< 4 Mose 11 >

1 Das Volk aber beklagte sich laut gegen Jahwe, daß es ihm schlecht gehe. Als Jahwe dies vernahm, wurde er zornig. Da loderte das von Jahwe gesandte Feuer unter ihnen empor und verzehrte einen Teil des Lagers.
Pea naʻe lāunga ʻae kakai, pea houhau ai ʻa Sihova; pea naʻe fanongo ki ai ʻa Sihova; pea naʻe tutu hono houhau, pea naʻe vela ʻae afi ʻa Sihova ʻiate kinautolu, pea naʻe ʻai ʻae fakaʻauha ʻi he potu kotoa pē ʻoe ʻapitanga.
2 Da schrie das Volk zu Mose um Hilfe; Mose aber betete zu Jahwe, da begann das Feuer zu erlöschen.
Pea naʻe tangi ʻae kakai kia Mōsese pea ʻi he lotu ʻa Mōsese kia Sihova, ne mate ai ʻae afi.
3 Daher heißt jene Örtlichkeit Tabera, weil das Feuer Jahwes unter ihnen emporloderte.
Pea naʻa ne fakahingoa ʻae potu ko ia ko Tapela: koeʻuhi naʻe vela ai ʻae afi ʻa Sihova ʻiate kinautolu.
4 Das hergelaufene Gesindel aber, das sich unter ihnen befand, bekam Gelüste; da begannen auch die Israeliten wiederum zu jammern und sprachen: Wer giebt uns nun Fleisch zu essen!
Pea ko e kakai ʻiate kinautolu mei he potu kehekehe naʻa nau tō ki he holi fakasino: pea naʻe toe tangi foki ʻae fānau ʻa ʻIsileli, ʻo pehē, “Ko hai te ne foaki kiate kitautolu ha kakano ke tau kai?
5 Wir gedenken der Fische, die wir in Ägypten umsonst zu essen bekamen, der Gurken, der Melonen, des Lauchs, der Zwiebeln und des Knoblauchs!
‌ʻOku tau manatu ki he ika, ʻaia naʻa tau kai faʻiteliha pe ʻi ʻIsipite; mo e kukumipa, mo e meleni, pea mo e liki, mo e onioni, pea mo e kāliki:
6 Jetzt aber verschmachten wir, denn es ist gar nichts da; wir bekommen nichts zu sehen, als das Manna.
Ka ko eni kuo fakamahamaha ʻetau moʻui ke ʻosi; ʻoku ʻikai ha meʻa ʻe taha ʻi hotau ʻao, ka ko e mana ni.”
7 Das Manna aber war wie Korianderkörner und sah aus wie Bdolachharz.
Pea naʻe hangē ko e tengaʻi kolianita ʻae mana, pea ko hono lanu naʻe hangē ko e lanu ʻoe mataʻitofe.
8 Die Leute streiften umher, lasen es auf und mahlten es in der Handmühle oder zerstießen es im Mörser. Dann kochten sie es im Topf und bereiteten daraus Fladen; es schmeckte aber wie Ölkuchen.
Pea naʻe ʻalu ʻae kakai, ʻo tānaki ia, pea naʻa nau momosi ia ʻi he ngaahi meʻa momosi, pe tuki ia ʻi ha ipu, pea naʻe tunu ia ʻi he ngaahi ipu kapa, pea naʻe ngaohi ʻaki ia ʻae ngaahi foʻi ma: pea ko hono ifo naʻe tatau mo e ifo ʻoe lolo foʻou,
9 Und wenn des Nachts Tau auf das Lager fiel, so fiel auch das Manna darauf.
Pea ʻi heʻene tō ʻae hahau ʻi he poʻuli ki he ʻapitanga, naʻe tō ʻae mana ki ai.
10 Als nun Mose das Volk familienweise, einen jeden vor der Thüre seines Zeltes jammern hörte, entbrannte der Zorn Jahwes heftig, und es mißfiel Mose sehr.
Pea naʻe toki fanongo ʻa Mōsese ki he tangi ʻae kakai ʻi honau ngaahi faʻahinga, ʻae tangata taki taha ʻi he matapā ʻo hono fale fehikitaki: pea naʻe vela ʻae houhau ʻo Sihova ʻo lahi; pea naʻe ʻita foki ʻa Mōsese.
11 Da sprach Mose zu Jahwe: Warum Iässest du es deinem Sklaven so übel ergehn, und warum gelte ich dir nichts mehr, daß du mir die Last der Leitung dieses ganzen Volks auferlegst?
Pea naʻe pehē ʻe Mōsese kia Sihova, “Ko e hā kuo ke fakamamahiʻi ai ʻa hoʻo tamaioʻeiki? Pea ko e hā kuo ʻikai te u ʻiloa ai ʻae ʻofa ʻi ho ʻao, koeʻuhi kuo ke tuku ʻae kavenga ʻae kakai ni kotoa pē kiate au?
12 Habe etwa ich dieses ganze Volk empfangen oder ich es geboren, daß du mir nun befiehlst: Trage es an deinem Busen, wie die Wärterin den Säugling, in das Land, das du seinen Vorfahren zugeschworen hast?
He ko au koā naʻe tuʻituʻia ʻi he kakai ni kotoa pē? Pe ko au naʻaku fakatupu ʻakinautolu? He kuo ke folofola mai kiate au, Ke ke fua ʻakinautolu ʻi ho fatafata, ʻo hangē ko e tamai ʻoku ne tauhi, ʻo fua ʻae tamasiʻi ʻoku huhu, ki he fonua ʻaia naʻa ke fuakava ʻaki ki heʻenau ngaahi tamai?
13 Woher soll ich Fleisch nehmen, um es diesem ganzen Volke zu geben? Sie jammern mir vor und rufen: Schaffe uns Fleisch zu essen!
Pea te u maʻu mei fē ʻeau ha kakano ke foaki ki he kakai ni kotoa pē? He ʻoku nau tangi kiate au, ʻonau pehē, Foaki mai ha kakano maʻamautolu koeʻuhi ke mau kai.
14 ich kann die Last, die mir mit diesem ganzen Volk aufliegt, nicht allein tragen; sie ist zu schwer für mich.
‌ʻOku ʻikai te u mālohi ke u fua tokotaha pe ʻae kakai ni, koeʻuhi ʻoku nau mamafa fau kiate au.
15 Wenn du mir das anthun willst, so töte mich lieber gleich ganz, wenn ich dir etwas gelte, damit ich mein Elend nicht mehr anzusehen brauche.
Pea kapau te ke fai pehē kiate au, ʻoku ou kole atu ki hoʻo ʻafio ke ke tāmateʻi leva au mei ho nima, ʻo kapau ʻoku ou ʻiloa ʻae ʻofa ʻi ho ʻao; kaeʻoua ʻe tuku au ke u mamata ki hoku mamahi.”
16 Da befahl Jahwe Mose: Rufe mir siebzig Männer aus den Vornehmen der Israeliten zusammen, von denen du weißt, daß sie die Vornehmsten unter dem Volk und Aufseher über dasselbe sind; die bringe mit dir zum Offenbarungszelte, damit sie sich dort neben dir aufstellen.
Pea naʻe pehē ʻe Sihova kia Mōsese, “Tānaki mai kiate au ʻae kau tangata ʻe toko fitungofulu ʻi he kau mātuʻa ʻo ʻIsileli, ʻakinautolu ʻoku ke ʻilo ko e kau mātuʻa ʻi he kakai, pea mo e kau matāpule ʻiate kinautolu; pea ke ʻomi ʻakinautolu ki he fale fehikitaki ʻoe kakai, koeʻuhi kenau tuʻu fakataha ʻi ai mo koe.
17 Dann will ich hinabfahren, um daselbst mit dir zu reden, und will etwas von dem Geiste, der auf dir ruht, hinwegnehmen und über sie kommen lassen, damit sie dir die Last der Leitung dieses Volks tragen helfen, und du sie nicht allein zu tragen brauchst.
Pea te u ʻalu hifo ʻo ta alea ʻi ai mo koe: pea te u toʻo ʻae laumālie ʻoku ʻiate koe, ʻo tuku ia kiate kinautolu; pea tenau fua fakataha mo ko e ʻae kavenga ʻae kakai, ʻe ʻikai te ke fua tokotaha pe ia
18 Zum Volk aber sollst du sprechen: Sorgt dafür, daß ihr morgen rein seid, so sollt ihr Fleisch zu essen bekommen; denn ihr habt laut vor Jahwe gejammert und gesagt: Wer giebt uns nun Fleisch zu essen? Wir hatten es ja in Ägypten besser! So wird euch nun Jahwe Fleisch schaffen, daß ihr zu essen haben sollt.
Pea te ke pehē ki he kakai, Fakamaʻa ʻakimoutolu ki he ʻapongipongi, pea te mou kai kakano: he kuo mou tangi ki he fofonga ʻo Sihova, ʻo pehē, Ko hai te ne foaki kiate kimautolu ha kakano ke mau kai; he naʻa mau lelei ʻi ʻIsipite: pea ko ia ʻe foaki ai ʻe Sihova ʻae kakano kiate kimoutolu, pea te mou kai.
19 Nicht bloß einen ober zwei oder fünf oder zehn oder zwanzig Tage sollt ihr es zu essen haben,
‌ʻE ʻikai te mou kai ia ʻi he ʻaho pe taha, pe ʻi he ʻaho ʻe ua, pe ʻi he ʻaho ʻe nima, pe ʻi he ʻaho ʻe hongofulu, pe ʻi he ʻaho ʻe uofulu;
20 sondern einen ganzen Monat lang, bis ihr es nicht mehr erriechen könnt, und es euch zum Ekel wird; denn ihr habt Jahwe, der unter euch weilt, gering geachtet und ihm vorgejammert und gesagt: Wozu sind wir doch aus Ägypten ausgezogen?
Ka ko e māhina kātoa, ke ʻoua ke haʻu ia ʻi homou avaʻi ihu, pea ʻe fakalielia ia kiate kimoutolu: koeʻuhi naʻa mou fehiʻa kia Sihova ʻaia ʻoku ʻiate kimoutolu, pea kuo mou tangi ʻi hono ʻao, ʻo pehē, Ko e hā ne mau haʻu ai mei ʻIsipite?”
21 Da entgegnete Mose: Sechshunderttausend Mann zu Fuß zählt das Volk, unter welchem ich weile, und du verheißest: Fleisch will ich ihnen schaffen, daß sie einen ganzen Monat lang zu essen haben?
Pea naʻe pehē ʻe Mōsese, “Ko e kakai ʻoku ou nofo ʻi ai, ʻoku nau toko ono kilu ʻae kau tangata fononga; pea kuo ke pehē, Te u foaki ʻae kakano kiate kinautolu, kenau kai ai ʻi he māhina ʻe taha.
22 Können so viele Schafe und Rinder für sie geschlachtet werden, bis es für sie zulangt, oder sollen alle Fische des Meers für sie zusammengebracht werden, bis es für sie zulangt?
‌ʻE tāmateʻi ʻae fanga sipi, pea mo e fanga manu lalahi maʻanautolu, kenau mākona ai? Pe tānaki fakataha ʻae ika kotoa pē ʻi he tahi maʻanautolu, kenau mākona ai?”
23 Jahwe aber sprach zu Mose: Ist denn Jahwes Macht beschränkt? Nun sollst du erfahren, ob sich meine Verheißung dir erfüllt, oder nicht.
Pea naʻe pehē ʻe Sihova kia Mōsese, “He kuo fakanounou ʻae nima ʻo Sihova? Ko eni te ke mamata, pe hoko ʻeku lea kiate ko e pe ʻikai.”
24 Da ging Mose heraus und berichtete dem Volke die Worte Jahwes; dann rief er siebzig Mann von den Vornehmsten des Volks zusammen und ließ sie rings um das Zelt sich aufstellen.
Pea naʻe ʻalu kituʻa ʻa Mōsese, ʻo ne fakahā ki he kakai ʻae folofola ʻa Sihova, pea naʻa ne tānaki ʻae kau tangata ʻe toko fitungofulu ʻi he kau mātuʻa ʻoe kakai, pea naʻa ne tuku ʻakinautolu ke tuʻu takatakai ʻi he fale fehikitaki.
25 Da fuhr Jahwe in der Wolke hinab und redete mit ihm. Und er nahm etwas von dem Geiste, der auf ihm ruhte, hinweg und ließ ihn über die siebzig Männer, jene Vornehmsten, kommen. Als nun der Geist sich auf sie niederließ, gerieten sie in prophetische Begeisterung, später aber nicht mehr.
Pea naʻe hāʻele hifo ʻa Sihova ʻi he ʻao, ʻo ne folofola kiate ia, pea ne toʻo ʻae laumālie naʻe ʻiate ia, ʻo ne foaki ia ki he kau mātuʻa ʻe toko fitungofulu: pea naʻe pehē, ʻi he hoko ʻae laumālie kiate kinautolu, naʻa nau kikite, pea naʻe ʻikai tuku.
26 Es waren aber zwei Männer im Lager zurückgeblieben; der eine hieß Eldad, der andere hieß Medad. Auch auf sie ließ sich der Geist nieder, denn sie gehörten zu den Aufgeschriebenen, hatten sich aber nicht hinaus zum Zelte begeben; so gerieten sie denn im Lager in prophetische Begeisterung.
Ka naʻe nofo ʻae ongo tangata ʻe toko ua ʻi he ʻapitanga, ko e hingoa ʻoe tokotaha ko ʻElitati, pea ko e hingoa ʻoe tokotaha ko Metati: pea naʻe hoko ʻae laumālie kiate kinaua; pea naʻa na ʻiate kinautolu kuo tohi, ka naʻe ʻikai te na ō ki he fale fehikitaki: ka naʻa na kikite ʻi he ʻapitanga.
27 Da lief ein Diener hin und berichtete es Mose mit den Worten: Eldad und Medad sind im Lager in prophetische Begeisterung geraten!
Pea naʻe lele ʻae tangata talavou, ʻo ne pehē kia Mōsese, “ʻOku kikite ʻa ʻElitati mo Metati ʻi he ʻapitanga.”
28 Da antwortete Josua, der Sohn Nuns, der von seiner Jünglingszeit an Moses Diener gewesen war, und sprach: O Herr, wehre es ihnen!
Pea naʻe lea ʻa Siosiua ko e foha ʻo Nuni, ko e tamaioʻeiki ʻa Mōsese, ko e tokotaha ʻi heʻene kau tangata talavou, ʻo pehē, “Ko ʻeku ʻeiki ko Mōsese ke ke taʻofi ʻakinaua.”
29 Mose aber erwiderte ihm: Willst du dich für mein Recht ereifern? O bestände doch das ganze Volk Jahwes aus Begeisterten, daß Jahwe seinen Geist über sie kommen ließe!
Pea naʻe pehē ʻe Mōsese kiate ia, “ʻOku ke meheka koeʻuhi ko au? ʻOku ʻamusiaange ʻeau ki he ʻOtua ke kikite ʻae kakai kotoa pē ʻa Sihova, pea ke tuku ʻe Sihova ʻa hono laumālie kiate kinautolu.”
30 Hierauf zog sich Mose mit jenen Vornehmsten der Israeliten ins Lager zurück.
Pea naʻe ʻalu ʻa Mōsese ki he ʻapitanga, ʻaia mo e kau mātuʻa ʻo ʻIsileli.
31 Da erhob sich ein von Jahwe gesandter Wind; der trieb Wachteln vom Meer herüber und ließ sie über das Lager hinfliegen, eine Tagereise weit nach dieser und eine Tagereise weit nach jener Richtung rings um das Lager her, in einer Höhe von etwa zwei Ellen über dem Boden.
Pea naʻe ʻalu atu ʻae matangi meia Sihova, ʻo ne ʻomi ʻae fanga kueili mei he tahi, pea naʻe tuku ia ke tō ʻo ofi ki he ʻapitanga, ʻo hangē ko e ngataʻanga ʻoe fononga ʻi he ʻaho ʻe taha ki he potu toʻomataʻu, pea hangē ko e ngataʻanga ʻoe fononga ʻi he ʻaho ʻe taha ki he potu toʻohema, ʻo takatakai ʻae ʻapitanga, pea naʻe hangē ko e hanga ʻe fā hono māʻolunga mei he funga kelekele.
32 Da machte sich das Volk jenen ganzen Tag und die ganze Nacht und den ganzen folgenden Tag hindurch ans Werk und sammelte Wachteln ein; wer wenig sammelte, bekam zehn Chomer, und sie breiteten sie weithin rings um das Lager aus.
Pea naʻe tuʻu hake ʻae kakai ʻi he ʻaho kotoa pē ko ia, pea mo e pō kotoa pē ko ia, pea mo e ʻaho kotoa naʻe feholoi, pea naʻa nau tānaki ʻae fanga kueili: ko ia naʻe siʻi ʻene tānaki naʻa ne tānaki ʻae oma ʻe hongofulu: pea naʻa nau fakamafola ʻakinautolu ʻo takatakai ʻi he ʻapitanga.
33 Noch aber aßen sie von dem Fleische, noch war es nicht aufgezehrt, da entbrannte der Zorn Jahwes über das Volk, und Jahwe brachte dem Volk eine sehr schwere Niederlage bei.
Pea ʻi he kei ʻi honau nifo ʻae kakano ʻi he teʻeki ai ke lamu, naʻe vela ʻae houhau ʻo Sihova ki he kakai, pea naʻe taaʻi ʻe Sihova ʻae kakai ʻaki ʻae mahaki fakaʻauha lahi ʻaupito.
34 Daher heißt jener Ort Kibrot hattaawa; denn dort begrub man die Leute, die Gelüste gehabt hatten.
Pea naʻa ne fakahingoa ʻae potu ko ia ko Kipiloti-Hateva: koeʻuhi naʻa nau tanu ʻi ai ʻae kakai ʻaia naʻe holi kovi.
35 Von Kibrot hattaawa aber zog das Volk nach Hazeroth, und sie blieben zu Hazeroth.
Pea naʻe fononga atu ʻae kakai mei Kipiloti-Hateva ki Heseloti; pea naʻa nau nofo ʻi Heseloti.

< 4 Mose 11 >