son âme;
Pea kapau naʻe ai ʻa hono husepāniti, ʻi heʻene fuakava, pe [ko ʻene ]lea ʻaki ha meʻa mei hono loungutu, ke nonoʻo ʻaki hono laumālie;
7 Si son mari l'a entendu, [et] que le jour [même] qu'il l'aura entendu il ne lui en ait rien dit, ses vœux seront valables, et les obligations par lesquelles elle se sera obligée sur son âme, seront valables.
Ka kuo fanongo ki ai ʻa hono husepāniti, pea naʻe fakalongo pē ia kiate ia ʻi he ʻaho ne ne fanongo ki ai; pehē ʻe maʻu ai ʻa ʻene ngaahi fuakava, mo ʻene lea papau ʻaia kuo ne nonoʻo ʻaki hono laumālie.
8 Mais si au jour que son mari l'aura entendu il l'a désavouée, il aura cassé le vœu par lequel elle s'était engagée, et ce qu'elle avait légèrement proféré de sa bouche, en quoi elle s'était obligée sur son âme; l'Eternel lui pardonnera.
Pea kapau ʻoku taʻofi ia ʻe hono husepāniti ʻi he ʻaho ʻoku fanongo ia ki ai; pehē te ne fakataʻeaongaʻi ʻa ʻene fuakava, ʻaia ne ne fuakava ʻaki; pea mo ia ne ne lea ʻaki ʻe hono loungutu, ʻaia naʻa ne nonoʻo ʻaki hono laumālie, pea ʻe fakamolemole ia ʻe Sihova.
9 Mais le vœu de la veuve, ou de la répudiée, [et] tout ce à quoi elle se sera obligée sur son âme, sera valable contre elle.
Ka ko e fuakava kotoa pē ʻae fefine paea, pea mo ia kuo tukuange, ʻaia kuo na nonoʻo ʻaki hona laumālie, ʻe maʻu ia kiate ia.
10 Que si [étant encore] en la maison de son mari elle a fait un vœu, ou si elle s'est obligée expressément sur son âme, par serment;
Pea kapau naʻe fuakava ia ʻi he fale ʻo hono husepāniti, pe nonoʻo hono laumālie ʻaki ʻae lea papau mo e fuakava;
11 Et que son mari l'ayant entendu, ne lui en ait rien dit, et ne l'ait point désavouée; tous ses vœux seront valables, et toute obligation dont elle se sera obligée sur son âme, sera valable.
Pea fanongo ki ai ʻa hono husepāniti, ka naʻe fakalongo ia kiate ia, pea naʻe ʻikai te ne taʻofi ia: pehē ʻe maʻu ai ʻa ʻene ngaahi fuakava kotoa pē, pea ʻe maʻu ai mo e lea papau ʻaia ne ne nonoʻo ʻaki ʻa hono laumālie.
12 Mais si son mari les a expressément cassés au jour qu'il les a entendus, rien qui soit sorti de sa bouche, soit ses vœux, soit obligation faite sur son âme, ne sera valable, [parce que] son mari les a cassés; et l'Eternel lui pardonnera.
Pea kapau naʻe fakataʻeaongaʻi ʻaupito ia ʻe hono husepāniti ʻi he ʻaho naʻe fanongo ia ki ai: pehē ʻe ʻikai maʻu ʻaia kuo ʻalu ʻi hono loungutu, ʻi heʻene ngaahi fuakava, pe ko e nonoʻo ʻo hono laumālie, he kuo fakataʻeaongaʻi ia ʻe hono husepāniti; pea ʻe fakamolemole ia ʻe Sihova.
13 Son mari ratifiera ou cassera tout vœu et toute obligation faite par serment, pour affliger l'âme.
Ko e fuakava kotoa pē, pea mo e fuakava ʻi he lea papau kotoa pē ke fakamamahi ʻae loto, ʻoku ʻi hono husepāniti ke fakamaʻu ia, pea ʻoku ʻi hono husepāniti ke fakataʻeaongaʻi ia.
14 Que si son mari ne lui en a absolument rien dit d'un jour à l'autre, il aura ratifié tous ses vœux, et toutes ses obligations dont elle était tenue, il les aura, [dis-je], ratifiés, parce qu'il ne lui en aura rien dit le jour qu'il l'a entendue.
Pea kapau ʻe mātuʻaki fakalongo pē ʻa hono husepāniti mei he ʻaho ki he ʻaho; ʻoku ne fakamaʻu ai ʻa ʻene fuakava kotoa pē, mo ʻene ngaahi lea papau, ʻaia kuo ne fai: ʻoku ne fakamaʻu ia, koeʻuhi naʻe fakalongo pē ia kiate ia ʻi he ʻaho naʻe fanongo ia ki ai.
15 Mais s'il les a expressément cassés après gu'il les aura entendus, il portera l'iniquité de sa femme.
Pea kapau te ne fakataʻeaongaʻi ia ʻi he hili ʻene fanongo ki ai; ʻe fua ʻe ia ʻa ʻene angahala.
16 Telles [sont] les ordonnances que l'Eternel donna à Moïse par rapport à l'homme et à sa femme; au père et à sa fille, étant [encore] dans la maison de son père, en sa jeunesse.
Ko e ngaahi fono eni naʻe fekau ʻe Sihova kia Mōsese, ki he tangata mo hono uaifi, pea mo e tamai mo hono ʻofefine ʻoku kei tāupoʻou ʻi he fale ʻo ʻene tamai.

< Nombres 30 >