< Marcos 11 >

1 E quando se aproximaram de Jerusalém, de Betfagé, e de Betânia, junto ao monte das Oliveiras, [Jesus] enviou dois de seus discípulos,
Betpheej nyia Bithani hadaang reeni Jerusalem thok nanah ih rum adi, neng loong ah Olip Kong adi wang rumta. Eno Jisu ih heliphante dowa wanyi ah jaakhoh ih ban kaat thukta
2 dizendo-lhes: Ide ao vilarejo que está adiante de vós; e assim que nela entrardes, achareis um jumentinho amarrado, sobre o qual ninguém se sentou; soltai-o, e trazei-o.
amet baat nyu ano ah, “Set ngah ni hadaang esiit je ah erah doh kah ansih, erah di moktoh sah bonthiin arah japtup kah ansih babah uh o ih lathaak siitka rah ah. Ja ansih no nga re nah siitwan hansih.
3 E se alguém vos disser: Por que fazeis isso?, dizei: O Senhor precisa dele, e logo o devolverá para cá.
Mih ih tumet suh ja hansih ih cheng hansih bah, Changte wah ih liita belam seek we ih ngaak siitwan he ih baat ansih.”
4 Eles foram, e acharam um jumentinho amarrado à porta, do lado de fora em uma esquina, e o soltaram.
Eno kah nyu ano moktoh sah ah lam ni nok esiit ni kaawan thong ni bonthiin arah japtup kah nyuuta. Erah ja nyu adi,
5 E alguns dos que ali estavam lhes perguntaram: Que fazeis, soltando o jumentinho?
nyi reeni chapta miloong dowa mararah ih cheng rumta, “Moktoh sah ah tumet suh ja hansih?”
6 Eles lhes disseram como Jesus [lhes] havia dito, e os deixaram ir.
Eno nyi ih Jisu ih mamet baatta erah jun ih ngaakbaat nyu kano miloong ah ih moktoh sah ah hoom wanthuk nyuuta.
7 Então trouxeram o jumentinho a Jesus. Lançaram sobre ele suas roupas, e [Jesus] sentou-se sobre ele.
Eno Jisu reeni thok hoom wannyu ano, moktoh sah sakkhoh adi neng nyusah loong ah dekoh rum ano, Jisu ah duungtongta.
8 Muitos estendiam suas roupas pelo caminho, e outros [espalhavam] ramos que haviam cortado dos campos.
Miloong ah ih neng nyusah loong ah lam adi ban dam wanrumta, rukho rah ih bangphaak ah phek dowa dook rum leh lam ni dam et rumta.
9 E os que iam adiante, e os que seguiam, clamavam: Hosana, bendito o que vem no Nome do Senhor!
Heh lih heh ngah ni khoomte miloong ah riing rumta, “Rangte rangphoong ih! Teesu mendi raakte loong asuh Rangte ih romseetam koh ah.
10 Bendito o Reino que vem, [o Reino] do nosso pai Davi! Hosana nas alturas!
Seng loong wah Dewid luungwang hasong thok hala asuh Rangte romseetam ah je ah! Rangte rangphoong ih!”
11 [Jesus] entrou em Jerusalém, e no Templo. E depois que ter visto tudo em redor, e sendo já tarde, ele saiu para Betânia com os doze.
Jisu Jerusalem ni thok ano Rangteenok ni wangta, erah di heh ih jaatrep ah sok wangta. Enoothong rangsa jen tham ih kaat kano, heliphante asih wanyi damdi Bithani ni kata.
12 E no dia seguinte, quando saíram de Betânia, ele teve fome.
Erah saalih adi, Bithani nawa ngaak wang rum adi, Jisu heh ram ih tiita.
13 E vendo de longe uma figueira que tinha folhas, [veio ver] se acharia alguma coisa nela; mas ao chegar perto dela, nada achou, a não ser folhas, pois não era o tempo de figos.
Heh ih rekam loot nawa ih puksak lak loong ah japtup ano, hetiik ah taatsok kata. Eno sokkah ano, hetiik tiiktok lah ang thoidi heh lak luulu japtup kata.
14 Então [Jesus] lhe disse: Nunca mais ninguém coma fruto de ti! E seus discípulos ouviram isso. (aiōn g165)
Eno Jisu ih puksak bang asuh liita, “O ih uh an tiik ah mabah uh naktoom kah we choh sah ho!” Erah jengta ah heliphante ih nep japchaatta. (aiōn g165)
15 Depois vieram a Jerusalém. E entrando [Jesus] no Templo, começou a expulsar os que vendiam e compravam no Templo; e revirou as mesas dos cambiadores, e as cadeiras dos que vendiam pombas.
Neng Jerusalem ni thokrum ano, Jisu ah Rangteenok ni wangta, erah di thaangsangte nyi thaang riikte loong ah phang dokphan wang rumta. Neng ngun lek theng teebun nyia tokparu sangte tongtheng loong ah daanghaat et wangta.
16 E não consentia que ninguém levasse vaso algum pelo Templo.
Eno heh ih O suh uh Rangteenok taakkhuung lam ih tumjih uh taleng hu thukta.
17 E ensinava, dizendo-lhes: Não está escrito: Minha casa será chamada casa de oração de todas as nações? Mas vós fizestes dela esconderijo de ladrões!
Erah lih adi heh ih miloong asuh nyoot rumta, “Rangteele ni raangha, ‘Nga Rangteenok ah deek akaan rep raangtaan ih rangsoomnok et men ah.’ Enoothong sen ih ehuh loong hottong theng ih hoon han!”
18 Os chefes dos sacerdotes e os escribas ouviram isso, e buscavam uma maneira de o matar; pois o temiam, porque toda a multidão estava admirada do ensino dele.
Romwah phokhoh nyi Hootthe nyootte loong ah ih erah tiit ah japchaat rum ano Jisu tek haat suh lampo phang jam rumta. Neng ah heh ra echo ih rumta tumeah mina loong suh epaatjaajih ih nyootsoot rum kano ah.
19 E como já era tarde, eles saíram fora da cidade.
Rangjaako ih Jisu nyia heliphante loong ah erah samnuthung dowa dokkhoom ih rumta.
20 E passando pela manhã, viram que a figueira estava seca desde as raízes.
Erah saalih rangkhah di neng lam ni khoom rum adi, satkom bang ah heh hingtuk ih hook arah japtup rumta.
21 Pedro se lembrou disso, e disse-lhe: Mestre, eis que a figueira que amaldiçoaste, se secou.
Pitar ih tumjih angta rah dokthun ano Jisu suh baatta, “Nyootte, sok uh, an ih tamtu satkom bang ah ehook ela!”
22 E respondendo Jesus, disse-lhes: Tende fé em Deus.
Jisu ih ngaakbaatta, “Rangte suh tuungmaang an.”
23 Em verdade vos digo que qualquer um que disser a este monte: Levanta-te, e lança-te no mar; e não duvidar em seu coração, mas crer que se fará o que diz, tudo o que disser lhe será feito.
Ngah ih amiisak tiit baat rumhala o mina heh ten nah mongchi lah angthang ih hanpi ano arah kong akaan asuh toonchap uno juungsih adoh rukdat kah uh ih baat abah uh amiisak elang eah, enoothong tumjih suh an erah suh hanpi et ano ba jen lang ah.
24 Portanto eu vos digo que tudo o que pedirdes orando, crede que recebereis, e vós [o] tereis.
Erah raangtaan ih ngah ih sen suh baat rumhala: sen ih rangsoom lam ih tumjaat suh an, erah echoh etang ih hanpi an, eno ba sen ih tumjih suh an erah kohan.
25 E quando estiverdes orando, perdoai, se tendes algo contra alguém, para que o vosso Pai, que [está] nos céus, vos perdoe vossas ofensas.
“Erah dam ih maatok doh sen ih rangsoom suh toonchap an, sen miksukte o ang abah uh erah loong ah biin anaan chaak hoon an, erah doh ba rangmong nawa sen Wah ih sen thetre loong ah biin anaan han.”
[Sen ih mihoh ah lajen biin anaan kanbah, Rangmong nawa sen Wah eh uh sen ah tajen biin anaan ran.]
27 Depois voltaram a Jerusalém; e, enquanto ele andava pelo Templo, vieram a ele os chefes dos sacerdotes, os escribas, e os anciãos.
Neng Jerusalem ni we thok rumta. Jisu Rangteenok ni lengkhoom adi, erah nawa romwah phokhoh loong, Hootthe nyootte nyia mihak phokhoh loong ah heh jiinni ra rumha no,
28 E disseram-lhe: Com que autoridade fazes estas coisas? Ou quem te deu esta autoridade, para fazerdes estas coisas?
cheng rumta, “Arah mamah jen reelu? An jen reejih o ih koh taho?”
29 Jesus lhes respondeu: Também eu vos farei uma pergunta, e respondei-me; então vos direi com que autoridade faço estas coisas.
Jisu ih ngaakbaat rumta, “Ngah ih sen suh esiit than jengkhaap cheng rumha, erah ngaakbaat kohe no ba, ngah ih tumjih chaan nawa ih jen reelang loong ah baat korumha.
30 O batismo de João era do céu ou dos homens? Respondei-me.
Jisu ih liita, baat an, Joon ih juungtem theng chaan ah ma nawa chota: Rangte jiin nawa tama mina jiin nawa chota?”
31 E eles argumentavam entre si, dizendo: Se dissermos do céu, ele dirá: Por que, pois, não crestes nele?
Eno neng jaachi ni phang daanmui rumta, “Tumjih baat ih? ‘Rangte jiin nawa,’ mok et baat ih bah, heh ih liihe, erah ang abah ‘Joon ah tanih hanpi kan’
32 Porém, se dissermos dos homens, tememos ao povo, porque todos consideravam que João era verdadeiramente profeta.
Eno, ‘Mina jiin nawa mok baat ih bah...’” (Neng ah miloong ra cho rumta tumeah Joon ah khowah ih loongtang ih jatcho angta.)
33 Então responderam a Jesus: Não sabemos. E Jesus lhes replicou: Também eu não vos direi com que autoridade faço estas coisas.
Erah raangtaan ih Jisu suh, “Seng ih tajatke,” ih ngaakbaat rumta. Eno Jisu ih baat rumta, erah ang abah, “Ngah ih uh arah loong ah mame jen reelang erah tabaat rumra.”

< Marcos 11 >