< Lucam 17 >

1 Et ait ad discipulos suos: Impossibile est ut non veniant scandala: vae autem illi, per quem veniunt.
Pea toki pehē ʻe ia ki he kau ākonga, “ʻE ʻikai mafai ke taʻofi ʻae hoko ʻoe ngaahi fakahala: ka ʻe malaʻia ia ʻoku hoko mei ai ia!”
2 Utilius est illi si lapis molaris imponatur circa collum eius, et proiiciatur in mare, quam ut scandalizet unum de pusillis istis.
‌ʻOku lelei kiate ia ʻoka ne taupungaʻi ʻaki ia ʻae maka momosi ʻi hono kia, pea lī ki he moana, ʻi heʻene fakahalaʻi ha tokotaha ʻiate kinautolu ni ʻoku siʻi.
3 Attendite vobis: Si peccaverit in te frater tuus, increpa illum: et si poenitentiam egerit, dimitte illi.
Mou vakai kiate kimoutolu: “Kapau ʻe fai angahala kiate koe ʻe ho kāinga, valoki ia; pea kapau ʻe fakatomala, fakamolemole ia.
4 Et si septies in die peccaverit in te, et septies in die conversus fuerit ad te, dicens: Poenitet me, dimitte illi.
Pea kapau ʻe fai angahala ʻe ia kiate koe ʻo liunga fitu ʻi ha ʻaho, kae tafoki ia kiate koe ʻo liunga fitu ʻi ha ʻaho, mo pehē ʻe ia, ‘ʻOku ou fakatomala;’ ke ke fakamolemole ia.”
5 Et dixerunt Apostoli Domino: Adauge nobis fidem.
Pea pehē ʻe he kau ʻaposetolo ki he ʻEiki, “Fakalahi ʻemau tui.”
6 Dixit autem Dominus: Si habueritis fidem, sicut granum sinapis, dicetis huic arbori moro: Eradicare, et transplantare in mare, et obediet vobis.
Pea pehē ʻe he ʻEiki, “Ka ne mou maʻu ʻae tui ke tatau mo e foʻi tengaʻi musita, te mou lea ki he ʻakau ko e sukamino ni, ‘Ke mataʻaki fuʻu hake koe, pea tō koe ʻi he tahi;’ pea ʻe talangofua ia kiate kimoutolu.
7 Quis autem vestrum habens servum arantem aut pascentem boves, qui regresso de agro dicat illi: Statim transi, recumbe:
Ka ko hai ʻiate kimoutolu ʻoku ai ʻene tamaioʻeiki, ʻoku keli pe tauhimanu, ʻe pehē leva ki ai, ʻoka haʻu ia mei he ngoue, ‘Haʻu koe ʻo nofo hifo ke kai?’
8 et non dicat ei: Para quod coenem, et praecinge te, et ministra mihi donec manducem et bibam, et post haec tu manducabis, et bibes?
Kae ʻikai pehē muʻa ki ai, ‘Teuteu haku ʻohomohe, pea ke nonoʻo koe, ʻo tauhi au, kaeʻoua ke u kai mo inu; pea hili ia te ke toki kai koe mo inu?’
9 Numquid gratiam habet servo illi, quia fecit quae ei imperaverat?
‌ʻOku fakafetaʻi ʻe ia ki he tamaioʻeiki ko ia, koeʻuhi ko ʻene fai ʻae ngaahi meʻa kuo fekau kiate ia? ʻOku ou pehē ʻoku ʻikai.
10 Non puto. Sic et vos cum feceritis omnia, quae praecepta sunt vobis, dicite: Servi inutiles sumus: quod debuimus facere, fecimus.
Pea ke pehē foki ʻakimoutolu, ʻoka ʻosi hono fai ʻoe meʻa kotoa pē kuo fekau kiate kimoutolu, mou pehē, ‘Ko e kau tamaioʻeiki taʻeʻaonga ʻakimautolu: kuo mau fai ʻaia naʻe totonu pe ke mau fai.’”
11 Et factum est, dum iret in Ierusalem, transibat per mediam Samariam, et Galilaeam.
Pea pehē, ʻi heʻene ʻalu ki Selūsalema, naʻe fononga atu ia ʻi Samēlia mo Kāleli.
12 Et cum ingrederetur quoddam castellum, occurrerunt ei decem viri leprosi, qui steterunt a longe:
Pea ʻi heʻene hū ki he potu kakai ʻe taha, naʻe fakafetaulaki kiate ia ʻae kau tangata kilia ʻe toko hongofulu, pea nau tutuʻu mamaʻo atu:
13 et levaverunt vocem, dicentes: Iesu praeceptor, miserere nostri.
Pea naʻa nau kalanga leʻo lahi, ʻo pehē, “Sisu, ʻEiki, ke ke ʻaloʻofa mai kiate kimautolu.”
14 Quos ut vidit, dixit: Ite, ostendite vos sacerdotibus. Et factum est, dum irent, mundati sunt.
Pea ʻi heʻene mamata, naʻa ne pehē kiate kinautolu, “Mou ō, ʻo fakahā ʻakimoutolu ki he kau taulaʻeiki.” Pea pehē, ʻi heʻenau ʻalu naʻe fakamaʻa ʻakinautolu.
15 Unus autem ex illis, ut vidit quia mundatus est, regressus est, cum magna voce magnificans Deum,
Pea naʻe foki mai honau tokotaha, ʻi heʻene mamata kuo fakamoʻui ia, ʻo ne fakamālō ʻaki ʻae leʻo lahi ki he ʻOtua,
16 et cecidit in faciem ante pedes eius, gratias agens: et hic erat Samaritanus.
‌ʻO fakafoʻohifo ia ki hono vaʻe, ʻi he fakafetaʻi kiate ia: ka ko e Samēlia ia.
17 Respondens autem Iesus, dixit: Nonne decem mundati sunt? et novem ubi sunt?
Pea lea ʻa Sisu, ʻo pehēange, “ʻIkai naʻe fakamaʻa ʻae toko hongofulu? Ka kofaʻā ʻae toko hiva?
18 Non est inventus qui rediret, et daret gloriam Deo, nisi hic alienigena.
‌ʻOku ʻikai ʻiloa ke foki mai ha taha ke fakamālō ki he ʻOtua, ka ko e muli ni pe.”
19 Et ait illi: Surge, vade: quia fides tua te salvum fecit.
Pea ne pehē kiate ia, “Tuʻu hake, pea ke ʻalu: kuo fakamoʻui koe ʻe hoʻo tui.”
20 Interrogatus autem a Pharisaeis: Quando venit regnum Dei? respondens eis, dixit: Non veniet regnum Dei cum observatione:
Pea ʻi he ʻeke ʻae kau Fālesi kiate ia, pe ʻe hoko ʻafē ʻae puleʻanga ʻoe ʻOtua, naʻe leaange ʻe ia kiate kinautolu, ʻo pehē, “ʻOku ʻikai hoko ʻae puleʻanga ʻoe ʻOtua mo e fakaongongoa[ki ai]:
21 neque dicent: Ecce hic, aut ecce illic. Ecce enim regnum Dei intra vos est.
Pea ʻe ʻikai te nau pehē, ‘Vakai heni!’ pe, ‘Vakai hena!’ He ko eni, ʻoku ʻiate kimoutolu ʻae puleʻanga ʻoe ʻOtua.”
22 Et ait ad discipulos suos: Venient dies quando desideretis videre unum diem Filii hominis, et non videbitis.
Pea pehē ʻe ia ki he kau ākonga, “ʻE hoko mai ʻae ngaahi ʻaho, te mou holi ai ke mamata ki ha ʻaho ʻe taha ʻoe Foha ʻoe tangata, ka ʻe ʻikai te mou mamata ki ai.
23 Et dicent vobis: Ecce hic, et ecce illic. Nolite ire, neque sectemini:
Pea ka nau ka pehē kiate kimoutolu, ‘Vakai heni;’ pe, ‘Vakai hena:’ ʻoua naʻa ʻalu atu, pe muimui ki ai.
24 nam, sicut fulgur coruscans de sub caelo in ea, quae sub caelo sunt, fulget: ita erit Filius hominis in die sua.
He ʻoku hangē ko e ʻasi mai ʻae ʻuhila mei he potu langi ʻe taha, pea ulo ʻo aʻu ki he potu langi ʻe taha, ʻe pehē foki ʻae Foha ʻoe tangata ʻi hono ʻaho.
25 Primum autem oportet illum multa pati, et reprobari a generatione hac.
Ka ʻe tomuʻa kātaki ʻe ia ʻae ngaahi meʻa lahi, pea ʻe liʻaki ia ʻe he toʻutangata ni.
26 Et sicut factum est in diebus Noe, ita erit et in diebus Filii hominis.
Pea hangē ko e fai ʻi he ngaahi ʻaho ʻo Noa, ʻe pehē foki ʻi he ngaahi ʻaho ʻoe Foha ʻoe tangata.
27 Edebant, et bibebant: uxores ducebant, et dabantur ad nuptias, usque in diem, qua intravit Noe in arcam: et venit diluvium, et perdidit omnes.
Naʻa nau kai, mo inu, naʻa nau mali uaifi, pea foaki ke mali, ʻo aʻu ki he ʻaho naʻe hū ai ʻa Noa ki he vaka, pea ʻoho mai ʻae vai, ʻo fakaʻauha ʻakinautolu kotoa pē.
28 Similiter sicut factum est in diebus Lot: Edebant, et bibebant: emebant, et vendebant: plantabant, et aedificabant:
Pea hangē foki ko e fai ʻi he ngaahi ʻaho ʻo Lote, naʻa nau kai, mo inu, naʻa nau fefakatauʻaki, naʻa nau tō ngoue, pea nau langa fale;
29 qua die autem exiit Lot a Sodomis, pluit ignem, et sulphur de caelo, et omnes perdidit:
Ka ʻi he ʻaho ko ia naʻe ʻalu atu ai ʻa Lote ʻi Sotoma, naʻe ʻuha afi mo e maka vela mei he langi, ʻo fakaʻauha ʻakinautolu kotoa pē.
30 secundum haec erit qua die Filius hominis revelabitur.
‌ʻE pehē pe foki ʻi he ʻaho ʻe fakahā ai ʻae Foha ʻoe tangata.
31 In illa hora qui fuerit in tecto, et vasa eius in domo, ne descendat tollere illa: et qui in agro, similiter non redeat retro.
“Pea ko ia ia ʻe ʻi he tuʻa fale ʻi he ʻaho ko ia, ka ʻoku ʻi loto fale ʻene meʻa, ke ʻoua naʻa ʻalu hifo ia ko hono ʻave: pea ko ia ʻe ʻi he ngoue, ke ʻoua foki naʻa liu mai.
32 Memores estote uxoris Lot.
Manatuʻi ʻae uaifi ʻo Lote.
33 Quicumque quaesierit animam suam salvam facere, perdet illam: et quicumque perdiderit illam, vivificabit eam.
Ko ia ia ʻe kalofaki ʻene moʻui, ʻe mole ia ʻiate ia; ka ko ia ia ʻe tuku[ʻene moʻui ]ʻe maʻu ʻe ia ia.
34 Dico vobis: in illa nocte erunt duo in lecto uno: unus assumetur, et alter relinquetur:
‌ʻOku ou tala kiate kimoutolu, ʻI he pō ko ia ʻe ai ʻae tangata ʻe toko ua ʻi he mohenga pe taha; ʻe ʻave ʻae tokotaha, ka ʻe tuku ʻae tokotaha.
35 duae erunt molentes in unum: una assumetur, et altera relinquetur: duo in agro: unus assumetur, et alter relinquetur.
‌ʻE fakataha ʻae fefine ʻe toko ua ʻo momosi; ʻe ʻave ʻae tokotaha, ka ʻe tuku ʻae tokotaha.
36 Respondentes dicunt illi: Ubi Domine?
‌ʻE ai ʻae tangata ʻe toko ua ʻi he ngoue ko e tokotaha ʻe ʻave, ka ʻe tuku ʻae tokotaha.”
37 Qui dixit illis: Ubicumque fuerit corpus, illuc congregabuntur et aquilae.
Pea naʻa nau leaange, ʻo pehē kiate ia, “ʻEiki, kofaʻā ia?” Pea pehē ʻe ia kiate kinautolu, “ʻIlonga ʻae potu ʻe ʻi ai ʻae ʻangaʻanga, ʻe kātoa ki ai ʻae fanga ʻikale.”

< Lucam 17 >