Зәбур 63

1 Давут язған күй (у Йәһудадики чөл-баяванда болған чағда йезилған): — И Худа, Сән мениң илаһимдурсән, Тәшналиқ билән Сени издидим! Мән қурғақ, чаңқақ, сусиз зиминда туруп, Җеним Саңа интизар, әтлирим тәлмүрүп интиларки —

En Psalme af David, der han var i Judas Ørk.

2 Муқәддәс җайиңда Саңа көз тикип қариғинимдәк, Мән йәнә зор қудритиң вә улуқлуғуңни көрсәм!

Gud! du er min Gud, jeg vil søge aarle til dig; min Sjæl tørster efter dig, mit Kød længes efter dig udi et tørt og vansmægtende Land, hvor intet Vand er.

3 Өзгәрмәс муһәббитиң һаяттинму әзиздур; Ләвлирим Сени мәдһийиләйду;

Saaledes saa jeg dig i Helligdommen for at beskue din Magt og din Ære.

4 Шу сәвәптин тирик болсамла, Саңа тәшәккүр-мәдһийә оқуймән, Сениң намиңда қоллиримни көтиримән.

Thi din Miskundhed er bedre end Livet; mine Læber skulle prise dig.

5 Җеним назу-немәтләрдин һәм майлиқ гөшләрдин қанаәтләнгәндәк қанаәтләнди; Ағзим ечилип хуш ләвлирим Саңа мәдһийиләрни яңритиду;

Saaledes vil jeg love dig i mine Livsdage; jeg vil opløfte mine Hænder i dit Navn.

6 Орнумда йетип Сени әслигинимдә, Түн кечиләрдә Сени сеғинип ойлинимән.

Min Sjæl skal mættes som af det fede og kraftige Maaltid, og min Mund skal love dig med frydefulde Læber.

7 Чүнки Сән маңа ярдәмдә болуп кәлгәнсән; Сениң қанитиң сайисидә шат-хурамлиқта нахшиларни яңритимән.

Naar jeg kommer dig i Hu paa mit Leje, vil jeg tænke paa dig i Nattevagterne.

8 Мениң җеним Саңа чиң чаплишип маңиду, Сениң оң қолуң мени йөлимәктә.

Thi du har været min Hjælp, og under dine Vingers Skygge vil jeg synge med Fryd.

9 Бирақ җенимни йоқитишқа издәватқанлар йәр тәктилиригә чүшүп кетиду.

Min Sjæl hang efter dig, din højre Haand holdt paa mig.

10 Уларниң қени қилич тиғида төкүлиду, Улар чилбөриләргә йәм болиду.

Men de søge efter mit Liv til deres egen Ødelæggelse; de skulle komme i Jordens nederste Dybder.

11 Лекин падиша Худадин шатлиниду; Униң нами билән қәсәм қилғанларниң һәммиси роһлинип шатлиниду; Чүнки ялған сөзлигүчиләрниң зувани тувақлиниду.

Man skal give dem Sværdet i Vold, de skulle vorde Ræves Del. Men Kongen skal glædes i Gud; hver den, som sværger ved ham, skal rose sig; thi deres Mund skal stoppes, som tale Løgn.