< Proverbiorum 9 >

1 Sapientia ædificavit sibi domum, excidit columnas septem.
Kuo langa ʻe he poto ʻa hono fale, pea kuo ne tā mai ʻa hono pou ʻe fitu.
2 Immolavit victimas suas, miscuit vinum, et proposuit mensam suam.
Kuo ne tāmateʻi ʻene fanga manu; kuo ne huʻi ʻene uaine; kuo ne teuteu foki hono keinangaʻanga.
3 Misit ancillas suas ut vocarent ad arcem, et ad mœnia civitatis:
Kuo ne fekau atu ʻene kau kaunanga; ʻoku kalanga ia mei he ngaahi potu māʻolunga ʻoe kolo,
4 Si quis est parvulus, veniat ad me. Et insipientibus locuta est:
“Ko hai ia ʻoku taʻepoto ke afe mai ia ki heni:” pea ʻoku lea ia, ʻo pehē, kiate ia ʻoku taʻeʻilo,
5 Venite, comedite panem meum, et bibite vinum quod miscui vobis.
“Haʻu, ʻo kai ʻi heʻeku mā, ʻo inu ʻi he uaine kuo u huʻi ʻeau.
6 Relinquite infantiam, et vivite, et ambulate per vias prudentiæ.
Liaki ʻae kau vale, ka ke moʻui; pea ke ʻalu ʻi he hala ʻoe faʻa ʻilo.”
7 Qui erudit derisorem, ipse iniuriam sibi facit: et qui arguit impium, sibi maculam generat.
Ko ia ʻoku valoki ki he tangata manuki ʻoku fakamā ai ia: pea ʻoku pani ʻuli ia ʻaia ʻoku ne valokiʻi ʻae tangata angakovi.
8 Noli arguere derisorem, ne oderit te. Argue sapientem, et diliget te.
‌ʻOua naʻa valoki ki he tangata manuki, telia naʻa ne fehiʻa kiate koe: takitalaʻi ʻae tangata poto, pea ʻe ʻofa ai ia kiate koe.
9 Da sapienti occasionem, et addetur ei sapientia. Doce iustum, et festinabit accipere.
‌ʻAko ki he tangata poto, pea ʻe ʻāsili ai ʻene poto: akonakiʻi ʻae angatonu, pea ʻe tupulekina ai ʻa ʻene ʻilo.
10 Principium sapientiæ timor Domini: et scientia sanctorum, prudentia.
Ko e manavahē kia Sihova ko e kamataʻanga ia ʻoe poto: pea ko e ʻilo ʻoe māʻoniʻoni ko e fakakaukau poto ia.
11 Per me enim multiplicabuntur dies tui, et addentur tibi anni vitæ.
He ko e meʻa ʻiate au ʻe fakalahi ho ngaahi ʻaho, pea ʻe fakalahi mo e taʻu ʻo hoʻo moʻui.
12 Si sapiens fueris, tibimetipsi eris: si autem illusor, solus portabis malum.
Kapau ko e poto koe, ʻoku ke poto pe maʻau: ka ke ka taukae, ko koe pe te ke ongoʻi ia.
13 Mulier stulta et clamosa, plenaque illecebris, et nihil omnino sciens,
‌ʻOku faʻa longoaʻa ʻae fefine vale: ʻoku taʻepoto ia, ʻoku ʻikai te ne ʻilo ha meʻa.
14 sedit in foribus domus suæ super sellam in excelso urbis loco,
He ʻoku nofo ia ʻi he matapā ʻo hono fale, ʻi he hekaʻanga ʻi he ngaahi potu māʻolunga ʻoe kolo,
15 ut vocaret transeuntes per viam, et pergentes itinere suo:
Ke ui ki he kakai fononga, ʻakinautolu ʻoku ʻalu totonu atu ʻi honau hala:
16 Qui est parvulus, declinet ad me. Et vecordi locuta est:
“Ko hai ia ʻoku taʻepoto, ke afe mai ia ki heni:” pea ʻoku ne lea, ʻo pehē kiate ia, ʻoku taʻeʻilo,
17 Aquæ furtivæ dulciores sunt, et panis absconditus suavior.
“ko e vai ʻoku kaihaʻasi ʻoku melie ia, pea ʻoku ifoifo lelei ʻae mā ʻoku kai fakafufū.”
18 Et ignoravit quod ibi sint gigantes, et in profundis inferni convivæ eius. (Sheol h7585)
Ka ʻoku ʻikai ke ne ʻilo ʻoku ʻi ai ʻae mate; pea ʻoku ʻi he loloto ʻo heli ʻae kakai kuo ne fakaafe. (Sheol h7585)

< Proverbiorum 9 >