< Luke 7 >

1 Pea kuo fakaʻosi ʻe ia ʻa ʻene tala kotoa pē ʻi he ʻao ʻoe kakai, pea ʻalu ia ki Kapaneume.
Après qu’il eut achevé de faire entendre au peuple tous ses discours, Jésus entra dans Capharnaüm.
2 Pea naʻe mahaki, ʻo mei mate ʻae tamaioʻeiki ʻae ʻeikitau ʻe taha, ʻaia naʻe ʻofa lahi ai ia.
Or, un centurion avait un serviteur malade, qui allait mourir et il l’aimait beaucoup.
3 Pea kuo fanongo ia kia Sisu, pea ne fekau ʻae kau mātuʻa ʻi he kakai Siu, ke fakakolekole kiate ia ke ne haʻu ʻo fakamoʻui ʻa ʻene tamaioʻeiki.
Ayant entendu parler de Jésus, il lui députa quelques anciens d’entre les Juifs, pour le prier de venir guérir son serviteur.
4 Pea kuo nau omi kia Sisu, pea nau kole fakamātoato kiate ia, ʻo pehē, “ʻOku ʻaonga ia te ke fai ki ai ʻae meʻa ni:
Ceux-ci étant arrivés vers Jésus, le prièrent avec grande instance, en disant: « Il mérite que tu fasses cela pour lui;
5 He ʻoku ʻofa ia ki hotau kakai, pea ko ia ia ne langa ʻae falelotu moʻomautolu.”
car il aime notre nation, et il a même bâti notre synagogue. »
6 Pea ʻalu ʻa Sisu mo kinautolu. Pea kuo hoko ia ʻo vāofi mo e fale, pea fekau ʻe he ʻeikitau ʻa [hono ]kāinga, ke lea [ʻo pehē ]kiate ia, “ʻEiki, ʻoua naʻa ke ongosia ange koe: he ʻoku ʻikai te u ʻaonga ke ke hū ki hoku fale:
Jésus s’en alla donc avec eux. Il n’était plus loin de la maison, lorsque le centurion envoya quelques-uns de ses amis lui dire: « Seigneur, ne prenez pas tant de peine, car je ne suis pas digne que tu entres sous mon toit;
7 Pea naʻe ʻikai te u mahalo ʻoku taau mo au ke u ʻalu atu kiate koe: ka ke fai haʻo lea, pea ʻe moʻui ai ʻeku tamaioʻeiki.
aussi ne me suis-je pas même jugé digne de venir auprès de toi; mais dites un mot, et mon serviteur sera guéri.
8 He ko au ko e tangata puleʻia foki, ka ʻoku ai ʻae kautau ʻoku ou puleʻi pea ʻoku ou pehē ki ha taha, ‘ʻAlu,’ pea ʻalu ia; pea ki ha taha, ‘Haʻu,’ pea haʻu ia; pea ki heʻeku tamaioʻeiki, ‘Fai eni,’ pea ʻoku ne fai [ia].
Car moi, qui suis soumis à des supérieurs, j’ai des soldats sous mes ordres, et je dis à l’un: Va, et il va; à un autre: Viens, et il vient; et à mon serviteur: Fais cela, et il le fait. »
9 Pea ofo ʻa Sisu kiate ia, ʻi heʻene fanongo ki he ngaahi meʻa ni, pea tafoki ia, ʻo ne pehē ki he kakai naʻe muimui ʻiate ia, “ʻOku ou tala atu kiate kimoutolu, Naʻa mo ʻIsileli, ʻoku ʻikai te u ʻilo ai ha tui ʻe pehē [ni ]hono lahi.”
Ce qu’ayant entendu, Jésus admira cet homme, et, se tournant vers la foule qui le suivait, il dit: « Je vous le dis, en vérité, en Israël même je n’ai pas trouvé une si grande foi. »
10 Pea liu atu ki he fale ʻakinautolu naʻe fekau, ʻonau ʻilo ʻae tamaioʻeiki naʻe mahaki kuo moʻui ia.
A leur retour dans la maison du centurion, les envoyés trouvèrent guéri le serviteur qui était malade.
11 Pea ʻi he ʻaho naʻa na feholoi, naʻe ʻalu ia ki he kolo naʻe ui ko Neini: pea naʻe ʻalu mo ia ʻa ʻene kau ākonga tokolahi, mo e fuʻu kakai.
Quelques temps après, Jésus se rendait à une ville appelée Naïm; de nombreux disciples et une grande foule faisaient route avec lui.
12 Pea kuo ofi ia ki he matapā ʻoe kolo, pea vakai, naʻe fata mai kituaʻā ʻae tangata mate, ko e tama pe taha ia ʻa ʻene faʻē, pea ko e fefine ia kuo mate hono husepāniti: pea naʻe ʻiate ia ʻae kakai tokolahi ʻoe kolo.
Comme il arrivait près de la porte de la ville, il se trouva qu’on emportait un mort, fils unique de sa mère, et celle-ci était veuve, et beaucoup de gens de la ville l’accompagnaient.
13 Pea kuo mamata ki ai ʻae ʻEiki, pea manavaʻofa ia kiate ia, ʻo ne pehē ki ai, “ʻOua ʻe tangi.”
Le Seigneur l’ayant vue, fut touché de compassion pour elle, et lui dit: « Ne pleurez pas. »
14 Pea haʻu ia ʻo ala ki he fata: pea tuʻu pe ʻae kau fata. Pea pehē ʻe ia, “Talavou, ʻoku ou pehē kiate koe, Tuʻu hake.”
Et s’approchant, il toucha le cercueil, les porteurs s’étant arrêtés; puis il dit: « Jeune homme, je te le commande, lève-toi. »
15 Pea nofo hake ia ʻaia naʻe mate, ʻo kamata lea. Pea ne ʻatu ia ki heʻene faʻē.
Aussitôt le mort se leva sur son séant, et se mit à parler, et Jésus le rendit à sa mère.
16 Pea pukea kotoa pē ʻi he manavahē: pea nau fakamālō ki he ʻOtua, ʻo pehē, “Kuo tuʻu hake ʻae palōfita lahi ʻiate kitautolu;” pea, “Kuo ʻaʻahi ʻae ʻOtua ki hono kakai.”
Tous furent saisis de crainte, et ils glorifiaient Dieu en disant: « Un grand prophète a paru parmi nous, et Dieu a visité son peuple. »
17 Pea naʻe mafola ʻa hono ongoongo ni ʻi Siutea kotoa pē, pea mo e potu fonua kotoa pē [ko ia].
Et cette parole prononcée à son sujet se répandit dans toute la Judée et dans tout le pays d’alentour.
18 Pea naʻe fakahā ʻe he kau ākonga ʻa Sione kiate ia ʻae ngaahi meʻa ni kotoa pē.
Les disciples de Jean lui ayant rapporté toutes ces choses,
19 Pea naʻe ui ʻe Sione kiate ia ʻae toko ua ʻo ʻene kau ākonga, ʻo ne fekau [ʻakinaua ]kia Sisu, ʻo ne pehē, “Ko koe ia naʻe pehē ʻe haʻu? Pe te mau ʻamanaki ki ha taha?”
il en appela deux, et les envoya vers Jésus pour lui dire: « Es-tu celui qui doit venir, ou devons-nous en attendre un autre? »
20 Pea kuo haʻu ʻae ongo tangata kiate ia, ʻo na pehē, “Kuo fekau ʻakimaua kiate koe ʻe Sione ko e Papitaiso, ʻo pehē, ‘Ko koe ia naʻe pehē ʻe haʻu? Pe te tau ʻamanaki ki ha taha?’”
Étant donc venus à lui: « Jean-Baptiste, lui dirent-ils, nous a envoyés vers toi pour te demander: Es-tu celui qui doit venir, ou devons-nous en attendre un autre? »
21 Pea ʻi he feituʻulaʻā ko ia naʻa ne fakamoʻui ai ʻae tokolahi mei he ngaahi mahaki, mo e ngaahi meʻa fakamamahi, pea mo e kau laumālie kovi; pea naʻa ne fakaʻā ʻae tokolahi naʻe kui.
— A ce moment même, Jésus guérit un grand nombre de personnes affligées par la maladie, les infirmités, ou les esprits malins, et accorda la vue à plusieurs aveugles. —
22 Pea [toki ]lea ʻa Sisu, ʻo pehēange kiate kinaua, “Mo ō, ʻo fakahā kia Sione ʻae ngaahi meʻa kuo mo mamata mo fanongo ki ai: kuo ʻa ʻae kui, kuo ʻeveʻeva ʻae pipiki, kuo maʻa ʻae kilia, kuo ongo ʻae tuli, kuo fokotuʻu ʻae mate, pea ʻoku malangaʻaki ʻae ongoongolelei ki he masiva.
Puis il répondit aux envoyés: « Allez rapporter à Jean ce que vous avez vu et entendu: les aveugles voient, les boiteux marchent, les lépreux sont purifiés, les sourds entendent, les morts ressuscitent, les pauvres sont évangélisés.
23 Pea ʻoku monūʻia ia ʻaia ʻe ʻikai tūkia ʻiate au.”
Heureux celui qui ne se scandalise pas en moi! »
24 Pea kuo ʻalu ʻae ongo tangata fekau ʻa Sione, pea toki lea ia ki he kakai ʻia Sione, “Naʻa mou ʻalu atu ki he toafa ke mamata ki he hā? Ki ha kaho ʻoku luluʻi ʻe he matangi?
Lorsque les envoyés de Jean furent partis, Jésus se mit à dire au peuple, au sujet de Jean: « Qu’êtes-vous allés voir au désert? Un roseau agité par le vent?
25 Ka naʻa mou ʻalu atu ke mamata ki he hā? Ki ha tangata kuo kofuʻaki ʻae kofu molū? Vakai, he ko kinautolu ʻoku kofu fakalaukau, mo kai lelei, ʻoku ʻi he fale ʻoe ngaahi tuʻi.
Qu’êtes-vous allés voir au désert? Un homme vêtu d’habits mœlleux? Mais ceux qui portent des vêtements précieux et vivent dans les délices sont dans les palais royaux.
26 Ka naʻa mou ʻalu atu ke mamata ki he hā? Ha palōfita? ʻIo, ʻoku ou tala atu kiate kimoutolu. ʻOku lahi hake ia ʻi he palōfita.
Enfin qu’êtes-vous allés voir? Un prophète? Oui, je vous le dis, et plus qu’un prophète.
27 Ko ia ia kuo tohi ki ai, [ʻo pehē, ] ‘Vakai, ʻoku ou fekau atu hoku fakamelomelo ke muʻomuʻa ʻi ho ʻao, Ke teuteu ʻe ia ho hala kiate koe.’
C’est de lui qu’il est écrit: J’envoie mon messager devant ta face, pour te précéder et te préparer la voie.
28 He ʻoku ou tala kiate kimoutolu, ʻiate kinautolu ʻoku fanauʻi ʻe he fefine ʻoku ʻikai ha palōfita lahi hake ʻia Sione ko e Papitaiso: ka ko ia ʻoku siʻi taha pe ʻi he puleʻanga ʻoe ʻOtua, ʻoku lahi ia ʻiate ia.”
Je vous le dis en effet, parmi les enfants des femmes, il n’y a pas de prophète plus grand que Jean-Baptiste; mais le plus petit dans le royaume de Dieu est plus grand que lui.
29 Pea ko e kakai kotoa pē naʻe fanongo [kiate ia], mo e kau tānaki tukuhau, naʻa nau fakahā ʻae angatonu ʻae ʻOtua, ʻi heʻenau papitaiso ʻi he papitaiso ʻa Sione.
Tout le peuple qui l’a entendu, et les publicains eux-mêmes, ont justifié Dieu, en se faisant baptiser du baptême de Jean,
30 Ka ko e kau Fālesi, mo e kau akonaki ʻi he fono, naʻa nau fakataʻeʻaonga ʻae finangalo ʻoe ʻOtua kiate kinautolu, he naʻe ʻikai te nau papitaiso ʻiate ia.
tandis que les Pharisiens et les Docteurs de la Loi ont annulé le dessein de Dieu à leur égard, en ne se faisant pas baptiser par lui. »
31 Pea pehē ʻe he ʻEiki, “Te u fakatatau ki he hā ʻae kakai ʻoe toʻutangata ni? Pea ʻoku nau tatau mo e hā?
« A qui donc, dit encore le Seigneur, comparerai-je les hommes de cette génération? A qui sont-ils semblables?
32 ‌ʻOku nau tatau mo e tamaiki ʻoku nofo ʻi he potu fakatau, ʻoku nau feuiʻaki, ʻo pehē, ‘Kuo mau ifi fangufangu kiate kimoutolu, Ka naʻe ʻikai te mou meʻe; Kuo mau hiva fakamamahi kiate kimoutolu, Ka naʻe ʻikai te mou tangi.’
Ils sont semblables à des enfants assis dans la place publique, qui s’interpellent entre eux et se disent les uns aux autres: Nous vous avons joué de la flûte, et vous n’avez pas dansé; nous vous avons chanté des complaintes, et vous n’avez pas pleuré.
33 He naʻe ʻikai haʻu ʻa Sione ko e Papitaiso ʻo kai mā mo inu uaine; pea ʻoku mou pehē, ‘ʻOku ʻiate ia ha tēvolo.’
Car Jean-Baptiste est venu, ne mangeant pas de pain et ne buvant pas de vin, et vous dites: Il est possédé du démon.
34 Kuo haʻu ʻae Foha ʻoe tangata ʻo kai mo inu; ka mou pehē, ‘Vakai, ko e tangata faʻa kai, mo faʻa inu uaine, ko e kāinga ʻoe kau tānaki tukuhau mo e angahala!’
Le Fils de l’homme est venu mangeant et buvant, et vous dites: C’est un homme de bonne chère et un buveur, un ami des publicains et des gens de mauvaise vie.
35 Ka ʻoku fakatonuhia ʻae poto ʻe heʻene fānau kotoa pē.”
Mais la Sagesse a été justifiée par tous ses enfants. »
36 Pea naʻe kole kiate ia ʻae tokotaha ʻi he Fālesi ke na kai fakataha mo ia. Pea ne hū ki he fale ʻoe Fālesi, ʻo nofo ai ke kai.
Un Pharisien ayant prié Jésus de manger avec lui, il entra dans sa maison et se mit à table.
37 Pea vakai, ko e fefine naʻe angahala ʻi he kolo, kuo ʻilo ʻe ia ʻoku nofo mo kai [ʻa Sisu ]ʻi he fale ʻae Fālesi, pea ne ʻomi ʻae puha ʻalapasita ʻoe lolo.
Et voici qu’une femme qui menait dans la ville une vie déréglée, ayant su qu’il était à table dans la maison du Pharisien, apporta un vase d’albâtre plein de parfum;
38 Pea tuʻu ia ʻi hono vaʻe mei [hono tuʻa], ʻo tangi, pea kamata fufulu ʻe ia hono vaʻe ʻaki hono loʻimata, ʻo ne holoholo ʻaki [ia ]hono louʻulu, pea ʻuma ki hono vaʻe, ʻo tākai ʻaki [ia ]ʻae lolo.
et se tenant derrière lui, à ses pieds, tout en pleurs, elle se mit à les arroser de ses larmes et à les essuyer avec les cheveux de sa tête, et elle les baisait et les oignait de parfum.
39 Ka kuo mamata [ki ai ]ʻae Fālesi ʻaia naʻe kole kiate ia, pea lea ia ʻi hono loto, ʻo pehē, “Ka ne ko hā palōfita ʻae tangata ni, [pehē], kuo ne ʻilo ʻae fefine ni, mo ʻene anga, ʻaia ʻoku ala kiate ia: he ko e angahala ia.”
A cette vue, le Pharisien qui l’avait invité, dit en lui-même: « Si cet homme était prophète, il saurait qui et de quelle espèce est la femme qui le touche, et que c’est une pécheresse. »
40 Pea lea ʻa Sisu, ʻo pehēange kiate ia, “Saimone, ʻoku ʻiate au ʻae meʻa te u lea ai kiate koe.” Pea pehē ʻe ia, “ʻEiki, folofola mai.”
Alors prenant la parole, Jésus lui dit: « Simon, j’ai quelque chose à te dire. » — « Maître, parlez », dit-il. —
41 “Naʻe ai ʻae tangata ʻe tokotaha pea naʻe totonu ke totongi kiate ia ʻe he toko ua: ko e tenali ʻe nimangeau ʻae tokotaha, kae nimangofulu ʻae tokotaha.
« Un créancier avait deux débiteurs; l’un devait cinq cents deniers et l’autre cinquante.
42 Pea kuo ʻikai haʻana meʻa ke totongi ʻaki, pea ne fakamolemole [leva ]ʻakinaua ʻosi pe. Ko ia ke ke tala mai, pe ko hai ʻiate kinaua ʻe ʻofa lahi kiate ia?”
Comme ils n’avaient pas de quoi payer leur dette, il en fit grâce à tous deux. Lequel donc l’aimera davantage? »
43 Pea lea ʻa Saimone, ʻo pehē, “ʻOku ou mahalo ko ia pe naʻe lahi ʻene fakamolemole ki ai.” Pea pehē ʻe ia kiate ia, “ʻOku totonu hoʻo mahalo.”
Simon répondit: « Celui, je pense, auquel il a fait grâce de la plus forte somme. » Jésus lui dit: « Tu as bien jugé. »
44 Pea tafoki ia ki he fefine, mo ne pehē kia Saimone, “ʻOku ke mamata ki he fefine ni? Naʻaku hū ki ho fale, ka naʻe ʻikai te ke ʻomi ha vai ki hoku vaʻe; ka kuo fufulu ʻaki ʻe ia ʻa hoku vaʻe ʻae loʻimata, mo holoholo ʻaki [ia ]hono louʻulu.
Et, se tournant vers la femme, il dit à Simon: « Vois-tu cette femme? Je suis entré dans ta maison, et tu n’as pas versé d’eau sur mes pieds; mais elle, elle les a mouillés de ses larmes, et les a essuyés avec ses cheveux.
45 Naʻe ʻikai te ke ʻuma kiate au: ka ko e fefine ni talu ʻeku hū mai mo e ʻikai tuku ʻene ʻuma ki hoku vaʻe.
Tu ne m’as pas donné de baiser; mais elle, depuis que je suis entré, elle n’a cessé de me baiser les pieds.
46 Naʻe ʻikai te ke pani ʻaki hoku ʻulu ʻae lolo: ka kuo tākai ʻe he fefine ni ʻa hoku vaʻe ʻaki ʻae lolo.
Tu n’as pas oint ma tête d’huile, mais elle a oint mes pieds de parfum.
47 Ko ia ʻoku ou tala atu ai kiate koe, Ko ʻene angahala, ʻaia ʻoku lahi, kuo fakamolemole ia; ko ia ʻoku lahi ai ʻene ʻofa: ka ko ia ʻoku siʻi hono fakamolemole, ʻoku siʻi ʻene ʻofa.”
C’est pourquoi, je te le déclare, ses nombreux péchés lui sont pardonnés, parce qu’elle a beaucoup aimé; mais celui à qui l’on pardonne peu, aime peu. »
48 Pea pehē ʻe ia kiate ia, “Kuo fakamolemole hoʻo ngaahi angahala.”
Puis il dit à la femme: « Tes péchés te sont pardonnés. »
49 Pea ko kinautolu naʻa nau nofo ʻo kai mo ia, naʻa nau kamata pehē ʻi honau loto, Ko hai eni ʻoku ne fakamolemole foki ʻae angahala?
Et ceux qui étaient à table avec lui se mirent à dire en eux-mêmes: « Qui est celui-ci qui remet même les péchés? »
50 Ka naʻe pehē ʻe ia ki he fefine, “Kuo fakamoʻui koe ʻe hoʻo tui; ʻalu ʻi he fiemālie.”
Mais Jésus dit à la femme: « Ta foi t’a sauvée, va en paix. »

< Luke 7 >