< Lucas 15 >

1 E chegavam-se a ele todos os publicanos e pecadores para o ouvirem.
Lyubha limo, bhakamula koli na bhaatendanga yambi bhabhagwinji bhashinkwiyangana kukwaapilikanishiya a Yeshu.
2 E os fariseus e escribas murmuravam, dizendo: Este recebe aos pecadores, e come com eles.
Mapalishayo na bhaajiganya bha shalia gubhatandubhenje kuinginika, “Mwalolanje abha bhandubha! Bhanakwaashemanga bhakwetenje yambi, na bhanalya nabhonji.”
3 E ele lhes propôs esta parábola, dizendo:
A Yeshu gubhaatanjilenje lutango.
4 Quem de vós, tendo cem ovelhas, e perdendo uma delas, não deixa no deserto as noventa e nove, e vai em [busca] da perdida, até que a encontre?
“Ibhaga, munkumbi gwenunji mundu akolaga ngondolo makumi kumi, jumo aobhaga, bhuli, akaalekanga makumi tisha na tisha bhala pakonde, nikwenda kunnoleya aobhile jula mpaka ampate?
5 E encontrando-a, [não] a ponha sobre seus ombros, com alegria?
Ampataga, apinga kunnjigala pashilembele alikwiinonyela.
6 E vindo para casa, [não] convoque aos amigos, e vizinhos, dizendo-lhes: Alegrai-vos comigo, porque já achei minha ovelha perdida?
Aikaga kumui, apinga kwaashemanga ashaambwiga ajakwe nikwaalugulilanga, ‘Twinonyele tubhowe, pabha nimpatile ngondolo jwangu aobhile.’
7 Digo-vos, que assim haverá mais alegria no céu por um pecador que se arrepende, do que por noventa e nove justos que não precisam de arrependimento.
Nneyo peyo ngunakummalanjilanga, pwiipingabha kwiinonyela kunnungu, kwa ligongo lya kwiipeta mundu jumo akwete yambi, kupunda bhandu makumi tisha na tisha bhakwetenje aki, bhakaapinjikwanga kwiipeta.”
8 Ou que mulher, tendo dez moedas de prata, se perder a uma moeda, não acende a lâmpada, e varre a casa, e busca cuidadosamente até [a] achar?
“Eu nkubhonanga bhuli? Tujile jwankongwe jumo akwete ela likumi limo, aobhyaga jimo, shatende nndi? Shakoleye kandili nipejila nyumba nisheimba kuloleya mpaka ajibhone.
9 E achando [-a], [não] chame as amigas e as vizinhas, dizendo: Alegrai-vos comigo, porque já achei a moeda perdida!
Ajipataga, shabhashemanje ashaambwiga ajakwe na ashaatami ajakwe alinkuti, ‘Twinonyele, pabha ela jangu jaobhile jila nijibhweni.’
10 Assim vos digo, que há alegria diante dos anjos de Deus por um pecador que se arrepende.
Nneyo peyo ngunakunnugulilanga, shiikutibha a nng'angalo kwa ashimalaika bha a Nnungu, kwa ligongo lya mundu jumo akwete yambi akwiipeta.”
11 E disse: Um certo homem tinha dois filhos.
A Yeshu gubhapundile kubheleketa, Bhashinkupagwa bhandu bhamo bhaakwete bhashanda bhabhili.
12 E disse o mais jovem deles ao pai: Pai, dá-me a parte dos bens que [me] pertencem. E ele lhe repartiu os bens.
Jwannung'una jula akwaabhalanjilaga ainagwe. “Atati mmbe ulishi gwangu.” Na bhalabho gubhaagabhanishiyenje mali gabho.
13 E depois de não muitos dias, o filho mais jovem, juntando tudo, partiu-se para uma terra distante, e ali desperdiçou seus bens, vivendo de forma irresponsável.
Gakapiteje mobha gashoko, jwannung'una jula gwaushiye ulishi gwakwe, gwapite kushilambo sha talika na ela yakwe ila, gwajonenje nkulabhalabha.
14 E ele, tendo já gastado tudo, houve uma grande fome naquela terra, e ele começou a sofrer necessidade.
Akamaliyeje indu yowe, gushikoposhele shibhanga shapunda nshilambo mula, gwatandwibhe kulaga.
15 E foi, se chegou a um dos cidadãos daquela terra; e [este] o mandou a seus campos para alimentar porcos.
Gwajujile liengo kukanshilambo jumo jwa kweneko, jwalakwe gwampeleshe kunngunda gwakwe kuliya ngulubhe.
16 E ele ficava com vontade de encher seu estômago com os grãos que os porcos comiam, mas ninguém [as] dava para ele.
Atendaga lokolila shalya sha ngulubhe, ikabhe jwakwapi mundu ampele shindu.
17 E ele, pensando consigo mesmo, disse: Quantos empregados de meu pai tem pão em abundância, e eu [aqui] morro de fome!
Ikabheje akalumatileje muntima gwakwe gwashite, bhatumishi bhalingwa kwa atati kula, bhalyanganga nilepela, akuno nne niliwa shibhanga?
18 Eu levantarei, e irei a meu pai, e lhe direi: Pai, pequei contra o céu, e diante de ti.
Shimuje kwa atati ngaabhalanjile kuti, atati, njilebha Kunnungu na kwenu mmwe.
19 E já não sou digno de ser chamado teu filho; faze-me como a um de teus empregados.
Ngapinjikwa kushemwa kabhili mwanagwenu. Nndende mbuti ntumishi jwenu.
20 E levantando-se, foi a seu pai. E quando ainda estava longe, o seu pai o viu, e teve compaixão dele; e correndo, caiu ao seu pescoço, e o beijou.
Bhai gwajabhwile kubhuja kwa ainagwe. “Ikabheje ali kwaataliya, ainagwe gubhamweni, nikummonela shiya gubhammutushile kukunnyambatila akuno bhalikunnambanga.
21 E o filho lhe disse: Pai, pequei contra o céu, e diante de ti; e já não sou digno de ser chamado teu filho.
Mwanamundu gwashite. Atati njikwaalebhela a Nnungu, na njikunnebhela na mmwe. Ngapinjikwa kabhili kushemwa namwanagwenu.
22 Mas o pai disse a seus servos: Trazei a melhor roupa, e o vesti; e ponde um anel em sua mão, e sandálias nos [seus] pés.
Ikabheje ainagwe gubhaalugulilenje bhatumishi bhabho, ‘Shangu! Ntolanje nngubho ya mmbone munng'washanje! Munng'washanje lupete na ilatu!
23 E trazei o bezerro engordado, e o matai; e comamos, e nos alegremos.
Munng'inganje ng'ombe jwa mmbone jwa jimbala, tulye na tuangalile!
24 Porque este meu filho estava morto, e reviveu; tinha se perdido, e foi achado. E começaram a se alegrar.
Pabha kwangu nne mwananguju aawile, mbena jwankoto ashinkuobha, ikabheje nnaino abhoneshe.’ Gubhatandubhenje kuangalila.
25 E seu filho mais velho estava no campo; e quando veio, chegou perto da casa, ouviu a música, e as danças.
“Gene malangago nkulugwe jula, paliji akanabhebhuja kunngunda. Pabhujaga alibhandishila kumui, gwapilikene nyimbo na iindo ya ina.
26 E chamando para si um dos servos, perguntou-lhe: O que era aquilo?
Gwanshemile ntumishi jumo, gwammushiye, ‘Shipali nndi?’
27 E ele lhe disse: Teu irmão chegou; e teu pai matou o bezerro engordado, porque ele voltou são.
Ntumishi jula gwannjangwile, ‘Mpwako abhujile, na ainago bhashikunng'injila ng'ombe jwa mmbone jwa jimbala, pabha bhampatile mwana gwabho ali jwankoto.’
28 Porém ele se irritou, e não queria entrar. Então o seu pai, saindo, rogava-lhe [que entrasse].
“Nshanda jwankulu jula guinshimile, gwakanile kujinjila nnyumba. Ainagwe gubhakopweshe palanga kukunshondelesheya ajinjile.
29 Mas [o filho] respondendo, disse ao pai: Eis que eu te sirvo há tantos anos, e nunca desobedeci tua ordem, e nunca me deste um cabrito, para que eu me alegrasse com meus amigos.
Ikabheje jwalakwe gwabhajangwile, ‘Nnole! Yaka yowei nne njikuntumishila na nganabhekana amuli yenu wala lyubha limo. Ikabheje nkanabhemba nkali mwana jwa mmbui jumo, ng'angalale na ashaambwiga ajangu!
30 Porém, vindo este teu filho, que gastou teus bens com prostitutas, tu lhe mataste o bezerro engordado.
Ikabheje mwana gwenu ajonenje indu yenu na majajana, akabhujeje shangupe nshikunng'injila ng'ombe jwa mmbone jwa jimbala.’
31 E ele lhe disse: Filho, tu sempre estás comigo, e todas as minhas coisas são tuas.
Ainagwe gubhannjangwile, ‘Mwanangu, ugwe puli na nne mobha gowega, na indu yowe ingwete nne yako.
32 Mas era necessário se alegrar e animar; porque este teu irmão estava morto, e reviveu; e tinha se perdido, e foi encontrado.
Ikabheje tushipinjikwa kuangalila nkwinonyela pabha mpwako awile jula, mbena jwankoto, ashinkuobha, nnaino abhoneshe.’”

< Lucas 15 >