< Job 22 >

1 Éliphaz de Théman prit la parole et dit:
Pea naʻe toki tali ʻe Elifasi mei Timani, ʻo ne pehē,
2 Un homme peut-il être utile à Dieu? Non; le sage n’est utile qu’à lui-même.
‘ʻE faʻa ʻaonga ʻae tangata ki he ʻOtua,’ ʻo hangē ʻoku ʻaonga ʻaia ʻoku poto kiate ia pe?
3 Si tu es juste, est-ce à l’avantage du Tout-Puissant? Si tu es intègre dans tes voies, qu’y gagne-t-il?
He ʻoku ʻaonga ki he Māfimafi ʻa hoʻo māʻoniʻoni? Pe ʻaonga ki ai ʻa hoʻo fakahaohaoa ho ngaahi ʻaluʻanga?
4 Est-ce par crainte de toi qu’il te châtie, Qu’il entre en jugement avec toi?
He te ne tautea koe ko ʻene manavahē kiate koe? Te ne fai koā mo koe ʻae fakamaau?
5 Ta méchanceté n’est-elle pas grande? Tes iniquités ne sont-elles pas infinies?
‌ʻIkai ʻoku lahi ʻaupito hoʻo angahala? Pea taʻengata mo hoʻo ngaahi hia?
6 Tu enlevais sans motif des gages à tes frères, Tu privais de leurs vêtements ceux qui étaient nus;
He kuo ke maʻu taʻetotonu ʻae totongi mei ho kāinga, pea kuo ke faʻao mei he telefua honau kofu.
7 Tu ne donnais point d’eau à l’homme altéré, Tu refusais du pain à l’homme affamé.
Naʻe ʻikai te ke fakainua ʻae vaivai ʻaki ʻae vai, pea kuo ke taʻofi ʻae mā mei he fiekaia.
8 Le pays était au plus fort, Et le puissant s’y établissait.
Ka naʻe ʻoe tangata mālohi ʻae fonua; pea nofo ai ʻae tangata ongoongolelei.
9 Tu renvoyais les veuves à vide; Les bras des orphelins étaient brisés.
Kuo ke fekau atu taʻehameʻa ʻae kau fefine kuo mate honau husepāniti, pea kuo fesiʻi ʻae nima ʻoe kau tamai mate.
10 C’est pour cela que tu es entouré de pièges, Et que la terreur t’a saisi tout à coup.
Ko ia kuo kāpui ai koe ʻe he ngaahi tauhele, pea ke puputuʻu ʻi he manavahē kuo fakafokifā;
11 Ne vois-tu donc pas ces ténèbres, Ces eaux débordées qui t’envahissent?
Pea ko e fakapoʻuli ke ʻoua naʻa ke mamata, pea ʻufiʻufi koe ʻe he ngaahi vai lahi.
12 Dieu n’est-il pas en haut dans les cieux? Regarde le sommet des étoiles, comme il est élevé!
“ʻIkai ʻoku ʻi he langi ʻi ʻolunga ʻae ʻOtua? Pea ke vakai ki hono māʻolunga faufau ʻoe ngaahi fetuʻu lahi!
13 Et tu dis: Qu’est-ce que Dieu sait? Peut-il juger à travers l’obscurité?
Ka ke pehē ʻe koe, ‘ʻOku ʻilo fēfē ʻe he ʻOtua? Pea ʻe faʻa fakamaau ʻe ia ʻi he loto ʻao fakapoʻuli?
14 Les nuées l’enveloppent, et il ne voit rien; Il ne parcourt que la voûte des cieux.
Ko e ʻufiʻufi kiate ia ʻae ngaahi ʻao matolu, ʻaia ʻoku ʻikai te ne mamata ai; pea ʻoku hāʻele pe ia ʻi he hāʻeleʻanga ʻi he langi.’
15 Eh quoi! Tu voudrais prendre l’ancienne route Qu’ont suivie les hommes d’iniquité?
He kuo ke fakaʻilongaʻi ʻe koe ʻae hala motuʻa, naʻe fou ai ʻae kakai angahala?
16 Ils ont été emportés avant le temps, Ils ont eu la durée d’un torrent qui s’écoule.
‌ʻAkinautolu naʻe tuʻusi hifo ʻi he teʻeki hoko honau kuonga, ʻakinautolu naʻe lōmaki honau tuʻunga ʻaki ʻae vai:
17 Ils disaient à Dieu: Retire-toi de nous; Que peut faire pour nous le Tout-Puissant?
‌ʻAkinautolu naʻe pehē ki he ʻOtua, ‘ʻAlu ʻiate kimautolu:’ pea, ‘Ko e hā ʻe faʻa fai ʻe he Māfimafi maʻanautolu?’
18 Dieu cependant avait rempli de biens leurs maisons. Loin de moi le conseil des méchants!
Ka naʻa ne fakapito ʻaki ʻae ngaahi meʻa lelei honau ngaahi fale: ka ʻoku mamaʻo ʻiate au ʻae fakakaukau ʻoe angahala.
19 Les justes, témoins de leur chute, se réjouiront, Et l’innocent se moquera d’eux:
‌ʻOku mamata ki ai ʻae māʻoniʻoni, pea fiefia: pea ʻoku kata manuki kiate kinautolu ʻe he taʻeangahala.
20 Voilà nos adversaires anéantis! Voilà leurs richesses dévorées par le feu!
‘Koeʻuhi naʻe ʻikai tuʻusi ʻetau koloa, ka ko honau toe ʻoku fakaʻauha ʻe he afi.’
21 Attache-toi donc à Dieu, et tu auras la paix; Tu jouiras ainsi du bonheur.
“Fai ke ke ʻiloʻi ia, pea ke melino: pea ko ia ʻe hoko ai ʻae lelei kiate koe.
22 Reçois de sa bouche l’instruction, Et mets dans ton cœur ses paroles.
‌ʻOku ou kole kiate koe, ke ke maʻu ʻae fono mei hono ngutu, pea ke faʻo ki ho loto ʻa ʻene ngaahi folofola.
23 Tu seras rétabli, si tu reviens au Tout-Puissant, Si tu éloignes l’iniquité de ta tente.
Kapau te ke tafoki ki he Māfimafi, ʻe langa hake koe, pea te ke tukuange ke mamaʻo ʻae hia mei ho ngaahi fale.
24 Jette l’or dans la poussière, L’or d’Ophir parmi les cailloux des torrents;
Pea te ke toki fokotuʻu ʻae koloa ʻo hangē ko e efu, mo e koula ʻo Ofeli ʻo hangē ko e ngaahi maka teka ʻoe tafeʻanga vai.
25 Et le Tout-Puissant sera ton or, Ton argent, ta richesse.
‌ʻIo, ʻe hoko ʻae Māfimafi ko ho fakaū, pea te ke maʻu ʻo lahi ʻae siliva.
26 Alors tu feras du Tout-Puissant tes délices, Tu élèveras vers Dieu ta face;
He te ke toki fiefia ʻi he Māfimafi, pea hanga hake ho mata ki he ʻOtua.
27 Tu le prieras, et il t’exaucera, Et tu accompliras tes vœux.
Te ke fai haʻo lotu kiate ia, pea te ne ongoʻi koe, pea te ke fai hoʻo ngaahi fuakava.
28 A tes résolutions répondra le succès; Sur tes sentiers brillera la lumière.
Te ke tuʻutuʻuni foki ha meʻa, pea ʻe fakamoʻoni ia kiate koe: pea ʻe ulo ʻae maama ki ho ngaahi hala.
29 Vienne l’humiliation, tu prieras pour ton relèvement: Dieu secourt celui dont le regard est abattu.
‌ʻOka ai ha tōkilalo, te ke toki pehē, ‘ʻOku ai ʻae hakeakiʻi;’ pea ʻe fakamoʻui ʻe ia ʻae angavaivai.
30 Il délivrera même le coupable, Qui devra son salut à la pureté de tes mains.
‌ʻE fakahaofi ʻe ia ʻae fonua motu ʻoe taʻeangahala: pea ʻoku hao ia ʻi he māʻoniʻoni ʻo ho nima.”

< Job 22 >