< Job 23 >

1 Hiob antwortete und sprach:
Pea naʻe toki tali ʻe Siope, ʻo ne pehē,
2 Auch heute empört sich meine Klage; seine Hand drückt schwer auf mein Seufzen.
“ʻOku kona ʻaupito ʻa ʻeku mamahi, ʻio, ʻi he ʻaho ni: pea mamafa lahi hoku tā ʻi heʻeku faʻa toʻe.
3 O daß ich ihn zu finden wüßte, gelangen könnte bis zu seinem Richterstuhl!
Taumaiā ke u ʻilo ʻae potu te u maʻu ai ia! Ke u aʻu atu ki hono nofoʻanga!
4 So wollte ich vor ihm meine Sache darlegen und meinen Mund mit Beweisen füllen.
Te u fakamatala ʻeku meʻa ʻi hono ʻao, ʻo fakafonu hoku ngutu ʻaki ʻae ngaahi lea fakamamafa.
5 Ich möchte wissen, was er mir erwidern würde, und erfahren, was er zu mir sagen würde!
Te u ʻilo ai ʻae ngaahi lea te ne tali ʻaki au, pea u faʻa ʻilo ʻaia te ne lea ʻaki mai kiate au.
6 Würde er in der Fülle der Macht mit mir streiten? Nein, nur achten würde er auf mich!
He te ne fai mo au ʻaki hono mālohi lahi? ʻIkai: ka te ne ʻai ʻae mālohi kiate au.
7 Dann würde ein Redlicher mit ihm rechten, und für immer machte ich mich von meinem Richter frei!
‌ʻE faʻa alea ai mo ia ʻae māʻoniʻoni; pea ʻe fakamoʻui taʻengata ai au mei hoku fakamaau.
8 Doch - gehe ich ostwärts, so ist er nicht da, und westwärts - so gewahre ich ihn nicht.
“Vakai, ʻoku ou ʻalu atu, ka ʻoku ʻikai ʻi ai ia; pea ʻoku ou foki mai, kae ʻikai te u ʻiloʻi ia:
9 Im Norden schafft er, aber ich sehe ihn nicht, biegt ab gen Süden - aber ich erblicke ihn nicht.
Ki he toʻohema, ʻoku ne ngāue ai, kae ʻikai te u sio ki ai: pea ʻoku ne fufū ia ʻi he toʻomataʻu, ke ʻoua naʻaku ʻilo ia:
10 Denn er weiß, welchen Wandel ich geführt - prüfte er mich, wie Gold würde ich hervorgehn.
Ka ʻoku ne ʻilo ʻae hala ʻoku ou ʻalu ai: pea ka ʻosi ʻene ʻahiʻahiʻi au, te u hao mai ʻo hangē ko e koula.
11 An seiner Spur hat fest mein Fuß gehalten, seinen Weg hab' ich verfolgt, ohne abzuweichen.
Kuo puke maʻu ʻe hoku vaʻe ki hono lakaʻanga, pea kuo u ʻalu ʻi hono hala, ʻo ʻikai afe.
12 Von seiner Lippen Vorschrift wich ich nie, barg in meiner Brust die Worte seines Munds.
Pea naʻe ʻikai te u foki mai mei he fekau ʻa hono fofonga: kuo u fufū ʻi hoku loto ʻae ngaahi lea ʻa hono fofonga.
13 Er aber bleibt sich gleich - wer will ihm wehren? Sein Wille begehrt's, da führt er's aus!
Ka ʻoku pehē ai pe ia pea ko hai te ne liliu ia? Pea ko ia ʻoku tokanga ki ai hono finangalo, ʻe fai pē ʻe ia.
14 Ja, er wird zu Ende führen, was er mir bestimmt hat, und solcherlei hat er noch vieles im Sinn.
He te ne fakakakato hoku ʻinasi kuo tuʻutuʻuni: pea ʻoku lahi ʻae meʻa pehē ʻiate ia.
15 Darum erschrecke ich vor seinem Angesicht; überdenke ich's, so erbebe ich vor ihm.
Ko ia ʻoku ou manavahē ai ʻi hono ʻao: pea kau ka fakakaukau, ʻoku ou ilifia kiate ia.
16 Ja, Gott hat meinen Mut gebrochen und der Allmächtige hat mich mit Schrecken erfüllt.
He ʻoku fakamolū hoku loto ʻe he ʻOtua, pea ʻoku fakamamahiʻi au ʻe he Māfimafi:
17 Denn nicht des Unglücks wegen fühle ich mich vernichtet, noch wegen meiner Person, die Dunkel bedeckt hat.
Koeʻuhi naʻe ʻikai tuʻusi au ʻi he teʻeki hoko ʻae fakapoʻuli, ʻo ʻikai ʻufiʻufi ʻe ia ʻae poʻuli mei hoku mata.

< Job 23 >