Marcum 12
1 Et coepit illis in parabolis loqui: Vineam pastinavit homo, et circumdedit sepem, et fodit lacum, et aedificavit turrim, et locavit eam agricolis, et peregre profectus est.
Siis hakkas Jeesus kõnelema näitlikke jutustusi kasutades. „Kord oli üks mees, kes istutas viinapuuaia. Ta pani selle ümber tara, kaevas augu surutõrre jaoks ja ehitas valvetorni. Siis andis ta selle mõnedele põllumeestele rendile ja läks reisile.
2 Et misit ad agricolas in tempore servum ut ab agricolis acciperet de fructu vineae.
Kui jõudis kätte saagikoristuse aeg, saatis ta ühe oma sulastest rentike juurde, et koguda viinapuuaiast mõned viinamarjad.
3 Qui apprehensum eum ceciderunt, et dimiserunt vacuum.
Aga nad haarasid temast kinni, peksid teda ja saatsid ta tühje käsi minema.
4 Et iterum misit ad illos alium servum: et illum in capite vulneraverunt, et contumeliis affecerunt.
Siis saatis mees järgmise sulase. Nad peksid teda näkku ja teotasid teda.
5 Et rursum alium misit, et illum occiderunt: et plures alios: quosdam caedentes, alios vero occidentes.
Ta saatis veel ühe sulase ja selle tapsid nad ära. Ta saatis palju sulaseid veel ning osasid neist nad peksid ja teised tapsid ära.
6 Adhuc ergo unum habens filium charissimum: et illum misit ad eos novissimum, dicens: Quia reverebuntur filium meum.
Lõpuks oli alles jäänud ainult tema poeg, keda ta armastas, ning viimaks saatis ta poja, arvates, et nad tema poega austavad.
7 Coloni autem dixerunt ad invicem: Hic est heres: venite, occidamus eum: et nostra erit hereditas.
Kuid põllumehed rääkisid isekeskis: „See on omaniku pärija − kui me ta tapame, saame endale selle, mille tema oleks pärinud!“
8 Et apprehendentes eum, occiderunt: et eiecerunt extra vineam.
Nii võtsid nad ta kinni ja tapsid ära ning viskasid viinapuuaiast välja.
9 Quid ergo faciet Dominus vineae? Veniet, et perdet colonos: et dabit vineam aliis.
Mida see viinapuuaia omanik nüüd teeb? Ta tuleb ja tapab ära need põllumehed ning annab viinapuuaia teistele rendile.
10 Nec scripturam hanc legistis: Lapidem, quem reprobaverunt aedificantes, hic factus est in caput anguli:
Kas te ei ole seda Pühakirja teksti lugenud: „Kivi, mille ehitajad kõrvale heitsid, on saanud peamiseks nurgakiviks.
11 A Domino factum est istud, et est mirabile in oculis nostris?
Issandalt on see tulnud ja ilmaime silmale!“?“
12 Et quaerebant eum tenere: et timuerunt turbam. cognoverunt enim quoniam ad eos parabolam hanc dixerit. Et relicto eo abierunt.
Juudi juhid üritasid teda kinni võtta, sest nad mõistsid, et näide käis nende pihta, kuid nad kartsid rahvast. Seega jätsid nad ta rahule ja läksid ära.
13 Et mittunt ad eum quosdam ex Pharisaeis, et Herodianis, ut eum caperent in verbo.
Pärastpoole saatsid nad mõned variserid koos Heroodese pooldajatega Jeesuse juurde, et üritada teda tema sõnade tõttu lõksu püüda.
14 Qui venientes dicunt ei: Magister, scimus quia verax es, et non curas quemquam: nec enim vides in faciem hominum, sed in veritate viam Dei doces. licet dare tributum Caesari, an non dabimus?
Nad jõudsid kohale ja ütlesid: „Õpetaja, me teame, et sa oled tõtt armastav inimene, sest sa ei hooli seisundist ega positsioonist. Selle asemel õpetad sa Jumala teed kooskõlas tõega. Kas siis on õige maksta maksu Rooma keisrile või mitte?
15 Qui sciens versutiam illorum, ait illos: Quid me tentatis? afferte mihi denarium ut videam.
Kas peaksime maksma või peaksime sellest keelduma?“Mõistes, kui silmakirjalikud nad olid, küsis Jeesus neilt: „Miks te üritate mind lõksu püüda? Tooge mulle münt näha.“
16 At illi attulerunt ei. Et ait illis: Cuius est imago haec, et inscriptio? Dicunt ei: Caesaris.
Nad andsid talle mündi. „Kelle pilt see on ja kelle kiri?“küsis Jeesus neilt. „Rooma keisri, “vastasid nad.
17 Respondens autem Iesus dixit illis: Reddite igitur quae sunt Caesaris, Caesari: et quae sunt Dei, Deo. Et mirabantur super eo.
„Andke siis keisrile tagasi see, mis kuulub keisrile, ja Jumalale see, mis kuulub Jumalale, “ütles Jeesus neile. Nad olid tema vastusest hämmastuses.
18 Et venerunt ad eum Sadducaei, qui dicunt resurrectionem non esse: et interrogabant eum dicentes:
Siis tulid saduserid, kes ei tunnista ülestõusmist, ja esitasid küsimuse:
19 Magister, Moyses nobis scripsit, ut si cuius frater mortuus fuerit, et dimiserit uxorem, et filios non reliquerit, accipiat frater eius uxorem ipsius, et resuscitet semen fratri suo.
„Õpetaja, Mooses õpetas, et kui mees sureb ja jätab naise lasteta lesena maha, siis peab tema vend naisega abielluma ja naisele oma venna jaoks lapsi andma.
20 Septem ergo fratres erant: et primus accepit uxorem, et mortuus est non relicto semine.
Kord oli seitse venda. Esimene abiellus ja suri siis ilma lapsi saamata.
21 Et secundus accepit eam, et mortuus est: et nec iste reliquit semen. Et tertius similiter.
Teine abiellus venna lesega ja suri siis ilma lapsi saamata. Kolmanda vennaga juhtus sama.
22 Et acceperunt eam similiter septem: et non reliquerunt semen. Novissima omnium defuncta est et mulier.
Tegelikult surid kõik seitse, ilma et oleks lapsi saanud. Lõpuks suri ka see naine.
23 In resurrectione ergo cum resurrexerint, cuius de his erit uxor? septem enim habuerunt eam uxorem.
Kelle naiseks ta siis ülestõusmisel saab, sest ta oli kõigi seitsme venna naine olnud?“
24 Et respondens Iesus, ait illis: Nonne ideo erratis, non scientes Scripturas, neque virtutem Dei?
Jeesus kostis neile: „See tõestab, et te eksite ja et te ei tunne Pühakirja ega Jumala väge.
25 Cum enim a mortuis resurrexerint, neque nubent, neque nubentur, sed erunt sicut angeli Dei in caelis.
Kui surnud üles ärkavad, siis nad ei võta naisi ega lähe mehele. Nad on nagu taeva inglid.
26 De mortuis autem quod resurgant, non legistis in libro Moysi, super rubum quomodo dixerit illi Deus, inquiens: Ego sum Deus Abraham, et Deus Isaac, et Deus Iacob?
Aga mis puutub ülestõusmisse, kas te ei ole lugenud Moosese kirjadest põleva põõsa lugu, kus Jumal kõneles Moosesega ja ütles talle: „Mina olen Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal?“
27 Non est Deus mortuorum, sed vivorum. Vos ergo multum erratis.
Ta ei ole surnute, vaid elavate Jumal. Te olete täiesti eksiteel!“
28 Et accessit unus de Scribis, qui audierat illos conquirentes, et videns quoniam bene illis responderit, interrogavit eum quod esset primum omnium mandatum.
Üks vaimulikest õpetajatest tuli ja kuulis neid vaidlemas. Ta tundis, et Jeesus oli neile hea vastuse andnud. Seega küsis ta: „Missugune on kõigist kõige tähtsam käsk?“
29 Iesus autem respondit ei: Quia primum omnium mandatum est: Audi Israel, Dominus Deus tuus, Deus unus est:
Jeesus vastas: „Esimene käsk on: „Kuule, Iisrael, meie Jumal Issand on ainus Jumal.
30 et diliges Dominum Deum tuum ex tota corde tuo, et ex tota anima tua, et ex tota mente tua, et ex tota virtute tua. Hoc est primum mandatum.
Armasta Issandat, oma Jumalat kogu oma südame, kogu oma vaimu, kogu oma mõistuse ja kogu oma jõuga.“
31 Secundum autem simile est illi: Diliges proximum tuum tamquam teipsum. Maius horum aliud mandatum non est.
Teine on: „Armasta oma kaasinimest nagu iseennast.“Neist olulisemat käsku ei ole.“
32 Et ait illi Scriba: Bene Magister, in veritate dixisti, quia unus est Deus, et non est alius praeter eum.
„Just nii, Õpetaja, “vastas mees. „See on õige. Nagu sa ütlesid, Jumal on üksainus ja ühtki teist ei ole.
33 Et ut diligatur ex toto corde, et ex toto intellectu, et ex tota anima, et ex tota fortitudine: et diligere proximum tamquam seipsum, maius est omnibus holocaustomatibus, et sacrificiis.
Me peame armastama teda kogu oma südame, kogu oma mõistuse ja kogu oma jõuga ning me peame armastama oma kaasinimest nagu iseennast. See on palju olulisem kui annid ja ohvrid.“
34 Iesus autem videns quod sapienter respondisset, dixit illi: Non es longe a regno Dei. Et nemo iam audebat eum interrogare.
Jeesus nägi, et ta andis mõistliku vastuse, ning ütles: „Sa ei ole Jumala riigist kaugel.“Pärast seda ei julgenud enam keegi temale küsimusi esitada.
35 Et respondens Iesus dicebat, docens in templo: Quomodo dicunt Scribae Christum filium esse David?
Templis õpetades küsis Jeesus: „Miks väidavad vaimulikud õpetajad, et Kristus on Taaveti poeg?
36 Ipse enim David dicit in Spiritu sancto: Dixit Dominus Domino meo, Sede a dextris meis, donec ponam inimicos tuos scabellum pedum tuorum.
Sest Taavet ise kirjutas Püha Vaimu sisendusel, et Issand ütles minu Issandale: „Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased su jalge alla.“
37 Ipse ergo David dicit eum Dominum, et unde est filius eius? Et multa turba eum libenter audivit.
Kuna Taavet ise nimetab teda Issandaks, kuidas saab ta olla Taaveti poeg?“Suur rahvahulk kuulas Jeesuse sõnu suure heameelega.
38 Et dicebat eis in doctrina sua: Cavete a Scribis, qui volunt in stolis ambulare, et salutari in foro,
Jeesus jätkas õpetamist ja ütles: „Hoiduge vaimulike õpetajate eest! Neile meeldib käia ringi pikas rüüs ja lasta end turuplatsil lugupidavalt tervitada.
39 et in primis cathedris sedere in synagogis, et primos discubitus in coenis:
Neile meeldib istuda sünagoogis kõige tähtsamal kohal ja pidusöögil parimal kohal.
40 qui devorant domos viduarum sub obtentu prolixae orationis: hi accipient prolixius iudicium.
Nad petavad leskedelt välja selle, mis neil on, ja varjavad paljusõnaliste palvetega seda, missugused inimesed nad tegelikult on. Kohtupäeval saab nende osaks karm hukkamõist.“
41 Et sedens Iesus contra gazophylacium, aspiciebat quomodo turba iactaret aes in gazophylacium, et multi divites iactabant multa.
Jeesus istus rahakogumiskasti vastas ja jälgis, kuidas inimesed münte sisse viskasid. Paljud rikkad viskasid sisse pillavalt palju raha.
42 Cum venisset autem vidua una pauper, misit duo minuta, quod est quadrans,
Siis tuli üks vaene lesknaine ja pani sisse ainult kaks väikest münti.
43 et convocans discipulos suos, ait illis: Amen dico vobis, quoniam vidua haec pauper plus omnibus misit, qui miserunt in gazophylacium.
Jeesus kutsus oma jüngrid kokku ja rääkis neile: „Ma räägin teile tõtt: see vaene lesknaine pani sinna sisse rohkem kui kõik ülejäänud kokku.
44 Omnes enim ex eo, quod abundabat illis, miserunt: haec vero de penuria sua omnia quae habuit misit totum victum suum.
Kõik nad andsid oma jõukusest, mis neil oli, kuid tema andis oma vaesusest seda, mida tal ei olnud. Ta pani kasti kõik selle, millest ta elama pidi.“
