< Sione 10 >

1 “Ko e moʻoni, ko e moʻoni, ʻoku ou tala atu kiate kimoutolu, Ko ia ʻoku ʻikai hū ʻi he matapā ki he lotoʻā sipi, ka ʻoku kaka hake ʻi he hala kehe, ko e kaihaʻa ia mo e fakamālohi.
Wahrlich, wahrlich, ich sage euch, wer nicht durch die Tür in den Schafstall hineingeht, sondern anderswo hineinsteigt, der ist ein Dieb und ein Räuber.
2 Ka ko ia ʻoku hū ʻi he matapā, ko e tauhi ia ʻoe fanga sipi.
Wer aber durch die Tür hineingeht, ist der Hirt der Schafe.
3 ‌ʻOku toʻo kiate ia ʻe he leʻo; pea fanongo ki hono leʻo ʻae fanga sipi pea ʻoku ne ui ʻae sipi ʻaʻana ʻi [honau hingoa ]ʻo ne tataki atu ʻakinautolu.
Diesem tut der Türhüter auf, und die Schafe hören auf seine Stimme, und er ruft seine eigenen Schafe beim Namen und führt sie heraus.
4 Pea ka tuku atu ʻe ia ʻene sipi ʻaʻana ʻoku ʻalu muʻomuʻa ia ʻiate kinautolu, pea muimui ʻae sipi ʻiate ia: he ʻoku nau ʻilo hono leʻo.”
Und wenn er seine Schafe alle herausgelassen hat, geht er vor ihnen her; und die Schafe folgen ihm nach, denn sie kennen seine Stimme.
5 Pea ʻe ʻikai te nau muimui ʻi ha foʻou, ka te nau hola meiate ia: he ʻoku ʻikai te nau ʻilo ʻae leʻo ʻoe foʻou.
Einem Fremden aber folgen sie nicht nach, sondern fliehen vor ihm; denn sie kennen der Fremden Stimme nicht.
6 Naʻe lea ʻaki ʻe Sisu ʻae fakatātā ni kiate kinautolu: ka naʻe ʻikai te nau ʻilo hono ʻuhinga ʻo ʻene lea kiate kinautolu.
Dieses Gleichnis sagte ihnen Jesus. Sie verstanden aber nicht, wovon er zu ihnen redete.
7 Pea toe tala ai ʻe Sisu kiate kinautolu, Ko e moʻoni, ko e moʻoni, ʻoku ou tala kiate kimoutolu, Ko au ko e matapā ki he fanga sipi.
Da sprach Jesus wiederum zu ihnen: Wahrlich, wahrlich, ich sage euch, ich bin die Tür zu den Schafen.
8 Ko kinautolu kotoa pē naʻe muʻomuʻa ʻiate au, ko e kau kaihaʻa mo e fakamālohi: ka naʻe ʻikai fanongo ʻae fanga sipi kiate kinautolu.
Alle, die vor mir kamen, sind Diebe und Räuber; aber die Schafe hörten nicht auf sie.
9 Ko au pe ko e matapā: pea ko ia ʻe hū ange ʻiate au, ʻe moʻui ia, pea ʻe feʻaluʻaki ai pe ia, ʻo maʻu ʻae meʻakai.
Ich bin die Tür. Wenn jemand durch mich eingeht, wird er gerettet werden und wird ein und ausgehen und Weide finden.
10 ‌ʻOku ʻikai haʻu ʻae kaihaʻa, ka ke kaihaʻasi, pea ke tāmateʻi, pea ke fakaʻauha: kuo u haʻu au ke nau maʻu ʻae moʻui, pea ke nau maʻu ia ʻo lahi ʻaupito.
Der Dieb kommt nur, um zu stehlen, zu töten und zu verderben; ich bin gekommen, damit sie Leben haben und es im Überfluß haben.
11 “Ko au ko e tauhi lelei: ʻoku foaki ʻe he tauhi lelei ʻa ʻene moʻui koeʻuhi ko e fanga sipi.
Ich bin der gute Hirt; der gute Hirt läßt sein Leben für die Schafe.
12 Ka ko ia ʻoku unga ki he ngāue, ka ʻoku ʻikai ko e tauhi, ʻaia ʻoku ʻikai ʻaʻana ʻae fanga sipi, ʻoku mamata ia ʻoku haʻu ʻae ulofi, pea siʻaki ʻae fanga sipi, kae hola: pea moʻua ia ʻe he ulofi, ʻo fakahēʻi ʻae fanga sipi.
Der Mietling aber, der nicht Hirt ist, dem die Schafe nicht eigen sind, sieht den Wolf kommen und verläßt die Schafe und flieht; und der Wolf raubt und zerstreut die Schafe.
13 ‌ʻOku hola ʻae unga ngāue, koeʻuhi ko e unga ngāue [pe ]ia, pea ʻoku ʻikai ʻofa ia ki he fanga sipi.
Der Mietling aber flieht, weil er ein Mietling ist und sich nicht um die Schafe kümmert.
14 Ko au ko e tauhi lelei; pea hangē ʻoku ʻilo au ʻe he Tamai, peau ʻilo foki ʻae Tamai,
Ich bin der gute Hirt und kenne die Meinen, und die Meinen kennen mich,
15 [ʻOku pehē ]ʻa ʻeku ʻilo ʻaia ʻoku ʻaʻaku, mo e ʻilo au ʻekinautolu: pea ʻoku ou tuku hifo ʻeku moʻui koeʻuhi ko e fanga sipi.
gleichwie der Vater mich kennt und ich den Vater kenne. Und ich lasse mein Leben für die Schafe.
16 Pea ʻoku ai mo ʻeku fanga sipi kehe, ʻoku ʻikai ʻi he lotoʻā ko eni: te u ʻomi ʻakinautolu foki, pea te nau fanongo ki hoku leʻo; pea ʻe ai ʻae lotoʻā pe taha, mo e tauhi pe taha.”
Und ich habe noch andere Schafe, die nicht aus diesem Stalle sind; auch diese muß ich führen, und sie werden meine Stimme hören, und es wird eine Herde und ein Hirt werden.
17 Ko ia ʻoku ʻofa ai ʻa ʻeku Tamai kiate au, ko e meʻa ʻi heʻeku tuku hifo ʻeku moʻui, kau toe toʻo ia.
Darum liebt mich der Vater, weil ich mein Leben lasse, auf daß ich es wieder nehme.
18 ‌ʻOku ʻikai ke toʻo ia ʻe ha taha ʻiate au, ka ʻoku ou tuku hifo ia ʻeau pe. ʻOku ou mafai ke tuku hifo ia, pea ʻoku ou mafai ke toe toʻo ia. Ko e fekau ni kuo u maʻu mei heʻeku Tamai.”
Niemand nimmt es von mir, sondern ich lasse es von mir aus. Ich habe Macht, es zu lassen, und habe Macht, es wieder zu nehmen. Diesen Auftrag habe ich von meinem Vater empfangen.
19 Pea naʻe toe fakakikihi ʻae kakai Siu, ko e meʻa ʻi he ngaahi lea ni.
Da entstand wiederum eine Spaltung unter den Juden um dieser Worte willen.
20 Pea pehē ʻe honau tokolahi, “ʻOku ʻiate ia ha tēvolo, pea ʻoku faha; ko e hā ʻoku mou fanongo ai kiate ia?”
Viele von ihnen sagten: Er hat einen Dämon und ist von Sinnen, was hört ihr auf ihn?
21 Pea pehē ʻe he niʻihi, “ʻOku ʻikai ko e lea eni ʻa ha taha ʻoku ʻi ai ha tēvolo. ʻE mafai ʻe ha tēvolo ke fakaʻā ʻae mata ʻoe kui?”
Andere sagten: Das sind nicht Reden eines Besessenen. Kann auch ein Dämon Blinden die Augen auftun?
22 Pea naʻe fai ʻi Selūsalema ʻae kātoanga ʻoe fakafoʻou, pea ko e faʻahitaʻu momoko.
Es fand aber in Jerusalem die Tempelweihe statt; es war Winter,
23 Pea naʻe ʻeveʻeva ʻa Sisu ʻi he falelotu lahi, ʻi he fale hala ʻo Solomone.
und Jesus wandelte im Tempel, in der Halle Salomos.
24 Pea naʻe haʻu ʻae kakai Siu, ʻo kāpui ia, ʻonau pehē kiate ia, “ʻE fēfē hono fuoloa mo hoʻo taʻefakaʻilo kiate kimautolu? Kapau ko e Kalaisi koe, tala totonu mai kiate kimautolu.”
Da umringten ihn die Juden und sprachen zu ihm: Wie lange hältst du unsere Seele im Zweifel? Bist du der Christus, so sag es uns frei heraus!
25 Pea leaange ʻa Sisu kiate kinautolu, “Naʻaku tala kiate kimoutolu, ka naʻe ʻikai te mou tui: ko e ngaahi ngāue ʻoku ou fai ʻi he huafa ʻo ʻeku Tamai, ʻoku fakamoʻoniʻi ai au.”
Jesus antwortete ihnen: Ich habe es euch gesagt, und ihr glaubet es nicht; die Werke, die ich tue im Namen meines Vaters, diese zeugen von mir.
26 Ka ʻoku ʻikai te mou tui, koeʻuhi ʻoku ʻikai ʻi heʻeku fanga sipi ʻakimoutolu.
Aber ihr glaubet nicht, weil ihr nicht von meinen Schafen seid; wie ich euch gesagt habe:
27 ‌ʻOku fanongo ʻeku fanga sipi ki hoku leʻo, ʻo hangē ko ʻeku tala kiate kimoutolu: pea ʻoku ou ʻiloa ʻakinautolu, pea ʻoku nau muimui ʻiate au:
Meine Schafe hören meine Stimme, und ich kenne sie, und sie folgen mir nach.
28 Pea ʻoku ou foaki kiate kinautolu ʻae moʻui taʻengata; pea ʻe ʻikai ʻaupito te nau ʻauha, pe ʻe ʻikai ha taha te ne hamusi ʻakinautolu mei hoku nima. (aiōn g165, aiōnios g166)
Und ich gebe ihnen ewiges Leben, und sie werden in Ewigkeit nicht umkommen, und niemand wird sie aus meiner Hand reißen. (aiōn g165, aiōnios g166)
29 Ko ʻeku Tamai, ʻaia naʻa ne foaki mai kiate au, ʻoku lahi taha pe ia; pea ʻoku ʻikai ha tokotaha ʻoku faʻa hamusi mei he nima ʻo ʻeku Tamai.
Mein Vater, der sie mir gegeben hat, ist größer als alle, und niemand kann sie aus meines Vaters Hand reißen.
30 Ko au mo e Tamai ʻoku ma taha pe.
Ich und der Vater sind eins.
31 Pea toe toʻo hake ʻe he kakai Siu ʻae maka, ke nau tolongaki ʻaki ia.
Da hoben die Juden wiederum Steine auf, um ihn zu steinigen.
32 Pea leaange ʻa Sisu kiate kinautolu, “Kuo lahi ʻae ngāue lelei kuo u fakahā kiate kimoutolu mei heʻeku Tamai; ko e ngāue fē ia ʻoku mou tolongakiʻi ai au?
Jesus antwortete ihnen: Viele gute Werke habe ich euch gezeigt von meinem Vater; um welches dieser Werke willen steinigt ihr mich?
33 Pea talaange ʻe he kau Siu kiate ia, ʻo pehē, ʻOku ʻikai ko ha ngāue lelei ʻoku mau tolongakiʻi ai koe; ka ko e fie ʻOtua pe; koeʻuhi ko e tangata pe ʻa koe, ka ʻoku ke fai ke ʻOtua.”
Die Juden antworteten ihm: Wegen eines guten Werkes steinigen wir dich nicht, sondern wegen einer Lästerung und weil du, der du ein Mensch bist, dich selbst zu Gott machst!
34 Pea talaange ʻe Sisu kiate kinautolu, “ʻIkai kuo tohi ʻi hoʻomou fono, Ne u pehē, ‘Ko e ngaahi ʻotua ʻakimoutolu?’
Jesus antwortete ihnen: Steht nicht in eurem Gesetz geschrieben: «Ich habe gesagt: Ihr seid Götter»?
35 Kapau ʻoku ui ko e ʻotua ʻakinautolu naʻe folofola ki ai ʻae ʻOtua, pea ʻe ʻikai faʻa liʻaki ʻae tohi;
Wenn es diejenigen Götter nennt, an welche das Wort Gottes erging (und die Schrift kann doch nicht aufgehoben werden),
36 ‌ʻOku mou pehē kiate ia kuo fakatapui ʻe he Tamai, ʻo fekau ki māmani, ʻOku ke fie ʻOtua; koeʻuhi naʻaku pehē, Ko e ʻAlo au ʻoe ʻOtua?
wie sprechet ihr denn zu dem, den der Vater geheiligt und in die Welt gesandt hat: Du lästerst! weil ich gesagt habe: Ich bin Gottes Sohn?
37 Kapau ʻoku ʻikai te u fai ʻae ngāue ʻo ʻeku Tamai, ʻoua te mou tui kiate au.
Tue ich nicht die Werke meines Vaters, so glaubet mir nicht!
38 Ka ʻi heʻeku fai ia, kapau ʻoku ʻikai te mou tui kiate au, tui ki he ngāue: koeʻuhi ke mou ʻilo, mo tui, ʻoku ʻiate au ʻae Tamai, mo au ʻiate ia.”
Tue ich sie aber, so glaubet, wenn ihr auch mir nicht glaubet, doch den Werken, auf daß ihr erkennet und glaubet, daß der Vater in mir ist und ich im Vater.
39 Ko ia naʻa nau toe fie puke ai ia: ka naʻa ne fakahaofi ia mei honau nima,
Da suchten sie wiederum ihn zu greifen; aber er entging ihren Händen
40 ‌ʻO toe ʻalu ki he potu ʻituʻa Sioatani, ʻaia naʻe tomuʻa fai papitaiso ai ʻa Sione; pea nofo ai ia.
und zog wieder jenseits des Jordan an den Ort, wo Johannes zuerst getauft hatte, und blieb daselbst.
41 Pea naʻe ʻalu ʻae tokolahi kiate ia, ʻonau pehē, “Naʻe ʻikai fai ʻe Sione ha mana: ka ko e meʻa kotoa pē naʻe lea ki ai ʻa Sione ki he tangata ni, ʻoku moʻoni.”
Und viele kamen zu ihm und sprachen: Johannes hat zwar kein Zeichen getan; aber alles, was Johannes von diesem gesagt hat, ist wahr.
42 Pea naʻe tui ʻae tokolahi ʻi ai kiate ia.
Und es glaubten dort viele an ihn.

< Sione 10 >