< Roma 9 >

1 Hita fo mana nenefutu-paꞌaꞌ to Kristus, olaꞌ tetebꞌes. Dadꞌi au nda olaꞌ peko-lelekoꞌ neu nggi sa. Au rala ngga nafadꞌe au nae, Lamatuaꞌ Dula-dalen mana nalalao rala ngga.
Je dis la vérité en Christ, je ne mens point, et ma conscience m'en rend témoignage par le Saint-Esprit:
2 Au ufadꞌe taꞌo ia: rala ngga susa-sona. Au medꞌa beran taꞌo naa, huu usunedꞌa atahori ngga ra. Au nau fo nusa Yahudi nggara o nenefutu-paꞌaꞌ ro Kristus, te hetar nda ramahere E sa. Onaꞌ au bisa soi dalaꞌ fee se, au sadꞌia oꞌe fo Lamatuaꞌ huku-dꞌoki au, fo nggati se. Ma au o sadꞌia oꞌe fo Lamatuaꞌ naꞌadꞌodꞌooꞌ au mia Kristus, naa fo atahori nggara bisa nenefutu-paꞌaꞌ ro E.
j'ai une grande tristesse et un continuel tourment dans le coeur.
3
Car je souhaiterais d'être moi-même anathème, séparé de Christ, pour mes frères, mes parents selon la chair,
4 Tao-tao te sira, atahori Israꞌel, naeni nusaꞌ esa mana onton seli. Lamatuaꞌ soꞌu nala se dadꞌi eni ana nara eniꞌ a lele uluꞌ a. Ana natudꞌu koasan manaseliꞌ neu se. Ana hengge-nee hehelu-fufuliꞌ mataꞌ-mataꞌ no se. Ana fee hohoro-lalanen neu se. Sira mana rahineꞌ beꞌutee neu E, ma tao ues fee neu E. Ana helu-fuli nae natudꞌu rala malolen neu se.
qui sont Israélites, à qui appartiennent l'adoption, la gloire, les alliances, la loi, le culte, les promesses;
5 Sira laoꞌ mia bei-baꞌi tara, naeni: baꞌi Abraham, baꞌi Isak, ma baꞌi Yakob (atahori haꞌi naraꞌ ‘Israꞌel’ mia e). Ma Kristus, fo Lamatuaꞌ helu-fuli memaꞌ mia lele uluꞌ a fo nae haitua nemaꞌ naa, laoꞌ mia hita nusa Yahudi ra bei-baꞌi tara. Kristus naa o, naeni Lamatualain mana parenda basa-bꞌasaꞌ e. Dadꞌi nandaa mete ma soꞌu rananaru E losa doo nduꞌu-dꞌoon neu. Tebꞌe! (aiōn g165)
qui descendent des patriarches, et desquels est issu selon la chair le Christ, qui est au-dessus de tous. Dieu béni éternellement. Amen! (aiōn g165)
6 Onaꞌ mae atahori Israꞌel hetar nda feꞌe simbo Kristus sa, te atahori nda bisa olaꞌ rae, Lamatuaꞌ hehelu-fufulin naa nda dadꞌi sa. Ma afiꞌ duꞌa mae, basa atahori mana laoꞌ mia bei-baꞌi Israꞌel naa, dadꞌi nusa Israꞌel fo Lamatuaꞌ tengga nala dadꞌi Eni atahorin.
Ce n'est pas que la parole de Dieu soit restée sans effet. Car tous ceux qui descendent d'Israël ne sont pas pour cela le vrai Israël.
7 Conto onaꞌ, atahori hetar laoꞌ mia bei-baꞌi tara, baꞌi Abraham. Te basa se nda Abraham tititi-nonosin fo Lamatuaꞌ tengga nalaꞌ ra sa. Huu Lamatuaꞌ nafadꞌe basa Abraham nae, “Tititi-nonosim fo au uhineꞌ ra, akaꞌ mana laoꞌ mia Isak ana nara.”
Pour être la postérité d'Abraham, ils ne sont pas tous ses enfants; mais il est dit: «C'est en Isaac que tu auras une postérité appelée de ton nom»,
8 Sosoan nae, mia maꞌahulun losa oras ia, nda basa tititi-nonosiꞌ mana laoꞌ mia hita atahori Yahudi ra baꞌin Abraham, dadꞌi Lamatualain ana nara. Akaꞌ tititi-nonosin mana laoꞌ mia Lamatuaꞌ hehelu-fufulin fee neu Abraham, fo Lamatuaꞌ reken se dadꞌi eni ana matetu nara.
— c'est-à-dire que ce ne sont pas les enfants de la chair qui sont enfants de Dieu, mais ce sont les enfants de la promesse qui sont considérés comme la postérité d'Abraham.
9 Huu Lamatuaꞌ hengge-nee hehelu-fufuliꞌ nae, “Mbei ma too mana nemaꞌ ia, Au baliꞌ uma. Leleꞌ naa, sao ma Sara bꞌonggi ana touꞌ sa ena.”
En effet, c'est une promesse que cette parole: «Je reviendrai en cette même saison, et Sara aura un fils»
10 Nda taꞌoꞌ a naa sa. Huu hita baꞌi Isak na no saon Ribka bonggi rala ana duaꞌ ra.
Et d'autre part il en fut de même pour Rébecca, lorsqu'elle eut conçu deux jumeaux d'Isaac, notre père.
11 Leleꞌ Ribka nda feꞌe bꞌonggi nala se sa, ara nda feꞌe tao dala maloleꞌ do dala deꞌulakaꞌ sa. Mae taꞌo naa o, Lamatuaꞌ nafadꞌe memaꞌ soꞌal Ribka ana duaꞌ mana dea neu naꞌahulu a nae, “Dei fo aꞌa ka tao ues fee odꞌin.” Lamatuaꞌ nafadꞌe taꞌo naa, fo natudꞌu nae, mete ma Eni tengga nala atahori esa ena, Eni nahine nae pake atahori na fo tao taꞌo bee. De Lamatuaꞌ tengga nala odꞌi ka fo dꞌadi atahorin. Ana nda parlu nahati fo mete sobꞌa odꞌi ka nae tao taꞌo bee sa boe, huu Lamatua nahine memaꞌ ena.
En effet, lorsque les enfants n'étaient pas encore nés et qu'il n'avaient fait ni bien, ni mal — afin que fût maintenu le dessein de Dieu, qui procède de son libre choix, et qui dépend non des oeuvres, mais de Celui qui appelle —
il fut dit à leur mère: «L'aîné sera assujetti au plus jeune»
13 Huu Lamatuaꞌ olaꞌ sia Susura Meumaren soꞌal ana duaꞌ naa ra nae, Au tengga ala Yakob, te au nda simbo Esau sa.”
— conformément à ce qui est écrit: , «J'ai aimé Jacob et j'ai haï Ésaü.»
14 Dadꞌi ata feꞌe tae saa fai? Mbei ma hambu ruma rae, “Lamatuaꞌ nda naꞌetuꞌ dedꞌeat no matetuꞌ sa, do?” Nda bisa sa!
Que dirons-nous donc? Y a-t-il en Dieu de l'injustice?
15 Huu mia lele uluꞌ a Lamatualain nafadꞌe neu baꞌi Musa nae, “Au utudꞌu susue ngga neu atahori fo Au tengga alaꞌ ra. Ma Au kasian neu atahori fo Au dudꞌu ao ngga.”
Non certes! Car il dit à Moïse: «Je ferai miséricorde à qui je ferai miséricorde, et j'aurai pitié de qui j'aurai pitié.»
16 Dadꞌi atahori naa nda medꞌa Lamatuaꞌ susuen sa huu eni hihii-nanaun, do huu eni tatao-nonoin. Te huu Lamatuaꞌ mesaꞌ ne mana nae natudꞌu susuen neu atahori naa.
Cela ne vient donc ni de celui qui veut, ni de celui qui court, mais de Dieu qui fait miséricorde.
17 Huu sia Susura Meumareꞌ a, Lamatuaꞌ olaꞌ no mane Masir nae, “Au soꞌu nggo dadꞌi maneꞌ, huu Au ae pake koasa ngga fo labꞌan nggo fo atahori hetar rita. No taꞌo naa, basa atahori sia raefafoꞌ ia soꞌu rananaru Au nara ngga.”
Aussi l'Écriture dit-elle à Pharaon: «Voici pourquoi je t'ai suscité: c'est pour montrer en toi ma puissance, et afin que mon nom soit annoncé par toute la terre.»
18 Dadꞌi mete ma Lamatuaꞌ nae natudꞌu kasian neu atahori esa, na, Ana taoꞌ a. Ma mete ma Ana nae tao atahori sa ralan manggatee, na, Ana o tao boe.
Ainsi donc, il fait miséricorde à qui il veut, et il endurcit qui il veut.
19 Naa! Mete ma hambu atahori nda simbo au rae, “Mete ma taꞌo naa, Lamatuaꞌ nae tao dalaꞌ esa, seka bisa labꞌan E? Nda hambu sa, to? Dadꞌi, taꞌo bee fo Eni nae mbia salaꞌ neu nggita? Naa nda matetuꞌ sa!”
Tu me diras: Pourquoi donc Dieu se plaint-il encore? Car qui peut résister à sa volonté?
20 Mete ma hambu ruma duꞌa taꞌo naa, na au utaa, taꞌo ia: “Duꞌa mae ho ia, seka?! Ho mae olaꞌ labꞌan Lamatuaꞌ, do?” Afiꞌ taꞌo naa! Huu sia Lamatuaꞌ Susura Meumaren nenesuraꞌ nae, “Mete ma atahori tao saa esa na, taꞌo bee de saa fo ana taoꞌ naa natane baliꞌ atahori mana tao e nae, ‘Taꞌo bee de ho tao au taꞌo ia!?’”
Mais plutôt, qui es-tu, toi, homme, pour contester avec Dieu? Le vase d'argile dira-t-il à celui qui l'a formé: Pourquoi m'as-tu fait ainsi?
21 Conto Onaꞌ mana tao huraꞌ. Mia rae huraꞌ bubꞌueꞌ esa, ana naꞌena hak fo nae tao nggusi makahahadꞌok esa fo atahori koa e. Ana o naꞌena hak pake rae bubꞌueꞌ naa fo tao neu mamana manggarauꞌ, tunggaꞌ a eni hihii-nanaun.
Le potier n'est-il pas maître de l'argile, pour faire avec la même masse tel vase pour un usage honorable, et tel autre pour un usage vulgaire?
22 Onaꞌ naa boe Lamatualain. Ana naꞌena hak fo tao tungga hihii-nanaun. Nae natudꞌu neu basa atahori nae, Eni namanasa, ma nda simbo atahori tatao deꞌulaka nara sa. Ana o nau fo atahori bubꞌuluꞌ rae, Eni naꞌena koasa naen seli. Fo atahori rahine taꞌo naa, na Ana naꞌatataaꞌ Aon no atahori mana tao deꞌulakaꞌ mataꞌ-mataꞌ. Te atahori mana tao deꞌulakaꞌ ra, rahaniꞌ a fain fo rambalutu eto-etoꞌ
Et qu'y a-t-il à dire, si Dieu, voulant montrer sa colère et faire connaître sa puissance, a supporté, avec une grande longanimité, des vases de colère destinés à la perdition,
23 Ana tao taꞌo naa, fo nae natudꞌu neu atahori hetar oi, Eni nae natudꞌu susue lalain neu atahori ruma. Sira, fo Ana tengga nala memaꞌ, fo nae soꞌu nananaru se. Ma Ana nau atahori bubꞌuluꞌ rae, Eni mesaꞌ ne manaseliꞌ.
afin de faire connaître aussi les richesses de sa gloire par les vases de miséricorde, qu'il a d'avance préparés pour la gloire?
24 Huu hita ia ra, fo Ana tengga memaꞌ dadꞌi atahori nara. Hita ia ra, ruma mia atahori Yahudi, boe ma ruma mia nusa feaꞌ ra.
Je parle de nous, qu'il a appelés non seulement du milieu des Juifs, mais aussi du milieu des Païens.
25 Feꞌesaꞌan, Lamatuaꞌ pake mana ola-olan Hosea, fo suraꞌ soꞌal atahori nda Yahudi ra oi, Hambu atahori ruma dalahulun nda Au atahori ngga sa, te Au ae oꞌe se ae, “Hei, Au atahori nggara,’ Ma hambu nusa fo dalahulun Au nda sue sa, te Au ae oꞌe se ae, ‘Hei, nusaꞌ fo Au sueꞌ a.’”
C'est ainsi qu'il dit dans Osée: «J'appellerai mon peuple celui qui n'était pas mon peuple, et bien-aimée celle qui n'était pas la bien-aimée.
26 Ana o suraꞌ oi, “Sia naa, Sia mamanaꞌ fo Lamatuaꞌ nafadꞌe neu se oi, Hei, nda dadꞌi Au atahori ngga sa!’ Dei fo Lamatuaꞌ mana masodꞌaꞌ a nae nafadꞌe nggi nae, ‘Ia naa, hei dadꞌi Au ana nggara ena!’” Ana olaꞌ taꞌo naa, huu Ana kasian atahori nda Yahudi ra sa.
Et il arrivera que dans le lieu où il leur avait été dit: Vous n'êtes point mon peuple; là même ils seront appelés fils du Dieu vivant.»
27 Lamatuaꞌ mana ola-olan laen, naeni Yesaya, olaꞌ nita soꞌal nusa Israꞌel ra leleo-lalao nara nae, “Onaꞌ mae atahori Israꞌel ra dadꞌi naen seli, onaꞌ saraꞌaeꞌ sia tasi suun, te dei fo Lamatuaꞌ fee masodꞌaꞌ neuꞌ a sira hidꞌaꞌ a, mia sala-kilu nara.
Ésaïe, de son côté, s'écrie en parlant d'Israël: «Quand le nombre des enfants d'Israël serait comme le sable de la mer, un reste seulement sera sauvé;
28 Te dei fo losa fai neneman, fo Lamatuaꞌ naꞌetuꞌ dedꞌeat fee basa atahori sia ndule raefafoꞌ ia, onaꞌ Ana nafadꞌe memaꞌ ena. Te Ana nda nahati sa, Huu Ana tao nabasaꞌ no lai-lai!”
car le Seigneur accomplira pleinement et promptement sa parole sur la terre.»
29 Dalahulun, Yesaya nafadꞌe soꞌal atahori Yahudi nae, “Hita onton, huu Lamatuaꞌ mana naꞌena koasa manaseliꞌ, hela hita tititi-nonosi tara ruma hambu masodꞌaꞌ. Huu mete ma nda taꞌo naa saa, na, basa hendi hita ena, onaꞌ atahori kota Sodꞌom no kota Gomora ra.”
Et comme Ésaïe l'a prédit: «Si le Seigneur des armées ne nous eût laissé un germe de notre race, nous serions devenus comme Sodome; nous aurions été semblables à Gomorrhe.»
30 Dadꞌi ata feꞌe tae saa fai? Olaꞌ tae, atahori nda Yahudi ra mia bee-bꞌee, fo dꞌalahulun nda sangga fo rae maloleꞌ ro Lamatuaꞌ sa, ia naa maloleꞌ ro E ena, huu ramahere neu Yesus Kristus.
Que dirons-nous donc? Que les Païens, qui ne cherchaient pas la justice, ont obtenu la justice, mais la justice qui vient de la foi;
31 Tao-tao te atahori Israꞌel ra, sobꞌa tao tungga Musa hohoro-lalanen fo ara bisa malolole ro Lamatuaꞌ, te nda dadꞌi maloleꞌ ro E sa.
tandis que les Israélites qui cherchaient la loi de la justice, ne sont point parvenus à cette loi.
32 Saa de ara nda bisa maloleꞌ ro Lamatuaꞌ sa? Huu ara nau tao tungga akaꞌ a hohoro-lalaneꞌ naa, fo Ana simbo sira ona atahori rala ndoos, te ara nda ramahere neu Yesus Kristus sa. Dadꞌi onaꞌ ara raꞌatunu dai “fatu neꞌetunus”. Ia fo Lamatuaꞌ Susura Meumaren sosoan nae, “Mete ia dei! Te Au tao Atahori esa sia lete Sion, sia kota Yerusalem. Atahori naa onaꞌ fatu esa, mana tao atahori raꞌatunu. Te seka namahere neu E, na, afiꞌ mae.” Fatu naa, naeni Yesus. Te atahori Israꞌel ra nda simbo E sa. Naa onaꞌ ara raꞌatunu, boe ma raꞌaloli huu fatu naa.
Pourquoi? Parce qu'ils l'ont cherchée non par la foi, mais par les oeuvres; ils se sont heurtés contre la pierre d'achoppement,
ainsi qu'il est écrit: «Voici que je place en Sion une pierre d'achoppement, un rocher qui fait tomber; et celui qui croit en lui, ne sera pas couvert de confusion.»

< Roma 9 >