< Sione 4 >

1 Pea ko ia, ʻi he ʻilo ʻe he ʻEiki kuo fanongo ʻae kau Fālesi, ʻoku ului pea papitaiso ʻe Sisu ʻae kau ākonga tokolahi ʻia Sione,
Or quand le Seigneur eut connu que les Pharisiens avaient ouï dire qu'il faisait et baptisait plus de disciples que Jean;
2 (Ka naʻe ʻikai fai papitaiso ʻe Sisu, ka ko ʻene kau ākonga, )
Toutefois Jésus ne baptisait point lui-même, mais c'étaient ses Disciples;
3 Naʻe mahuʻi ia mei Siutea, pea toe ʻalu ki Kāleli.
Il laissa la Judée, et s'en alla encore en Galilée.
4 Pea naʻe totonu ke ʻalu atu ʻi Samēlia.
Or il fallait qu'il traversât par la Samarie.
5 Pea hoko ia ki ha kolo ʻo Samēlia, naʻe ui ko Saika, ʻo ofi ki he potu fonua naʻe foaki ʻe Sēkope ki hono foha ko Siosefa.
Il vint donc en une ville de Samarie, nommée Sichar, qui est près de la possession que Jacob donna à Joseph son fils.
6 Pea naʻe ʻi ai ʻae vai keli ʻo Sēkope. Pea kuo hela ʻa Sisu ʻi he fononga, pea nofo ia ʻi he [ngutu ]vai: pea ko hono ono nai ʻoe feituʻulaʻā.
Or il y avait là une fontaine de Jacob; et Jésus étant lassé du chemin, se tenait là assis sur la fontaine; c'était environ les six heures.
7 Mo ʻene ʻalu ange ha fefine Samēlia ke ʻutu vai: pea pehē ʻe Sisu kiate ia, “Foaki mai kiate au ke u inu.”
[Et] une femme Samaritaine étant venue pour puiser de l'eau, Jésus lui dit: donne-moi à boire.
8 (He kuo ʻalu ʻene kau ākonga ki he kolo ke fakatau meʻakai.)
Car ses Disciples s'en étaient allés à la ville pour acheter des vivres.
9 Pea pehēange ʻe he fefine Samēlia kiate ia, “Ko e Siu koe, pea ʻoku fēfeeʻi hoʻo tala inu kiate au, ko e fefine Samēlia?” He ʻoku ʻikai feʻofoʻofani ʻae kakai Siu mo e kakai Samēlia.
Mais cette femme Samaritaine lui dit: comment toi qui es Juif, me demandes-tu à boire, à moi qui suis une femme Samaritaine? car les Juifs n'ont point de communication avec les Samaritains.
10 Pea leaange ʻa Sisu, ʻo pehē kiate ia, “Ka ne ke ʻilo ʻe koe ʻae foaki ʻae ʻOtua, pea mo ia ʻoku pehē kiate koe, Foaki mai kiate au ke u inu; pehē, kuo ke kole kiate ia, ka ne foaki kiate koe ʻae vai moʻui.”
Jésus répondit, et lui dit: si tu connaissais le don de Dieu, et qui est celui qui te dit: donne-moi à boire, tu lui [en] eusses demandé toi-même, et il t'eût donné de l'eau vive.
11 Pea pehē ʻe he fefine kiate ia, “ʻEiki, ʻoku ʻikai haʻo meʻa ke ʻutu ʻaki, pea ʻoku māʻulalo ʻae vai: pea ʻoku ke maʻu mei fē ʻae vai moʻui ko ia?
La femme lui dit: Seigneur, tu n'as rien pour puiser, et le puits est profond; d'où as-tu donc cette eau vive?
12 ‌ʻOku ke lahi koe ʻi heʻemau tamai ko Sēkope, ʻaia naʻe foaki ʻae vai kiate kimautolu, pea naʻe inu ai ia, mo ʻene fānau, mo ʻene fanga manu?”
Es-tu plus grand que Jacob notre père, qui nous a donné le puits, et lui-même en a bu, et ses enfants, et son bétail?
13 Pea leaange ʻa Sisu, ʻo pehē kiate ia, “Ko ia ʻoku inu ʻi he vai ni, ʻe toe fieinu ia:
Jésus répondit, et lui dit: quiconque boit de cette eau-ci aura encore soif;
14 Ka ko ia ʻe inu ʻi he vai te u foaki kiate ia, ʻe ʻikai ʻaupito [toe ]fieinu ia; ka ko e vai te u foaki kiate ia ʻe ʻiate ia ko e matavai mapunopuna hake ki he moʻui taʻengata.” (aiōn g165, aiōnios g166)
Mais celui qui boira de l'eau que je lui donnerai, n'aura jamais soif; mais l'eau que je lui donnerai deviendra en lui une fontaine d'eau qui jaillira jusque dans la vie éternelle. (aiōn g165, aiōnios g166)
15 Pea pehē ʻe he fefine kiate ia, “ʻEiki, foaki mai ʻae vai ni kiate au, ke ʻoua naʻaku fieinu pe haʻu ki heni ke ʻutu.”
La femme lui dit: Seigneur, donne-moi de cette eau, afin que je n'aie plus soif, et que je ne vienne plus ici puiser [de l'eau].
16 Pea talaange ʻe Sisu kiate ia, “ʻAlu, ʻo ui ho husepāniti, pea haʻu ki heni.”
Jésus lui dit: va, [et] appelle ton mari, et t'en viens ici.
17 Pea leaange ʻae fefine, ʻo pehē, “ʻOku ʻikai haku husepāniti.” Pea tala ʻe Sisu kiate ia, “ʻOku moʻoni hoʻo lea, ʻOku ʻikai haku husepāniti:
La femme répondit, et lui dit: je n'ai point de mari. Jésus lui dit: tu as bien dit: je n'ai point de mari.
18 He naʻa ke maʻu ʻae husepāniti ʻe toko nima; pea ko ia ʻoku ke maʻu ni, ʻoku ʻikai ko ho husepāniti: he meʻa ko ia kuo ke lea moʻoni.”
Car tu as eu cinq maris, et celui que tu as maintenant n'est point ton mari; en cela tu as dit la vérité.
19 Pea pehē ʻe he fefine kiate ia, “ʻEiki, kuo u ʻilo ni ko e palōfita ʻa koe.
La femme lui dit: Seigneur, je vois que tu es un Prophète.
20 Naʻe hū ʻemau ngaahi tamai ʻi he moʻunga ko eni; ka ʻoku pehē ʻekimoutolu, ʻoku ʻi Selūsalema ʻae potu ʻoku totonu ke fai ai ʻe he kakai ʻae hū.”
Nos pères ont adoré sur cette montagne-là, et vous dites qu'à Jérusalem est le lieu où il faut adorer.
21 Pea talaange ʻe Sisu kiate ia, “Fefine, tui mai kiate au, ʻoku haʻu ʻae ʻaho, ʻe ʻikai te mou hū ai ki he Tamai ʻi he moʻunga ni, pē ʻi Selūsalema.
Jésus lui dit: femme, crois-moi, l'heure vient que vous n'adorerez le Père, ni sur cette montagne, ni à Jérusalem.
22 ‌ʻOku ʻikai te mou ʻilo ʻaia ʻoku mou hū ki ai: ʻoku mau ʻilo ʻaia ʻoku mau hū ki ai: he ʻoku mei he kakai Siu ʻae fakamoʻui.
Vous adorez ce que vous ne connaissez point; nous adorons ce que nous connaissons; car le salut vient des Juifs.
23 Ka ʻoku haʻu ʻae ʻaho, pea kuo hoko ni, ʻe hū ai ki he Tamai ʻae kakai hū moʻoni ʻi he laumalie mo e mo'oni: he 'oku kumi 'e he Tamai ʻae kakai pehē ke hū kiate ia.
Mais l'heure vient, et elle est maintenant, que les vrais adorateurs adoreront le Père en esprit et en vérité; car aussi le Père en demande de tels qui l'adorent.
24 Ko e ʻOtua ko e Laumālie: pea ko kinautolu ʻoku hū kiate ia, ʻoku totonu ke hū ʻi he laumālie mo e moʻoni.”
Dieu est esprit; et il faut que ceux qui l'adorent, l'adorent en esprit et en vérité.
25 Pea pehē ʻe he fefine kiate ia, “ʻOku ou ʻilo ʻoku haʻu ʻae Misaia (ʻoku ui ko Kalaisi): pea ka haʻu ia, te ne fakahā ʻae meʻa kotoa pē kiate kimautolu.”
La femme lui répondit: je sais que le Messie, c'est-à-dire le Christ, doit venir; quand donc il sera venu, il nous annoncera toutes choses.
26 Pea talaange ʻe Sisu kiate ia, “Ko au ia ʻoku ou lea kiate koe.”
Jésus lui dit: c'est moi-même, qui parle avec toi.
27 Pea feʻunga mo ia, kuo haʻu ʻene kau ākonga, ʻonau ofo ʻi heʻene talanoa mo e fefine: ka naʻe ʻikai pehē ʻe ha taha, “Ko e hā ʻoku ke kumi?” pē, “Ko e hā ʻoku ke talanoa ai mo ia?”
Sur cela ses Disciples vinrent, et ils s'étonnèrent de ce qu'il parlait avec une femme; toutefois nul ne dit: que demandes-tu? ou pourquoi parles-tu avec elle?
28 “Pea naʻe tuku ʻe he fefine ʻene hina vai, pea ʻalu ki he kolo, ʻo ne pehē ki he kakai,
La femme donc laissa sa cruche, et s'en alla à la ville, et elle dit aux habitants:
29 “Haʻu, ʻo mamata ki he tangata, kuo ne tala kiate au ʻae meʻa kotoa pē naʻaku fai: ko e Kalaisi eni pe ʻikai?”
Venez, voyez un homme qui m'a dit tout ce que j'ai fait, celui-ci n'est-il point le Christ?
30 Pea naʻa nau ʻalu ai mei he kolo, ʻo haʻu kiate ia.
Ils sortirent donc de la ville, et vinrent vers lui.
31 Pea lolotonga ia, naʻe fakakolekole ʻene kau ākonga kiate ia, ʻo pehē, “Lāpai, ke ke kai.”
Cependant les Disciples le priaient, disant: Maître, mange.
32 Ka naʻe pehē ʻe ia kiate kinautolu, “ʻOku ai ʻeku meʻa ke kai ʻoku ʻikai te mou ʻiloa.”
Mais il leur dit: j'ai à manger d'une viande que vous ne savez point.
33 Ko ia naʻe fepehēʻaki ai ʻae kau ākonga, “Kuo ʻomi ʻe ha tangata haʻane meʻa ke kai?”
Sur quoi les Disciples disaient entre eux: quelqu'un lui aurait-il apporté à manger?
34 Pea talaange ʻe Sisu kiate kinautolu, “Ko ʻeku meʻakai ko e fai ʻae loto ʻo ia naʻa ne fekau au, pea fakaʻosi ʻene ngāue.
Jésus leur dit: ma viande est que je fasse la volonté de celui qui m'a envoyé, et que j'accomplisse son œuvre.
35 ‌ʻIkai ʻoku mou pehē, ‘Ko e māhina ʻe fā, pea hoko ʻae ututaʻu?’ Vakai, ʻoku ou tala kiate kimoutolu, Hanga hake homou mata, ʻo vakai ki he ngaahi ngoue; he ʻoku hina ia ki he ututaʻu.
Ne dites-vous pas qu'il y a encore quatre mois, et la moisson viendra? voici, je vous dis, levez vos yeux, et regardez les campagnes, car elles sont déjà blanches pour moissonner.
36 Pea ko ia ʻoku tuʻusi ʻoku maʻu ʻae totongi ʻo ne tānaki ʻae fua ki he moʻui taʻengata: koeʻuhi ke fiefia fakataha ʻaia ʻoku tūtuuʻi mo ia ʻoku tuʻusi. (aiōnios g166)
Or celui qui moissonne reçoit le salaire, et assemble le fruit en vie éternelle; afin que celui qui sème et celui qui moissonne se réjouissent ensemble. (aiōnios g166)
37 Pea ʻi he meʻa ni ʻoku moʻoni ai ʻae tala ko ia, ‘ʻOku tūtuuʻi ʻe he tokotaha, kae tuʻusi ʻe ha taha kehe.’
Or ce que l'on dit d'ordinaire, que l'un sème, et l'autre moissonne, est vrai en ceci,
38 Naʻaku fekau ʻakimoutolu ke tuʻusi ʻaia naʻe ʻikai te mou ngāue ki ai: naʻe ngāue ʻae kau tangata kehe, pea ʻoku mou maʻu ʻenau ngāue.”
[Que] je vous ai envoyés moissonner ce en quoi vous n'avez point travaillé; d'autres ont travaillé, et vous êtes entrés dans leur travail.
39 Pea naʻe tui kiate ia ʻae tokolahi ʻoe kakai Samēlia, ʻi he kolo ko ia, ko e meʻa ʻi he lea ʻae fefine, ʻi heʻene pehē, “Naʻa ne tala kiate au ʻae meʻa kotoa pē naʻaku fai.”
Or plusieurs des Samaritains de cette ville-là crurent en lui, pour la parole de la femme, qui avait rendu ce témoignage: il m'a dit tout ce que j'ai fait.
40 Pea ʻi he haʻu ʻae kakai Samēlia kiate ia, naʻa nau fakakolekole kiate ia ke ne nofo mo kinautolu: pea naʻe nofo ai ia ʻi he ʻaho ʻe ua.
Quand donc les Samaritains furent venus vers lui, ils le prièrent de demeurer avec eux; et il demeura là deux jours.
41 Pea tui ʻae tokolahi kehe ko e meʻa ʻi heʻene lea ʻaʻana;
Et beaucoup plus de gens crurent pour sa parole;
42 ‌ʻO nau pehē ki he fefine, “Ko eni ʻoku mau tui, ka ʻoku ʻikai ʻi hoʻo lea: he kuo mau fanongo ʻekimautolu, pea mau ʻilo ko e Kalaisi moʻoni eni, ko e Fakamoʻui ʻo māmani.”
Et ils disaient à la femme: ce n'est plus pour ta parole que nous croyons; car nous-mêmes l'avons entendu, et nous savons que celui-ci est véritablement le Christ, le Sauveur du monde.
43 Pea hili ʻae ʻaho ʻe ua, naʻe ʻalu ia mei ai, ʻo fononga ki Kāleli.
Or deux jours après il partit de là, et s'en alla en Galilée.
44 “Ka naʻe fakamoʻoni ʻe Sisu, ʻoku ʻikai ha palōfita ʻoku ne maʻu ʻae fakaʻapaʻapa ʻi hono fonua.”
Car Jésus avait rendu témoignage qu'un Prophète n'est point honoré en son pays.
45 Pea ʻi heʻene hoko ki Kāleli, naʻe maʻu ia ʻe he kakai Kāleli, he naʻa nau mamata ki he ngaahi meʻa kotoa pē naʻa ne fai ʻi Selūsalema ʻi he kātoanga: he naʻa nau ʻalu foki ki he kātoanga.
Quand donc il fut venu en Galilée, les Galiléens le reçurent, ayant vu toutes les choses qu'il avait faites à Jérusalem le jour de la Fête: car eux aussi étaient venus à la Fête.
46 Pea naʻe toe haʻu ʻa Sisu ki Kena ʻo Kāleli, naʻa ne liliu ai ʻae vai ko e uaine. Pea naʻe ʻi ai ʻae ʻeiki naʻe mahaki hono foha ʻi Kapaneume.
Jésus donc vint encore à Cana de Galilée, où il avait changé l'eau en vin. Or il y avait à Capernaüm un Seigneur de la cour, duquel le fils était malade;
47 Pea ʻi heʻene fanongo kuo haʻu ʻa Sisu mei Siutea ki Kāleli, ne ne ʻalu ki ai, ʻo ne fakakolekole kiate ia ke ne ʻalu hifo, ʻo fakamoʻui hono foha: he kuo ofi ʻene mate.
Qui ayant entendu que Jésus était venu de Judée en Galilée, s'en alla vers lui, et le pria de descendre pour guérir son fils: car il s'en allait mourir.
48 Pea tala ʻe Sisu, kiate ia, “Kapau ʻoku ʻikai te mou mamata ki he ngaahi fakaʻilonga, mo e meʻa fakaofo, ʻe ʻikai te mou tui.”
Mais Jésus lui dit: si vous ne voyez des prodiges et des miracles, vous ne croyez point.
49 Pea talaange ʻe he tangataʻeiki kiate ia, ʻEiki, keta ō hifo, naʻa mate hoku foha.
Et ce Seigneur de la cour lui dit: Seigneur, descends avant que mon fils meure.
50 Pea pehē ʻe Sisu kiate ia, “ʻAlu koe ʻoku moʻui ho foha.” Pea tui ʻae tangata ki he lea kuo lea ʻaki ʻe Sisu kiate ia, pea ʻalu ia.
Jésus lui dit: va, ton fils vit. Cet homme crut à la parole que Jésus lui avait dite, et il s'en alla.
51 Pea ʻi heʻene kei ʻalu, naʻe fakafetaulaki mai kiate ia ʻene kau tamaioʻeiki, ʻonau tala [kiate ]ia, ʻo pehē, “ʻOku moʻui ho foha.”
Et comme déjà il descendait, ses serviteurs vinrent au-devant de lui, et lui apportèrent des nouvelles, disant: ton fils vit.
52 Pea fehuʻi ai ia kiate kinautolu ki he feituʻulaʻā naʻe kamata moʻui ai ia. Pea nau pehē kiate ia, “ʻAneafi ʻi hono fitu ʻoe feituʻulaʻā naʻe mahuʻi ʻae mofi ʻiate ia.”
Et il leur demanda à quelle heure il s'était trouvé mieux; et ils lui dirent: hier sur les sept heures la fièvre le quitta.
53 Pea naʻe ʻilo ʻe he tamai ko e feituʻulaʻā pe ko ia naʻe pehē ai ʻe Sisu kiate ia, ʻOku moʻui ho foha: pea naʻe tui ai ia, pea mo hono fale kotoa pē.
Le père donc connut que c'était à cette [même] heure-là que Jésus lui avait dit: ton fils vit. Et il crut, avec toute sa maison.
54 Ko hono ua eni ʻoe mana naʻe fai ʻe Sisu, ʻi heʻene haʻu mei Siutea ki Kāleli.
Jésus fit encore ce second miracle, quand il fut venu de Judée en Galilée.

< Sione 4 >