< Maʻake 3 >

1 Pea toe hū ia ki he falelotu; pea naʻe ʻi ai ʻae tangata kuo mate hono nima.
Une autre fois, Jésus entra dans une synagogue, où se trouvait un homme qui avait la main desséchée.
2 Pea naʻa nau lamasi ia, pe te ne fakamoʻui ia ʻi he ʻaho Sāpate: ka nau fakakoviʻi ai ia.
Les pharisiens l'observaient pour voir s'il le guérirait un jour de sabbat, afin de pouvoir l'accuser.
3 Pea pehē ʻe ia ki he tangata naʻe nima mate, “Tuʻu mai.”
Il dit à l'homme qui avait la main desséchée: Lève-toi et tiens-toi au milieu de nous.
4 Pea ne pehē kiate kinautolu, “ʻOku ngofua ke fai lelei ʻi he ngaahi ʻaho Sāpate, pe ko e fai kovi? Ke fakamoʻui, pe tāmateʻi?” Ka naʻa nau fakalongo pe.
Puis il leur dit: Est-il permis, le jour du sabbat, de faire du bien ou de faire du mal; de sauver une personne ou de la tuer? Mais ils gardaient le silence.
5 Pea kuo vakai foli ʻe ia ʻakinautolu kuo tuputāmaki, he naʻe mamahi ia koeʻuhi ko e fefeka ʻo honau loto, pea ne pehē ki he tangata, “Mafao mai ho nima.” Pea ne mafao atu [ia]: pea fakamoʻui hono nima ʻo hangē ko [hono nima ]e taha.
Alors, promenant sur eux ses regards avec indignation, et affligé de l'endurcissement de leur coeur, il dit à l'homme: Étends ta main. Il l'étendit, et sa main redevint saine.
6 Pea naʻe ʻalu kituʻa ʻae kau Fālesi, ʻonau alea leva mo e kau Helotiane kiate ia, pe fēfeeʻi ʻenau tāmateʻi ia.
Les pharisiens, étant sortis, tinrent aussitôt conseil avec les hérodiens contre lui, pour le faire périr.
7 Ka naʻe ʻalu ʻa Sisu mo ʻene kau ākonga ki he tahi: pea muimui kiate ia ʻae fuʻu tokolahi mei Kāleli mo Siutea,
Jésus se retira avec ses disciples du côté de la mer, et une grande multitude, venue de la Galilée, le suivit. De la Judée aussi,
8 Pea naʻe haʻu kiate ia, mei Selūsalema, mo ʻAitumia, mo e tuʻa Sioatani, mo kinautolu naʻe ofi ki Taia mo Saitoni, ʻae fuʻu tokolahi ʻi heʻenau fanongo ki he ngaahi meʻa lahi kuo ne fai.
de Jérusalem, de l'Idumée, du pays au-delà du Jourdain, ainsi que des environs de Tyr et de Sidon, une grande multitude, ayant entendu parler de tout ce qu'il faisait, vint vers lui.
9 Pea naʻe fekau ʻe ia ki heʻene kau ākonga, ke ʻai ha vaka siʻi ke tatali kiate ia, koeʻuhi ko e fuʻu tokolahi, telia naʻa nau fakaʻefihiaʻi ia.
Alors il dit à ses disciples de lui tenir une petite barque toute prête, à cause de la foule, pour ne pas être trop pressé par elle.
10 He kuo ne fakamoʻui ʻae tokolahi; ko ia ne nau fakaʻefihiaʻi ia, ka nau ala kiate ia, ʻakinautolu naʻe mahaki.
Car il avait guéri plusieurs malades, de sorte que tous ceux qui avaient quelque mal se jetaient sur lui pour le toucher.
11 Pea mo e kau laumālie ʻuli, ʻi heʻenau mamata kiate ia, naʻa nau tō ki lalo ʻi hono ʻao, pea tangi, ʻo pehē, “Ko e ʻAlo koe ʻoe ʻOtua.”
Et quand les esprits impurs le voyaient, ils tombaient à ses pieds et s'écriaient: Tu es le Fils de Dieu!
12 Pea ne fekau mālohi kiate kinautolu, ke ʻoua naʻa nau fakahā ia.
Mais il leur défendait sévèrement de le faire connaître.
13 Pea naʻe ʻalu hake ia ki he moʻunga, ʻo ne ui kiate ia ʻakinautolu naʻe loto ia ki ai: pea nau ʻalu ange kiate ia.
Il alla ensuite sur la montagne, et il appela ceux qu'il voulut choisir lui-même, et ils vinrent à lui.
14 Pea ne tuʻutuʻuni ʻae toko hongofulu ma toko ua, ke nau ʻiate ia, pea koeʻuhi ke ne fekau atu ʻakinautolu ke malanga,
Il en désigna douze, qu'il nomma apôtres, pour les avoir avec lui et pour les envoyer prêcher,
15 Pea ke maʻu ʻae mālohi ke fakamoʻui ʻae ngaahi mahaki, mo kapusi ʻae kau tēvolo:
avec le pouvoir de chasser les démons.
16 Ko Saimone naʻa ne fakahingoa ko Pita;
Voici les douze qu'il désigna: Simon, à qui il donna le nom de Pierre;
17 mo Semisi ko e [foha ]ʻo Sepeti, mo Sione ko e tokoua ʻo Semisi; pea ne fakahingoa ʻakinaua ko Poaneasesi, ʻa ia, “Ko e ongo foha ʻoe mana:”
Jacques, fils de Zébédée, et Jean, frère de Jacques, auxquels il donna le nom de Boanerges, c'est-à-dire fils du tonnerre;
18 mo ʻAnitelū, mo Filipe, mo Pātolomiu, mo Mātiu, mo Tōmasi, mo Semisi ko e [foha ]ʻo ʻAlefiusi, mo Tatiusi, mo Saimone ko e Kēnani,
André, Philippe, Barthélémy, Matthieu, Thomas, Jacques, fils d'Alphée, Thaddée, Simon le Cananéen,
19 mo Siutasi ʻIsikaliote ʻaia foki naʻa ne lavakiʻi ia: pea naʻa nau hū ki ha fale.
et Judas Iscariote, celui-là même qui le trahit.
20 Pea toe fakataha ʻae kakai, ko ia naʻe ʻikai ai te nau faʻa fai ʻenau kai mā.
Jésus entra dans une maison avec ses disciples; et la foule s'y rassembla encore, de sorte qu'ils ne pouvaient pas même prendre leur repas.
21 Pea ʻi he fanongo ki ai ʻa hono kāinga, naʻa nau ʻalu atu ko hono puke: he naʻa nau pehē, “Kuo vale ia.”
Quand ses proches l'eurent appris, ils vinrent pour s'emparer de lui; car ils disaient qu'il avait perdu l'esprit.
22 Pea naʻe pehē ʻe he kau tangata tohi naʻe ʻalu hifo mei Selūsalema, “ʻOku ʻiate ia ʻa Pelisipupe, pea ʻoku ne kapusi ʻae kau tēvolo ʻi he ʻeiki ʻoe kau tēvolo.”
Les scribes, descendus de Jérusalem, disaient: Il est possédé de Béelzébul, et il chasse les démons par le prince des démons!
23 Pea ne ui ʻakinautolu, mo ne pehē kiate kinautolu ʻi he ngaahi fakatātā, “E faʻa kapusi fēfē ʻe Sētane ʻa Sētane?
Mais Jésus, les ayant appelés, leur dit en paraboles: Comment Satan pourrait-il chasser Satan?
24 Pea kapau ʻe feʻiteʻitani ha puleʻanga, ʻe ʻikai tuʻumaʻu ʻae puleʻanga ko ia.
Si un royaume est divisé contre lui-même, ce royaume-là ne peut subsister;
25 Pea kapau ʻe feʻiteʻitani ha fale, ʻe ʻikai tuʻumaʻu ʻae fale ko ia.
et si une maison est divisée contre elle-même, cette maison-là ne saurait subsister.
26 Pea kapau ʻe angatuʻu ʻa Sētane kiate ia, mo feʻiteʻitani, ʻe ʻikai tuʻumaʻu ia, kae ngata ai ia.
Si donc Satan s'élève contre lui-même, il est divisé et il ne peut subsister, mais il est près de sa fin.
27 “E ʻikai ha taha te ne faʻa hū ki he fale ʻoe tokotaha mālohi, mo kaihaʻasi ʻene ngaahi koloa, ka ʻi heʻene tomuʻa haʻi ʻae tokotaha mālohi; pea te ne toki kaihaʻasi ʻene koloa.
Nul ne peut entrer dans la maison de l'homme fort et piller son bien, s'il n'a auparavant lié cet homme fort; après cela, il pourra piller sa maison.
28 “Ko e moʻoni ʻoku ou tala atu kiate kimoutolu, ʻE fakamolemole ʻae ngaahi hia kotoa pē ʻae fānau ʻae tangata, mo e lohiakiʻi ʻaia kotoa pē te nau lohiaki:
En vérité, je vous le dis, tous les péchés seront pardonnés aux enfants des hommes, ainsi que tous les blasphèmes qu'ils auront proférés;
29 Ka ko e lohiakiʻi ʻoe Laumālie Māʻoniʻoni ʻe ʻikai fakamolemolea ʻo lauikuonga, ka ʻoku tuʻutāmaki ia ki he malaʻia taʻengata:” (aiōn g165, aiōnios g166)
mais tout homme qui aura blasphémé contre le Saint-Esprit, n'en obtiendra jamais le pardon; il est coupable d'un péché éternel. (aiōn g165, aiōnios g166)
30 Koeʻuhi naʻe pehē ʻekinautolu, “ʻOku ʻiate ia ʻae laumālie ʻuli.”
Jésus parla ainsi, parce qu'ils disaient: Il est possédé d'un esprit impur.
31 Pea naʻe toki haʻu ʻa hono kāinga mo ʻene faʻē, ʻonau tutuʻu ʻituʻa, pea nau fekau kiate ia.
La mère et les frères de Jésus arrivèrent; et, se tenant dehors, ils l'envoyèrent appeler.
32 Pea pehē kiate ia ʻe he kakai naʻa nau nofo ʻo kāpui ia, “Vakai, ko hoʻo faʻē mo ho kāinga ʻoku ʻituʻa, ko ʻenau kumi koe.”
La foule était assise autour de lui. Et on lui dit: Voici que ta mère et tes frères sont là dehors, qui te cherchent.
33 Pea lea ia, ʻo pehēange kiate kinautolu, “Ko hai ʻeku faʻē mo hoku kāinga?”
Mais il répondit: Qui est ma mère, et qui sont mes frères?
34 Pea vakai foli ʻe ia ʻakinautolu naʻa nau nofo ʻo kāpui ia, mo ne pehē, “Vakai, ko ʻeku faʻē mo hoku kāinga!
Puis, jetant les yeux sur ceux qui étaient assis autour de lui, il dit: Voilà ma mère et mes frères!
35 He ko ia te ne fai ʻae finangalo ʻoe ʻOtua, ko hoku tokoua ia, mo hoku tuofefine, mo [ʻeku ]faʻē.”
Quiconque fait la volonté de Dieu, celui-là est mon frère, et ma soeur, et ma mère.

< Maʻake 3 >