< Kau ʻAposetolo 8 >

1 Pea ʻi he ʻaho ko ia, naʻe lahi ʻae fakatanga ki he siasi ʻi Selūsalema; pea naʻe fakamovetevete ʻakinautolu kotoa pē ʻi he fonua ko Siutea mo Samēlia, kae [nofo pe ]ʻae kau ʻaposetolo.
Le même jour, une violente persécution éclata contre l’Eglise de Jérusalem; et tous, sauf les apôtres se dispersèrent dans les campagnes de la Judée et de la Samarie.
2 Pea naʻe fai ʻae putu ʻo Setiveni ʻe he kau tangata lotu, pea naʻe lahi ʻenau tangi ʻiate ia.
Des hommes pieux ensevelirent Etienne et firent sur lui de grandes lamentations.
3 Ka ko Saula naʻa ne maumauʻi ʻae siasi, ʻo hū ki he fale kotoa pē, mo ne toho ʻae kakai tangata mo e fefine, ʻo fakahū ki he fale fakapōpula.
Et Saul ravageait l’Eglise; pénétrant dans les maisons, il en arrachait les hommes et les femmes, et les faisait jeter en prison.
4 Pea ko kinautolu naʻe fakamovetevete, naʻa nau ʻalu ki he potu kotoa pē, mo malangaʻaki ʻae folofola.
Ceux qui étaient dispersés parcouraient le pays annonçant la parole.
5 Pea naʻe toki ʻalu hifo ʻa Filipe ki he kolo ʻo Samēlia, ʻo malangaʻaki ʻa Kalaisi kiate kinautolu.
Philippe étant descendu dans une ville de Samarie, y prêcha le Christ.
6 Pea naʻe tokanga ʻo loto taha ʻae kakai ki he ngaahi meʻa naʻe leaʻaki ʻe Filipe, ʻi heʻenau fanongo mo mamata ki he ngaahi mana naʻa ne fai.
Et les foules étaient attentives à ce que disait Philippe, en apprenant et en voyant les miracles qu’il faisait.
7 He naʻe haʻu kituʻa ʻae kau laumālie ʻuli mei he tokolahi naʻa nau ʻulusino ai, ʻonau tangi leʻo lahi: pea naʻe fakamoʻui ʻae tokolahi naʻe pukea ʻi he mahaki tete, pea mo e kau pipiki.
Car les esprits impurs sortaient de beaucoup de démoniaques, en poussant de grands cris; beaucoup de paralytiques et de boiteux furent aussi guéris,
8 Pea naʻe lahi ʻae fiefia ʻi he kolo ko ia.
et ce fut une grande joie dans cette ville.
9 Ka naʻe ʻi ai ʻae tangata naʻe hingoa ko Saimone, ʻaia ne tomuʻa fai ʻae kikite ʻi he kolo ʻo ne fakamanaʻi ʻae kakai ʻo Samēlia, mo ne pole ko e lahi ia:
Or, il s’y trouvait déjà un homme nommé Simon, qui pratiquait la magie, et qui émerveillait le peuple de la Samarie, se donnant pour un grand personnage.
10 Pea naʻa nau tokanga kotoa pē kiate ia, mei he iiki ʻo aʻu ki he lalahi, ʻonau pehē, “Ko e mālohi lahi ʻoe ʻOtua ʻae tangata ni.”
Tous, petits et grands, s’étaient attachés à lui. Cet homme, disaient-ils, est la Vertu de Dieu, celle qu’on appelle la Grande.
11 Pea naʻa nau tokanga kiate ia, koeʻuhi kuo fuoloa ʻene fakaofo kiate kinautolu ʻi heʻene fie mana.
Ils s’étaient donc attachés à lui, parce que, depuis longtemps, il les avait séduits par ses enchantements.
12 Ka kuo nau tui kia Filipe, ʻi heʻene malangaʻaki ʻae ngaahi meʻa ʻoe puleʻanga ʻoe ʻOtua, mo e huafa ʻo Sisu Kalaisi, pea nau papitaiso, ʻae tangata mo e fefine.
Mais quand ils eurent cru à Philippe, qui leur annonçait le royaume de Dieu et le nom de Jésus-Christ, hommes et femmes se firent baptiser.
13 Pea toki tui foki mo Saimone: pea kuo papitaiso ia, pea nofo ia mo Filipe, ʻo ofo ʻi heʻene mamata ki he ngaahi mana mo e meʻa fakaofo lahi naʻa ne fai.
Simon lui-même crut, et, s’étant fait baptiser, il s’attacha à Philippe, et les miracles et les grands prodiges dont il était témoin le frappaient d’étonnement.
14 Pea ʻi he fanongo ʻae kau ʻaposetolo ʻi Selūsalema kuo tali ʻe Samēlia, ʻae folofola ʻae ʻOtua, naʻa nau fekau ʻa Pita mo Sione kiate kinautolu:
Les Apôtres, qui étaient à Jérusalem, ayant appris que la Samarie avait reçu la parole de Dieu, y envoyèrent Pierre et Jean.
15 Pea ʻi heʻena hoko hifo, naʻa na hūfia ʻakinautolu, ke nau maʻu ʻae Laumālie Māʻoniʻoni:
Ceux-ci arrivés chez les Samaritains, prièrent pour eux, afin qu’ils reçussent le Saint-Esprit.
16 (He naʻe teʻeki ai tō ia ki ha niʻihi ʻiate kinautolu: ka kuo nau papitaiso pe ʻi he huafa ʻoe ʻEiki ko Sisu.)
Car il n’était encore descendu sur aucun d’eux; ils avaient seulement été baptisés au nom du Seigneur Jésus.
17 Pea naʻa na toki hilifaki hona nima kiate kinautolu, pea nau maʻu ʻae Laumālie Māʻoniʻoni.
Alors Pierre et Jean leur imposèrent les mains, et ils reçurent le Saint-Esprit.
18 Pea kuo mamata ʻa Saimone ʻoku foaki ʻae Laumālie Māʻoniʻoni ʻi he hili ʻae nima ʻoe ongo ʻaposetolo, pea fie ʻatu ʻe ia ʻae paʻanga kiate kinaua,
Lorsque Simon vit que le Saint-Esprit était donné par l’imposition des mains des Apôtres, il leur offrit de l’argent,
19 ‌ʻO ne pehē, “Foaki mai foki kiate au ʻae mālohi ni, koeʻuhi ke ʻilonga ʻaia te u hili ki ai hoku nima, ke maʻu ʻe ia ʻae Laumālie Māʻoniʻoni.”
en disant: « Donnez-moi aussi ce pouvoir, afin que tout homme à qui j’imposerai les mains reçoive le Saint-Esprit. »
20 Ka naʻe pehē ʻe Pita kiate ia, “Ke malaʻia mo koe hoʻo paʻanga, koeʻuhi kuo ke mahalo ʻe faʻa fakatauʻaki ʻae paʻanga ʻae foaki ʻae ʻOtua.
Mais Pierre lui dit: « Périsse ton argent avec toi, puisque tu as cru que le don de Dieu s’acquérait à prix d’argent!
21 ‌ʻOku ʻikai siʻi hao ʻinasi pe tufakanga ʻi he meʻa ni: he ʻoku ʻikai lelei ho loto ʻi he ʻao ʻoe ʻOtua.
Il n’y a pour toi absolument aucune part dans cette faveur, car ton cœur n’est pas pur devant Dieu.
22 Ko ia ke ke fakatomala ʻi hoʻo angahala ni, pea hū ki he ʻOtua, heiʻilo ʻe fakamolemole kiate koe ʻae mahalo ʻo ho loto.
Repens-toi donc de ton iniquité, et prie le Seigneur de te pardonner, s’il est possible, la pensée de ton cœur.
23 He ʻoku ou ʻilo ni ʻoku ke ʻi he kona ʻoe ʻahu, pea ʻoku haʻi ʻaki koe ʻae angahala.”
Car je vois que tu es dans un fiel amer et dans les liens du péché. »
24 Pea leaange ʻa Saimone, ʻo pehē, “Mo hūfia au ki he ʻEiki, ke ʻoua naʻa tō kiate au ha meʻa ʻe taha ʻi he ngaahi meʻa kuo mo lea ki ai.”
Simon répondit: « Priez vous-mêmes le Seigneur pour moi, afin qu’il ne m’arrive rien de ce que vous avez dit. »
25 Pea kuo ʻosi ʻena fakahā mo malangaʻaki ʻae folofola ʻae ʻEiki, ne na toe liu mai ki Selūsalema, ʻo malangaʻaki ʻae ongoongolelei ʻi he ngaahi potu kakai kehekehe ʻo Samēlia.
Quant à eux, après avoir rendu témoignage et prêché la parole du Seigneur, ils retournèrent à Jérusalem, en annonçant la bonne nouvelle dans plusieurs villages des Samaritains.
26 Pea naʻe lea ha ʻāngelo ʻae ʻEiki kia Filipe, ʻo pehē, “Tuʻu, pea ke ʻalu ki he feituʻu tonga, ki he hala ʻoku ʻalu hifo mei Selūsalema ki Kesa, ʻaia ko e toafa.”
Un ange du Seigneur, s’adressant à Philippe, lui dit: « Lève-toi, et va du côté du midi, sur la route qui descend de Jérusalem à Gaza; celle qui est déserte. »
27 Pea tuʻu ia, ʻo ʻalu: pea vakai, ko e tangata ʻItiopea, ko e ʻiunoke, koē naʻe ʻaʻana ʻae tauhi ʻo ʻene koloa kotoa pē, pea naʻe ʻalu ia ki Selūsalema ke lotu:
Il se leva et partit. Et voici qu’un Ethiopien, un eunuque, ministre de Candace, reine d’Ethiopie, et surintendant de tous ses trésors, était venu à Jérusalem pour adorer.
28 Pea ʻi heʻene liu mai, kuo heka ʻi hono saliote, pea naʻe lau ʻe ia ʻae palōfita ko ʻIsaia.
Il s’en retournait, et, assis sur un char, il lisait le prophète Isaïe.
29 Pea naʻe toki pehē ʻe he Laumālie kia Filipe, “ʻAlu atu ke hoko ki he saliote na.”
L’Esprit dit à Philippe: « Avance, et tiens-toi près de ce char. »
30 Pea lele atu ʻa Filipe, ʻo ne fanongo ki heʻene lautohi ʻi he palōfita ko ʻIsaia, pea ne pehē, “ʻOku ke ʻilo [hono ʻuhinga ]ʻo ia ʻoku ke lau?”
Philippe accourut, et entendant l’Ethiopien lire le prophète Isaïe, il lui dit: « Comprends-tu bien ce que tu lis? »
31 Pea pehē ʻe ia, “Te u ʻilo fēfē, ʻo kapau ʻe ʻikai fakahinohino au ʻe ha tangata?” Pea naʻa ne kole kia Filipe ke ʻalu hake ke na haheka mo ia.
Celui-ci répondit: « Comment le pourrais-je, si quelqu’un ne me guide? » Et il pria Philippe de monter et de s’asseoir avec lui.
32 Ko e potu ʻeni ʻi he tohi naʻa ne lau, “Naʻe tataki ia ʻo hangē ko e sipi ke tāmateʻi; pea hangē ko e lami ʻoku noa ʻi he ʻao ʻoe tangata kosi, pehē naʻe ʻikai mafaʻa hono fofonga:
Or le passage de l’Ecriture qu’il lisait était celui-ci: « Comme une brebis, il a été mené à la boucherie, et, comme un agneau muet devant celui qui le tond, il n’a pas ouvert la bouche.
33 ‌ʻI heʻene moʻulaloa naʻe fakamālohiʻi ia: pea ko hai te ne fakahā hono tupuʻanga? He naʻe ʻave ʻene moʻui ʻi māmani.”
C’est dans son humiliation que son jugement s’est consommé. Quant à sa génération, qui la racontera? Car sa vie a été retranchée de la terre. »
34 Pea leaange ʻae ʻiunoke kia Filipe, ʻo pehē, “ʻOku ou kole kiate koe, ko e lea eni ʻae palōfita kia hai? Kiate ia, pe ki ha tangata kehe?”
L’eunuque dit à Philippe: « Je t’en prie, de qui le prophète parle-t-il ainsi? Est-ce de lui-même ou de quelque autre? »
35 Pea mafaʻa ʻae ngutu ʻo Filipe ʻo ne kamata ʻi he tohi ko ia, ʻo malangaʻaki ʻa Sisu kiate ia.
Alors Philippe ouvrant la bouche, et commençant par ce passage, lui annonça Jésus.
36 Pea ʻi heʻena fononga ʻi he hala, naʻa na hoko ki he vai: pea pehē ʻe he ʻiunoke, “Vakai, ko e vai; ko e hā ʻoku taʻofi ke ʻoua naʻaku papitaiso?”
Chemin faisant, ils rencontrèrent de l’eau, et l’eunuque dit: « Voici de l’eau: qu’est-ce qui empêche que je ne sois baptisé? »
37 Pea pehē ʻe Filipe, “ʻOku lelei ia, ʻo kapau ʻoku ke tuiʻaki ho loto kotoa.” Pea ne leaange, ʻo pehē, “ʻOku ou tui ko Sisu Kalaisi ko e ʻAlo ʻoe ʻOtua,”
[Philippe répondit: « Si tu crois de tout ton cœur, cela est possible. — Je crois, repartit l’eunuque, que Jésus Christ est le Fils de Dieu. »]
38 pea fekau ʻe ia ke tuʻu ʻae saliote: pea ne na ʻohifo fakatouʻosi ki he vai, ʻa Filipe mo e ʻiunoke; pea ne papitaiso ʻi ai.
Il fit donc arrêter son char, et Philippe, étant descendu avec lui dans l’eau, le baptisa.
39 Pea kuo na ʻohake mei he vai, pea ʻave ʻa Filipe ʻe he Laumālie ʻoe ʻEiki, pea naʻe ʻikai toe mamata ʻe he ʻiunoke kiate ia: pea fononga ia ʻi hono hala kuo fiefia.
Quand ils furent sortis de l’eau, l’Esprit du Seigneur enleva Philippe, et l’eunuque ne le vit plus, et il continua tout joyeux son chemin.
40 Ka naʻe ʻilo ʻa Filipe ʻi ʻAsota: pea fononga atu ia, mo malanga ʻi he ngaahi kolo kotoa pē, ʻo fai ki Sesalia.
Quant à Philippe, il se trouva dans Azot, d’où il alla jusqu’à Césarée, en évangélisant toutes les villes par où il passait.

< Kau ʻAposetolo 8 >