< Maʻake 9 >

1 Pea pehē ʻe ia kiate kinautolu, “Ko e moʻoni ʻoku ou tala atu kiate kimoutolu, ʻOku ai ʻae niʻihi ʻiate kinautolu ʻoku tutuʻu ʻi heni, ʻe ʻikai te nau kamata ʻae mate, kaeʻoua ke nau mamata ki he puleʻanga ʻoe ʻOtua ʻoku hoko mai mo e mālohi.”
Il leur disait aussi: En vérité, je vous le déclare, quelques-uns de ceux qui sont ici présents ne mourront pas, avant d'avoir vu le règne de Dieu venir avec puissance.
2 Pea hili ʻae ʻaho ʻe ono, pea ʻave ʻe Sisu ʻa Pita, mo Semisi, mo Sione, ko kinautolu pe, ʻo ne tataki ʻakinautolu ki he moʻunga māʻolunga: pea naʻe liliu ia ʻi honau ʻao.
Six jours après, Jésus prit avec lui Pierre, Jacques et Jean; il les mena seuls à l'écart sur une haute montagne; et il fut transfiguré en leur présence.
3 Pea fetapatapaki hono kofu, ʻo mātuʻaki hinehina ʻo hangē ko e ʻuha hinehina: pea ʻe ʻikai ha tufunga fō tupenu ʻi māmani ʻe faʻa fakahinehina ke pehē.
Ses vêtements devinrent resplendissants et d'une blancheur si éblouissante, qu'il n'y a pas de foulon sur la terre qui puisse blanchir ainsi.
4 Pea hā ai kiate kinautolu ʻa ʻIlaisiā mo Mōsese; pea nau alea mo Sisu.
Moïse et Élie leur apparurent, et ils s'entretenaient avec Jésus.
5 Pea lea ʻa Pita, ʻo pehē kia Sisu, “ʻEiki, ʻoku lelei ʻetau ʻi heni: pea tuku ke mau ngaohi ha fale ʻe tolu: ke ʻoʻou ʻae taha, pea taha ʻo Mōsese, pea taha ʻo ʻIlaisiā.”
Alors Pierre, prenant la parole, dit à Jésus: Maître, il est bon pour nous d'être ici; dressons-y trois tentes, une pour toi, une pour Moïse, et une pour Élie.
6 He naʻe ʻikai te ne ʻilo pe ko e hā ʻoku ne leaʻaki; he naʻa nau ilifia lahi.
En effet, il ne savait pas ce qu'il disait, parce qu'ils étaient effrayés.
7 Pea naʻe fakamaluʻaki ʻakinautolu ʻae ʻao: pea ongo mai mei he ʻao ʻae leʻo ʻo pehē, “Ko hoku ʻAlo ʻofaʻanga eni: fanongo kiate ia.”
Puis il vint une nuée qui les couvrit; et on entendit une voix, sortant de la nuée, qui disait: Celui-ci est mon Fils bien-aimé, écoutez-le!
8 Pea fakafokifā pe, kuo nau fesiosiofaki, pea ʻikai kenau toe ʻilo ha taha, ka ko Sisu pe mo kinautolu.
Soudain, les disciples ayant regardé autour d'eux, ne virent plus personne que Jésus, qui était seul avec eux.
9 Pea ʻi heʻenau ʻalu hifo mei he moʻunga, naʻa ne fekau kiate kinautolu ke ʻoua naʻa nau fakahā ki ha taha ʻae ngaahi meʻa kuo nau mamata ki ai, kaeʻoua ke toetuʻu ʻae Foha ʻoe tangata mei he pekia.
Comme ils descendaient de la montagne, Jésus leur défendit de dire à personne ce qu'ils avaient vu, jusqu'à ce que le Fils de l'homme fût ressuscité des morts.
10 Pea naʻa nau maʻu kiate kinautolu ʻae lea ko ia, ʻonau fefehuʻiʻaki ʻiate kinautolu, “Pe ko e hā hono ʻuhinga ʻoe toetuʻu mei he pekia.”
Ils retinrent donc cette parole en eux-mêmes, se demandant ce que c'était que ressusciter des morts.
11 Pea naʻa nau fehuʻi kiate ia, ʻo pehē, “Ko e hā ʻoku pehē ai ʻe he kau tangata tohi, ʻe tomuʻa haʻu ʻa ʻIlaisiā?”
Et ils l'interrogèrent, en disant: Pourquoi les scribes disent-ils qu'il faut qu'Élie vienne premièrement?
12 Pea leaange ʻe ia, ʻo pehē kiate kinautolu, “Ko e moʻoni ʻoku tomuʻa haʻu ʻa ʻIlaisiā, ʻo fakatonutonu ʻae meʻa kotoa pē; pea hangē ko ia kuo tohi ki he Foha ʻoe tangata, ʻe kātaki foki ʻe ia ʻae meʻa lahi, pea manukia ia.”
Il leur répondit: Il est vrai qu'Élie devait venir premièrement et rétablir toutes choses. Comment donc est-il écrit au sujet du Fils de l'homme qu'il doit souffrir beaucoup et être méprisé?
13 Ka ʻoku ou pehē kiate kimoutolu, “Kuo haʻu moʻoni ʻa ʻIlaisiā, ʻo hangē ko ia kuo tohi, pea kuo nau fai kiate ia ʻenau faʻiteliha.”
Or, je vous le déclare, Élie est déjà venu, et ils lui ont fait tout ce qu'ils ont voulu, suivant ce qui est écrit à son sujet.
14 Pea kuo haʻu ia ki he kau ākonga, pea ne mamata ki he fuʻu kakai ʻoku kāpui ʻakinautolu, mo e kau tangata tohi ʻoku kikihi mo kinautolu.
Étant venus vers les autres disciples, ils virent une très grande foule autour d'eux, et des scribes qui discutaient avec eux.
15 Pea kuo mamata leva ʻae kakai fulipē kiate ia, pea nau ofo lahi, ʻonau feleleʻi mo fetapa kiate ia.
Dès que toute cette foule vit Jésus, elle fut saisie d'étonnement, et tous, étant accourus, le saluaient.
16 Pea fehuʻi ʻe ia ki he kau tangata tohi, “Ko e hā ʻoku mou fakakikihi ai mo kinautolu?”
Alors il leur demanda: Sur quoi discutiez-vous avec eux?
17 Pea lea ʻae tokotaha ʻi he kakai, ʻo pehēange kiate ia, “ʻEiki, kuo u ʻomi kiate koe hoku foha, ʻoku ʻiate ia ʻae laumālie noa:
Un homme de la foule répondit: Maître, je t'ai amené mon fils; il est possédé d'un esprit muet,
18 Pea ko e potu kotoa pē ʻoku ne puke ai ia, ʻoku ne haʻaki ia; pea koā ia, mo fengaiʻitaki hono nifo, pea ʻoku ne fakaʻaʻau ʻo vaivai: pea ne u lea ki hoʻo kau ākonga ke nau kapusi ia; ka naʻe ʻikai te nau faʻa fai.”
qui l'agite par des convulsions partout où il le saisit; il écume, grince des dents et devient tout raide. J'ai prié tes disciples de chasser cet esprit, mais ils n'ont pas pu le faire.
19 Pea lea ia, ʻo pehēange kiate ia, “ʻAe toʻutangata taʻetui! ʻE fēfē hono fuoloa ʻoe tau nonofo? ʻE fēfē hono fuoloa ʻo ʻeku kātaki ʻakimoutolu? ʻOmi ia kiate au.”
Alors Jésus leur répondit: race incrédule, jusques à quand serai-je avec vous? Jusques à quand vous supporterai-je? Amenez-le-moi!
20 Pea nau ʻomi ia kiate ia; pea kuo mamata ia ki ai, pea haʻaki leva ia ʻe he laumālie; pea tō ia ki he kelekele, mo mokofisi pea Koa [hono ngutu].
Et ils le lui amenèrent. Dès que l'enfant vit Jésus, l'esprit l'agita avec violence; il tomba par terre, et il se roulait en écumant.
21 Pea fehuʻi ia ki heʻene tamai, “Kuo fēfē hono fuoloa talu ʻene hoko eni kiate ia?” Pea pehē ʻe ia, “Talu ʻene tamasiʻi.”
Jésus demanda au père: Combien y a-t-il de temps que cela lui arrive? Le père dit: Depuis son enfance.
22 Pea kuo liunga lahi ʻae lī ia ki he afi, pea mo e vai, ke tāmateʻi ia: pea kapau te ke faʻa fai ha meʻa, ke ke ʻaloʻofa kiate kimautolu, ʻo tokoni ʻakimautolu.
L'esprit l'a souvent jeté dans le feu et dans l'eau, pour le faire périr; mais si tu y peux quelque chose, aide-nous et aie compassion de nous!
23 Pea pehēange ʻe Sisu kiate ia, “Kapau ʻoku ke faʻa tui, ʻoku faʻa fai ʻae ngaahi meʻa kotoa pē kiate ia ʻoku tui.”
Jésus lui répondit: Si tu peux? — me dis-tu. Toutes choses sont possibles pour celui qui croit.
24 Pea tangi loʻimata leva ʻae tamai ʻae tamasiʻi, ʻo ne pehē, “ʻEiki, ʻoku ou tui; ke ke tokoniʻi au telia ʻeku taʻetui.”
Aussitôt le père de l'enfant s'écria: Je crois! Aide-moi dans mon incrédulité!
25 Pea ʻi he mamata ʻa Sisu ʻoku feleleʻi mai ʻae kakai ʻo fakataha, pea ne tautea ʻae laumālie ʻuli, ʻo ne pehē kiate ia, “ʻA koe, ko e laumālie noa mo tuli, ʻoku ou fekau kiate koe, haʻu kituʻa ʻiate ia, pea ʻoua naʻa ke toe hū ki ai.”
Quand Jésus vit que le peuple accourait en foule, il reprit sévèrement l'esprit impur et lui dit: Esprit muet et sourd, je te le commande, sors de cet enfant et n'y rentre plus.
26 Pea tangi [ʻae laumālie], ʻo ne haʻaki ia ʻo lahi, pea haʻu kituʻa: pea naʻe tatau [ʻae tangata ]mo ha taha mate; ko ia ne pehē ai ʻe he tokolahi, “Kuo mate ia.”
Alors l'esprit sortit, en jetant un grand cri et en l'agitant avec violence; et l'enfant devint comme mort, de sorte que plusieurs disaient: Il est mort!
27 Ka naʻe puke ia ʻe Sisu ʻi hono nima, ʻo fokotuʻu ia; pea ne tuʻu hake.
Mais Jésus, l'ayant pris par la main, le releva; et l'enfant se tint debout.
28 Pea kuo hū ia ki fale, pea fehuʻi fakafufū ʻene kau ākonga kiate ia, “Ko e hā naʻe ʻikai ai te mau faʻa kapusi ia?”
Lorsque Jésus fut entré dans une maison, ses disciples lui demandèrent en particulier: Pourquoi n'avons-nous pas pu chasser ce démon?
29 Pea pehē ʻe ia kiate kinautolu, “ʻOku ʻikai haʻu kituʻa ʻae faʻahinga ni ʻi ha meʻa, kae ʻi he lotu mo e ʻaukai.”
Il leur répondit: Rien, si ce n'est la prière, ne peut faire sortir cette espèce de démons.
30 Pea naʻa nau ʻalu mei ai, ʻonau ʻalu ʻi Kāleli; pea naʻe ʻikai loto ia ke ʻilo ia ʻe ha taha.
Étant partis de là, ils traversèrent la Galilée; et Jésus ne voulait pas que personne le sût.
31 He naʻe akonakiʻi ʻe ia ʻa ʻene kau ākonga, ʻo ne pehē kiate kinautolu, “E tukuange ʻae Foha ʻoe tangata ki he nima ʻoe kakai, pea te nau fakapoongi ia; pea hili hono fakapoongi, ʻe toetuʻu ia ʻi hono ʻaho tolu.”
En effet, il instruisait ses disciples, et il leur disait: Le Fils de l'homme va être livré entre les mains des hommes, et ils le feront mourir; et trois jours après avoir été mis à mort, il ressuscitera.
32 Ka naʻe ʻikai te nau ʻilo ʻae lea ko ia, pea naʻa nau manavahē ke fehuʻi kiate ia.
Mais eux ne comprenaient point cette parole, et ils craignaient de l'interroger.
33 Pea haʻu ia ki Kapaneume: pea fehuʻi kiate kinautolu ʻi heʻene nofo ʻi he fale, “Ko e hā ia naʻa mou fakakikihi ai ʻakimoutolu ʻi he hala?”
Ils vinrent à Capernaüm; et quand ils furent dans la maison, Jésus leur demanda: De quoi parliez-vous en chemin?
34 Ka naʻa nau fakalongo pē: he naʻa nau fakakikihi ʻi he hala, pe ko hai ʻe lahi hake.
Mais ils gardaient le silence; car ils avaient discuté en chemin pour savoir qui d'entre eux était le plus grand.
35 Pea nofo hifo ia, ʻo ne ui ʻae toko hongofulu ma toko ua, ʻo pehē ʻe ia kiate kinautolu, “Kapau ʻoku holi ha tangata ke muʻomuʻa, ʻe ki mui ia ʻiate kimoutolu kotoa pē, mo e tamaioʻeiki ʻamoutolu kotoa pē.”
S'étant alors assis, il appela les Douze et leur dit: Si quelqu'un veut être le premier, qu'il soit le dernier de tous et le serviteur de tous.
36 Pea toʻo ʻe ia ha tamasiʻi siʻi ʻo ne tuku ia ki honau haʻohaʻonga: pea kuo fua hake ia ʻi hono nima, pea pehē ʻe ia kiate kinautolu,
Puis il prit un petit enfant et le mit au milieu d'eux; et, le tenant entre ses bras, il leur dit:
37 “Ko ia ia te ne maʻu ha tamasiʻi pehē ʻi hoku hingoa, ʻoku ne maʻu au: pea ko ia ia te ne maʻu au, ʻoku ʻikai ko au [pe ]ʻoku ne maʻu, ka ko ia ne ne fekau au.”
Celui qui reçoit un de ces petits enfants en mon nom, me reçoit; et celui qui me reçoit, ce n'est pas moi qu'il reçoit, mais Celui qui m'a envoyé.
38 Pea leaange ʻa Sione, ʻo pehē kiate ia, “ʻEiki, naʻa mau mamata ki he tokotaha ʻoku kapusi ʻae kau tēvolo ʻi ho huafa, ka ʻoku ʻikai ke muimui ia kiate kitautolu: pea naʻa mau taʻofi kiate ia, koeʻuhi ʻoku ʻikai muimui kiate kitautolu.”
Jean lui dit: Maître, nous avons vu quelqu'un qui chassait les démons en ton nom, et nous l'en avons empêché, parce qu'il ne nous suit pas.
39 Ka naʻe pehē ʻe Sisu, “ʻOua naʻa taʻofi ia: he ʻoku ʻikai ha taha te ne fai ha meʻa mana ʻi hoku huafa, ʻe faʻa lea kovi noa pe kiate au.
Jésus répondit: Ne l'en empêchez point; car il n'y a personne qui, faisant un miracle en mon nom, puisse en même temps parler mal de moi.
40 He ko ia ʻoku ʻikai angatuʻu kiate kitautolu, ʻoku kau taha ia mo kitautolu.
Celui qui n'est pas contre nous est pour nous.
41 He ko ia ʻe ʻatu kiate kimoutolu ha vai ke inu ʻi hoku huafa, koeʻuhi ʻoku ʻa Kalaisi ʻakimoutolu, ʻoku ou tala moʻoni atu kiate kimoutolu, ʻe ʻikai mole ʻiate ia hono totongi.
Et celui qui vous donnera un verre d'eau en mon nom, parce que vous appartenez à Christ, — en vérité, je vous le déclare, il ne perdra pas sa récompense.
42 “Pea ko ia ia ʻe fakahalaʻi ha tokotaha ʻiate kinautolu ni ʻoku siʻi ʻoku tui kiate au, ʻe lelei hake kiate ia ʻo ka ne taupungaʻi ʻaki ia ʻae maka momosi ʻi hono kia, pea lī ia ki he moana.
Mais si quelqu'un fait tomber dans le péché l'un de ces petits qui croient, mieux vaudrait pour lui qu'on lui mit au cou une grosse meule de moulin, et qu'on le jetât dans la mer!
43 Pea kapau ʻe fakahalaʻi Koe ʻeho nima, tutuʻu ia: ʻoku lelei kiate Koe ke ke hū ki he moʻui ʻoku ke nima mutu, ʻi hoʻo maʻu ʻae nima ʻe ua, kae ʻalu ki heli, ki he afi ʻe ʻikai ʻaupito faʻa tāmateʻi; (Geenna g1067)
Si ta main te fait tomber dans le péché, coupe-la; il vaut mieux pour toi que tu entres manchot dans la vie, que d'avoir tes deux mains et d'aller dans la géhenne, dans le feu qui ne s'éteint point, (Geenna g1067)
44 ‌ʻAia ‘ʻOku ʻikai mate ai honau ʻuanga, pea ʻikai faʻa tāmateʻi ʻae afi.’
[là où leur ver ne meurt point, et où le feu ne s'éteint point.]
45 Pea kapau ʻe fakahalaʻi koe ʻeho vaʻe, tutuʻu ia: ʻoku lelei kiate koe ke ke hū ki he moʻui ʻoku ke ketu, ʻi hoʻo maʻu ʻae vaʻe ʻe ua, kae lī koe ki heli, ki he afi ʻe ʻikai ʻaupito faʻa tāmateʻi; (Geenna g1067)
Et si ton pied te fait tomber dans le péché, coupe-le; il vaut mieux pour toi que tu entres boiteux dans la vie, que d'avoir tes deux pieds et d'être jeté dans la géhenne, (Geenna g1067)
46 ‌ʻAia ʻoku ʻikai mate ai honau ʻuanga, pea ʻikai faʻa tāmateʻi ʻae afi.
[là où leur ver ne meurt point, et où le feu ne s'éteint point.]
47 Pea kapau ʻe fakahalaʻi Koe ʻeho mata, kapeʻi ia: ʻoku lelei kiate Koe ke ke hū ki he puleʻanga ʻoe ʻOtua mo e mata pe taha, ʻi hoʻo maʻu ʻae mata ʻe ua, kae lī koe ki he afi ʻo heli; (Geenna g1067)
Et si ton oeil te fait tomber dans le péché, arrache-le! Il vaut mieux pour toi que tu entres dans le royaume de Dieu, n'ayant qu'un oeil, que d'avoir deux yeux et d'être jeté dans la géhenne, (Geenna g1067)
48 ‌ʻAia ‘ʻoku ʻikai mate ai honau ʻuanga, pea ʻikai faʻa tāmateʻi ʻae afi.’
«là où leur ver ne meurt point, et où le feu ne s'éteint point.»
49 “He koeʻuhi ʻe fakamāsima taki taha kotoa pē ʻaki ʻae afi, pea ʻe fakamāsima ʻaki ʻae feilaulau kotoa pē ʻae māsima.
Car chacun sera salé de feu.
50 “ʻOku lelei ʻae māsima: pea kapau kuo mole ʻi he māsima hono kona, temou [toe ]fakakona fēfeeʻi ia? “Maʻu pe ʻae māsima, kiate kimoutolu, pea mou melino pe ʻakimoutolu.”
C'est une bonne chose que le sel; mais si le sel perd sa saveur, avec quoi la lui rendrez-vous? Ayez du sel en vous-mêmes, et vivez en paix entre vous.

< Maʻake 9 >