< Jeremia 11 >

1 Das Wort, das an Jeremia von seiten Jahwes erging, also lautend:
Ko e folofola naʻe hoko kia Selemaia meia Sihova, ʻo pehē,
2 Hört die Worte dieses Gesetzes, und sage sie den Leuten von Juda und den Bewohnern von Jerusalem!
“Mou fanongo ki he ngaahi lea ʻoe fuakava ni, pea ke lea ki he kau tangata ʻo Siuta, pea mo e kakai ʻo Selūsalema;
3 - und sprich zu ihnen: So spricht Jahwe, der Gott Israels: Verflucht ist der Mann, der auf die Worte dieses Gesetzes nicht hört,
Pea ke pehē kiate kinautolu, ʻoku pehē mai ʻe Sihova ko e ʻOtua ʻo ʻIsileli; ‘ʻE malaʻia ʻae tangata ʻaia ʻoku ʻikai talangofua ki he ngaahi lea ʻoe fuakava ni,
4 die ich euren Vätern anbefahl, als ich sie aus Ägypten, aus dem eisernen Schmelzofen wegführte, indem ich sprach: gehorcht meinem Befehl und thut danach, ganz wie ich euch gebieten werde; so sollt ihr mein Volk sein, und ich will euer Gott sein!
‌ʻAia naʻaku fekau ki hoʻomou ngaahi tamai ʻi he ʻaho naʻaku ʻomi ai ʻakinautolu mei he fonua ko ʻIsipite, mei he tutuʻanga ukamea,’ ʻo pehē, ‘Mou talangofua ki hoku leʻo, pea fai ʻo hangē ko e meʻa kotoa pē ʻoku ou fekau kiate kimoutolu: ko ia te mou hoko ai ko hoku kakai, pea te u hoko ko homou ʻOtua:
5 damit ich den Eid aufrecht erhalte, den ich euren Vätern geschworen, daß ich ihnen ein Land verleihen wolle, das von Milch und Honig überfließt, wie ihr es jetzt noch besitzt! - Da antwortete ich und sprach: So sei es, Jahwe!
Koeʻuhi ke u fakamoʻoni ʻae fuakava ʻaia naʻaku fuakava ʻaki ki hoʻomou ngaahi tamai, ke foaki kiate kinautolu ʻae fonua ʻoku mahu ʻi he huʻahuhu mo e honi, ʻo hangē ko ia he ʻaho ni.” Pea ne u toki lea, ʻo pehē, “Ke pehē pe, ʻE Sihova.”
6 Sodann sprach Jahwe zu mir: Verkünde alle diese Worte in den Städten Judas und auf den Gassen Jerusalems und sprich: Hört die Worte dieses Gesetzes und thut danach!
Pea naʻe toki pehē ʻe Sihova kiate au, “Ke ke fakahā ʻae ngaahi lea ni kotoa ki he ngaahi kolo ʻo Siuta, mo e ngaahi hala ʻi Selūsalema, ʻo pehē, Mou fanongo ki he ngaahi lea ʻoe fuakava ni, pea fai ki ai.
7 Denn zwar habe ich immer und immer wieder eure Väter, als ich sie aus Ägypten wegführte und fernerhin bis auf den heutigen Tag aufs Ernstlichste verwarnt und gesagt: Gehorcht meinem Befehle!
He naʻaku ako lahi ki hoʻomou ngaahi tamai, ʻi he ʻaho naʻaku ʻomi ai ʻakinautolu mei he fonua ko ʻIsipite, ʻo aʻu ki he ʻaho ni, ʻo tuʻu hengihengi hake pe ʻo ako, ʻo pehē, Mou talangofua ki hoku leʻo.
8 Aber sie hörten nicht, noch neigten sie ihr Ohr, wandelten vielmehr ein jeder nach seinem eigenen bösen Sinn, und so ließ ich denn alle Drohungen dieses Gesetzes, das ich ihnen zu halten geboten hatte, das sie aber nicht hielten, an ihnen in Erfüllung gehen.
Ka naʻe ʻikai te nau talangofua, pe fakatokangaʻi honau telinga, ka naʻa nau taki taha muimui ki he holi ʻa hono loto kovi; ko ia te u ʻomi ai kiate kimoutolu ʻae ngaahi lea kotoa pē ʻoe fuakava ni, ʻaia naʻaku fekau ke nau fai; ka naʻe ʻikai te nau fai ki ai.”
9 Da sprach Jahwe zu mir: Es besteht eine Verschwörung unter den Leuten von Juda und den Bewohnern von Jerusalem;
Pea naʻe pehē ʻe Sihova kiate au, “ʻOku ʻi he kakai ʻo Siuta mo e kau nofoʻanga ʻo Selūsalema ʻae puleaki.
10 sie sind in die Verschuldungen ihrer Vorväter zurückgefallen, die sich weigerten, meine Worte zu hören, - und so folgen auch sie andern Göttern, ihnen zu dienen: gebrochen haben das Haus Israel und das Haus Juda meinen Bund, den ich mit ihren Vätern geschlossen habe!
Kuo nau foki ki mui ki he hia ʻo ʻenau mātuʻa ʻi muʻa, ʻakinautolu naʻe ʻikai te nau tokanga ki heʻeku lea; pea naʻa nau muimui ki he ngaahi ʻotua kehe mo tauhi ki ai: kuo maumauʻi ʻeku fuakava ʻe he fale ʻo ʻIsileli mo e fale ʻo Siuta ʻaia ne u fai mo ʻenau ngaahi tamai.
11 Deshalb spricht Jahwe also: Nun will ich Unheil über sie bringen, aus dem herauszukommen ihnen nicht gelingen soll, und wenn sie dann zu mir schreien, werde ich nicht auf sie hören.
“Ko ia, ʻoku pehē ʻe Sihova, ‘Vakai, te u ʻomi ʻae kovi kiate kinautolu, ʻaia ʻe ʻikai te nau faʻa hao mei ai; pea kapau te nau tangi kiate au, ʻe ʻikai te u fanongo kiate kinautolu.
12 Gehen aber die Städte Judas und die Bewohner Jerusalems alsdann hin, um zu den Göttern zu schreien, denen sie zu räuchern pflegen, so werden die ihnen in der Zeit ihres Unglücks ebensowenig helfen können.
Pea ʻe toki ʻalu ʻae ngaahi kolo ʻo Siuta, mo e kakai ʻo Selūsalema, ʻo tangi ki honau ngaahi ʻotua ʻaia naʻa nau ʻatu ki ai ʻae meʻa namu kakala: ka e ʻikai siʻi te nau fakamoʻui ʻakinautolu ʻi he ʻaho ʻo ʻenau mamahi.
13 Allerdings so zahlreich wie deine Städte sind, so zahlreich sind deine Götter geworden, Juda, und so zahlreich wie die Gassen Jerusalems sind, habt ihr Altäre errichtet, dem Baal zu räuchern.
He ʻoku hangē ko hono tokolahi ʻo ho ngaahi kolo, ʻoku pehē hono tokolahi ʻo ho ngaahi ʻotua, ʻE Siuta; pea hangē ko e lau ʻoe ngaahi hala ʻi Selūsalema kuo mou fokotuʻu ʻae feilaulauʻanga ki he meʻa fakamā, ʻio ʻae ngaahi feilaulauʻanga ke tutu ai ʻae meʻa namu kakala kia Peali.’
14 Du aber sollst nicht für dieses Volk beten, noch sollst du flehentliche Bitte für sie laut werden lassen, denn ich werde durchaus nicht hören, wenn sie mich zur Zeit ihres Unglücks anrufen!
“Ko ia ʻoua te ke hūfia ʻae kakai ni; pe hiki hake ha tangi pe hū koeʻuhi ko kinautolu: koeʻuhi ʻe ʻikai te u fanongo kiate kinautolu ʻi he ʻaho te nau tangi ai kiate au ʻi heʻenau mamahi.
15 Was will mein Geliebter in meinem Tempel - ihn ausführen, den listigen Anschlag? Werden Gebetsgeschrei und heiliges Opferfleisch deine Bosheit von dir fortnehmen, daß du alsdann frohlocken darfst?
Ko e hā ʻoku kei nofo ai ʻa hoku ʻofaʻanga ʻi hoku fale, ka kuo fai kovi ia mo e tokolahi? ʻE maʻu meiate koe ʻae fuakava mo e kakano māʻoniʻoni? ʻI hoʻo fai meʻa kovi naʻa ke fiefia ai.
16 Einen frischgrünen Ölbaum, prangend mit stattlicher Frucht, nannte dich Jahwe: bei gewaltigem Wettergebrause legt er Feuer an ihn, und es zersplittern seine Äste.
Pea naʻe ui ho hingoa ʻe Sihova, “Ko e ʻolive mata, ʻoku matamatalelei, pea fua lelei:” kuo ne tutu ʻaki ia ʻae afi ʻi he longoaʻa lahi, pea kuo vela hono ngaahi vaʻa.
17 Jahwe der Heerscharen, der dich einpflanzte, hat dir Schlimmes angedroht, um der Bosheit des Hauses Israel und des Hauses Juda willen, die sie verübt, um mich zum Zorne zu reizen, indem sie dem Baal räucherten.
He ko Sihova ʻoe ngaahi kautau, ʻaia naʻa ne tō koe, kuo ne fakahā kiate koe ʻae kovi, koeʻuhi ko e kovi ʻae fale ʻo ʻIsileli, pea mo e fale ʻo Siuta, ʻaia kuo nau fai ke fakahouhau ʻaki au ʻi heʻenau feilaulau ʻaki ʻae meʻa namu kakala kia Peali.”
18 Jahwe aber ließ mich's erfahren, und da erfuhr ich es: damals ließest du mich ihr Treiben schauen!
Pea kuo fakaʻilo ia kiate au ʻe Sihova, pea ʻoku ou ʻilo ia: pea naʻa ke fakahā kiate au ʻenau ngaahi faianga.
19 Ich selbst war wie ein zahmes Lamm, das zum Schlachten geführt wird, und wußte nicht, daß sie wider mich Anschläge planten: Laßt uns den Baum in seinem Safte verderben und ihn ausrotten aus dem Lande der Lebendigen, daß seines Namens fernerhin nicht mehr gedacht werde!
Ka naʻaku hangē ko e lami pe ha pulu ʻaia ʻoku ʻomi ke tāmateʻi; pea naʻe ʻikai te u ʻiloʻi kuo nau fakakaukau ʻae tauhele kiate au, ʻo pehē, “Ke tau fakaʻauha ʻae ʻakau mo hono fua, pea ke tau tuʻusi ia mei he fonua ʻoe moʻui, ke ʻoua naʻa toe manatuʻi ʻa hono hingoa.”
20 Nun, Jahwe der Heerscharen, der du gerecht richtest und Nieren und Herz prüfest: laß mich deine Rache an ihnen schauen, denn auf dich habe ich meine Sache gewälzt!
Ka ko koe, ʻE Sihova ʻoe ngaahi kautau, ʻa koe ʻoku ke fakamaau totonu, mo hakule ʻae ngaahi holi mo e loto, tuku ke u mamata ki ho houhau kiate kinautolu: he kuo u fakahā ʻeku meʻa kiate koe.”
21 Darum spricht Jahwe also in betreff der Männer von Anathoth - sie, die dir nach dem Leben trachten, indem sie sagen: Du sollst nicht weissagen im Namen Jahwes, sonst mußt du durch unsere Hand sterben!
“Ko ia ʻoku pehē ʻe Sihova ki he kau tangata ʻo ʻAnatoti, ʻakinautolu ʻoku kumi hoʻo moʻui, ʻonau pehē, ‘ʻOua te ke kikite ʻi he huafa ʻo Sihova, telia naʻa ke mate koe ʻi homau nima:’
22 Deshalb spricht Jahwe der Heerscharen also: Fürwahr, ich will sie strafen: die jungen Männer sollen durchs Schwert umkommen, ihre Söhne und ihre Töchter sollen Hungers sterben;
Ko ia ʻoku pehē mai ʻe Sihova ʻoe ngaahi kautau, ‘Vakai, te u tautea ʻakinautolu: ʻe mate honau kau talavou ʻi he heletā; pea ʻe mate honau ngaahi foha, mo honau ngaahi ʻofefine ʻi he honge:
23 kein Überrest soll ihnen bleiben, denn ich werde Unheil über die Männer von Anathoth bringen im Jahre ihrer Heimsuchung.
Pea ʻe ʻikai kei toe ha kakai ʻiate kinautolu: he te u ʻomi ʻae kovi ki he kakai ʻo ʻAnatoti, ʻio, ko e taʻu ʻoe ʻaʻahi kiate kinautolu.’”

< Jeremia 11 >