Lucam 19
1 Et ingressus perambulabat Iericho.
Jeesus sisenes Jeerikosse ja kõndis läbi linna.
2 Et ecce vir nomine Zachæus: et hic princeps erat publicanorum, et ipse dives:
Seal oli üks mees nimega Sakkeus, maksukogujate ülem. Ta oli väga rikas.
3 et quærebat videre Iesum, quis esset: et non poterat præ turba, quia statura pusillus erat.
Ta tahtis näha, kes Jeesus on, aga kuna ta oli lühike, ei näinud ta rahvast üle.
4 Et præcurrens ascendit in arborem sycomorum ut videret eum: quia inde erat transiturus.
Niisiis jooksis ta ette ja ronis ühe viigipuu otsa, et näha Jeesust, kui ta mööda läheb.
5 Et cum venisset ad locum, suspiciens Iesus vidit illum, et dixit ad eum: Zachæe festinans descende: quia hodie in domo tua oportet me manere.
Kui Jeesus sinna jõudis, vaatas ta üles ja ütles: „Sakkeus, tule kiiresti alla! Mul on vaja täna sinu majja jääda.“
6 Et festinans descendit, et excepit illum gaudens.
Sakkeus ronis kiiresti alla ja oli väga õnnelik, et sai Jeesuse oma kodus vastu võtta.
7 Et cum viderent omnes, murmurabant, dicentes quod ad hominem peccatorem divertisset.
Kui rahvas seda nägi, siis nad kõik kurtsid: „Ta läks sellise patuse juurde!“
8 Stans autem Zachæus, dixit ad Dominum: Ecce dimidium bonorum meorum, Domine, do pauperibus: et si quid aliquem defraudavi, reddo quadruplum.
Aga Sakkeus tõusis püsti ja ütles Issanda ees: „Vaata, ma annan pool oma varast vaestele ja kui olen kedagi petnud, maksan selle neljakordselt tagasi!“
9 Ait Iesus ad eum: Quia hodie salus domui huic facta est: eo quod et ipse filius sit Abrahæ.
Selle peale ütles Jeesus: „Täna on sellele majale pääste tulnud, sest see mees on näidanud, et ka tema on Aabrahami poeg.
10 Venit enim Filius hominis quærere, et salvum facere quod perierat.
Sest inimese Poeg tuli otsima ja päästma neid, kes on kadunud.“
11 Hæc illis audientibus adiiciens, dixit parabolam, eo quod esset prope Ierusalem: et quia existimarent quod confestim regnum Dei manifestaretur.
Kui nad veel tähelepanelikud olid, jutustas Jeesus neile ühe loo, sest nad olid Jeruusalemma lähedal ja rahvas arvas, et Jumala riigist saab üsna kohe reaalsus.
12 Dixit ergo: Homo quidam nobilis abiit in regionem longinquam accipere sibi regnum, et reverti.
„Elas kord üks aadlik, kes lahkus kodust ja läks kaugele maale, et seal kuningaks kroonitud saada ja siis tagasi tulla.
13 Vocatis autem decem servis suis, dedit eis decem mnas, et ait ad illos: Negotiamini dum venio.
Ta kutsus oma sulastest kümme, jagas nende vahel võrdselt raha ja ütles neile: „Investeerige see raha minu tagasitulekuni.“
14 Cives autem eius oderant eum: et miserunt legationem post illum, dicentes: Nolumus hunc regnare super nos.
Kuid tema omad vihkasid teda ja saatsid delegatsiooni talle järele, et öelda: „Me ei taha, et see mees saaks meie üle kuningaks.“
15 Et factum est ut rediret accepto regno: et iussit vocari servos, quibus dedit pecuniam, ut sciret quantum quisque negotiatus esset.
Pärast seda kui ta oli kuningaks kroonitud, tuli ta tagasi. Ta käskis oma sulased enda juurde tuua. Ta tahtis teada, mis kasu nad olid saanud tema antud raha investeerimisest.
16 Venit autem primus dicens: Domine, mna tua decem mnas acquisivit.
Esimene sulane tuli sisse ja ütles: „Isand, sinu raha teenis kümme korda nii palju juurde.“
17 Et ait illi: Euge bone serve, quia in modico fuisti fidelis, eris potestatem habens super decem civitates.
„Tubli! Sa oled hea sulane, “ütles kuningas. „Kuna sa oled tõestanud, et oled väga väheses usaldusväärne, annan ma sinu alluvusse kümme linna.“
18 Et alter venit, dicens: Domine, mna tua fecit quinque mnas.
Teine sulane tuli sisse ja ütles: „Isand, sinu raha teenis viis korda nii palju juurde.“
19 Et huic ait: Et tu esto super quinque civitates.
„Ma annan sinu alluvusse viis linna, “ütles kuningas.
20 Et alter venit, dicens: Domine, ecce mna tua, quam habui repositam in sudario:
Veel üks sulane tuli sisse ja ütles: „Isand, vaata, siin on su raha, saad selle tagasi. Hoidsin seda kindlas kohas, riide sisse mässitult.
21 timui enim te, quia homo austerus es: tollis quod non posuisti, et metis quod non seminasti.
Ma kartsin sind, sest sa oled karm mees. Sa võtad seda, mis ei kuulu sulle, ja lõikad sealt, kuhu sa ei ole külvanud.“
22 Dicit ei: De ore tuo te iudico serve nequam. Sciebas quod ego homo austerus sum, tollens quod non posui, et metens quod non seminavi:
„Ma mõistan su üle kohut su enda sõnade järgi, “vastas kuningas. „Sa tead, et ma olen karm mees, sinu sõnul võtan ma seda, mis ei kuulu mulle, ja lõikan sealt, kuhu ma ei ole külvanud.
23 et quare non dedisti pecuniam meam ad mensam, ut ego veniens cum usuris utique exegissem illam?
Miks sa siis ei hoiustanud mu raha pangas, et oleksin tagasi tulles saanud oma raha intressiga kätte?“
24 Et astantibus dixit: Auferte ab illo mnam, et date illi, qui decem mnas habet.
Kuningas ütles neile, kes tema juures seisid: „Võtke raha temalt ära ja andke sellele, kes oli raha kümnekordistanud.“
25 Et dixerunt ei: Domine, habet decem mnas.
„Aga, isand, tal on juba kümme korda rohkem, “vastasid nad.
26 Dico autem vobis, quia omni habenti dabitur, et abundabit: ab eo autem, qui non habet, et quod habet auferetur ab eo.
Kuningas ütles: „Ma ütlen teile, et neile, kellel on, antakse juurde, aga neilt, kellel ei ole, võetakse ära seegi, mis neil on.
27 Verumtamen inimicos meos illos, qui noluerunt me regnare super se, adducite huc: et interficite ante me.
Ja mis puutub mu vaenlastesse, kes ei tahtnud, et ma nende üle kuningas oleksin: tooge nad siia ja surmake minu silma all.““
28 Et his dictis, præcedebat ascendens Ierosolymam.
Pärast seda kui Jeesus oli selle loo jutustamise lõpetanud, suundus ta Jeruusalemma poole ja kõndis edasi.
29 Et factum est, cum appropinquasset ad Bethphage, et Bethaniam ad montem, qui vocatur Oliveti, misit duos discipulos suos,
Kui ta jõudis Õlimäele Betfage ja Betaania lähedal, saatis ta kaks jüngrit külla ja ütles neile:
30 dicens: Ite in castellum, quod contra est: in quod introeuntes, invenietis pullum asinæ alligatum, cui nemo umquam hominum sedit: solvite illum, et adducite.
„Minge kaugemal asuvasse külla. Kui sinna jõuate, siis leiate kinniseotult sälu, kellega ei ole veel keegi ratsutanud. Päästke ta lahti ja tooge siia.
31 Et si quis vos interrogaverit: Quare solvitis? sic dicetis ei: Quia Dominus operam eius desiderat.
Kui keegi teilt küsib: „Miks te sälu lahti päästate?“, siis öelge lihtsalt: „Issandal on teda vaja.““
32 Abierunt autem qui missi erant: et invenerunt, sicut dixit illis, stantem pullum.
Nõnda siis kaks jüngrit läksid ja leidsid, et kõik oli täpselt nii, nagu Jeesus oli öelnud.
33 Solventibus autem illis pullum, dixerunt domini eius ad illos: Quid solvitis pullum?
Kui nad sälgu lahti päästsid, küsisid tema omanikud neilt: „Miks te sälu lahti päästate?“
34 At illi dixerunt: Quia Dominus eum necessarium habet.
Jüngrid vastasid: „Issandal on teda vaja.“
35 Et duxerunt illum ad Iesum. Et iacentes vestimenta sua supra pullum, imposuerunt Iesum.
Nad tõid sälu Jeesusele. Siis heitsid nad oma kuued sälu peale ja Jeesus istus talle selga.
36 Eunte autem illo, substernebant vestimenta sua in via.
Kui ta edasi ratsutas, laotasid inimesed oma rõivaid tee peale.
37 Et cum appropinquaret iam ad descensum Montis Oliveti, cœperunt omnes turbæ discipulorum gaudentes laudare Deum voce magna super omnibus, quas viderant, virtutibus,
Kui ta Jeruusalemmale lähenes, siis just seal, kus tee hakkab Õlimäelt laskuma, hakkas kogu jüngrite hulk täiesti kõrist hüüdma rõõmsat ülistust Jumalale kõigi nende imede eest, mida nad olid näinud.
38 dicentes: Benedictus, qui venit rex in nomine Domini! Pax in cælo, et gloria in excelsis!
„Õnnistatud on kuningas, kes tuleb Issanda nimel, “hüüdsid nad. „Rahu taevas ja hiilgus kõrgeimas taevas.“
39 Et quidam Pharisæorum de turbis, dixerunt ad illum: Magister, increpa discipulos tuos.
Mõned variseridest, kes olid rahva hulgas, ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, ära luba oma jüngritel nii öelda.“
40 Quibus ipse ait: Dico vobis, quia si hi tacuerint, lapides clamabunt.
Aga Jeesus vastas: „Ma ütlen teile, et kui nemad oleksid vait, hakkaksid kivid kisendama!“
41 Et ut appropinquavit, videns civitatem flevit super illam, dicens:
Aga kui ta lähemale jõudis, nägi ta linna ja nuttis linna pärast.
42 Quia si cognovisses et tu, et quidem in hac die tua, quæ ad pacem tibi, nunc autem abscondita sunt ab oculis tuis.
„Ma tõesti soovin täna, et sina, isegi sina, oleksid tundnud teed, mis viib rahusse!“ütles ta. „Aga nüüd on see sinu pilgu ees varjatud.
43 Quia venient dies in te: et circumdabunt te inimici tui vallo, et circumdabunt te: et coangustabunt te undique:
Tuleb aeg, mil su vaenlased piiravad sind, ehitavad sinu ründamiseks rampe ja ümbritsevad sind igast küljest.
44 et ad terram prosternent te, et filios tuos, qui in te sunt, et non relinquent in te lapidem super lapidem: eo quod non cognoveris tempus visitationis tuæ.
Nad teevad su maatasa, sinu ja su lapsed koos sinuga. Nad ei jäta sinus kivi kivi peale, sest sa keeldusid vastu võtmast päästet, kui see sinu juurde tuli.“
45 Et ingressus in templum, cœpit eiicere vendentes in illo, et ementes,
Jeesus sisenes templisse ja hakkas välja ajama kõik inimesi, kes seal kaubitsesid.
46 dicens illis: Scriptum est: Quia domus mea domus orationis est. Vos autem fecistis illam speluncam latronum.
Ta ütles neile: „Pühakirjas on öeldud, et „mu koda on palvekoda, “aga teie olete selle muutnud röövlikoopaks.“
47 Et erat docens quotidie in templo. Principes autem sacerdotum, et scribæ, et princeps plebis quærebant illum perdere:
Ta õpetas templis iga päev. Ülempreestrid, vaimulikud õpetajad ja rahvajuhid üritasid teda tappa.
48 et non inveniebant quid facerent illi. Omnis enim populus suspensus erat, audiens illum.
Aga nad ei suutnud leida võimalust selle tegemiseks, sest kõik pidasid temast lugu ja kuulasid iga tema sõna.
