< 1 Samuel 18 >

1 Als er aber seine Worte ann saul geendet hatte, da schloß Jonathan David tief in sein Herz und Jonathan gewann ihn lieb wie sich selbst.
Pea naʻe hoko ʻo pehē, hili ʻena alea mo Saula, naʻe fepikitaki ʻae laumālie ʻo Sonatane mo e laumālie ʻo Tevita, pea naʻe ʻofa ʻa Sonatane kiate ia ʻo hangē ko hono laumālie ʻoʻona.
2 Saul aber nahm ihn an jenem Tage zu sich und ließ ihn nicht mehr in sein Elternhaus zurückkehren.
Pea naʻe ʻave ia ʻe Saula ʻi he ʻaho ko ia, pea naʻe ʻikai toe tuku ia ke ʻalu ki ʻapi ki he fale ʻo ʻene tamai.
3 Und Jonathan schloß einen Freundschaftsbund, weil er ihn liebte wie sich selbst.
Pea naʻe toki alea ai ʻa Sonatane mo Tevita ʻi he fuakava, ko e meʻa ʻi heʻene ʻofa kiate ia ʻo hangē ko hono laumālie ʻoʻona.
4 Dabei zog Jonathan den Mantel, den er anhatte, aus und gab ihn David, dazu seinen Waffenrock bis auf sein Schwert, seinen Bogen und Gürtel.
Pea naʻe toʻo ʻe Sonatane hono pulupulu ʻoʻona ʻaia naʻa ne kofuʻaki, ʻo ne foaki ia kia Tevita, mo hono ngaahi kofu, ʻio, ʻa ʻene heletā foki, mo ʻene kaufana, pea mo hono nonoʻo.
5 Und wenn david Züge unternahm, hatte er erfolg, wohin auch Saul ihn sandte, sodaß ihn Saul über die Kriegsleute setzte. Und er war beliebt beim ganzen Volk und selbst bei der Umgebung Sauls.
Pea naʻe ʻalu ʻe Tevita ki he potu kotoa pē naʻe fekau ia ki ai ʻe Saula, pea naʻa ne fai fakapotopoto: pea naʻe fakanofo ia ʻe Saula ke pule ki he kau tangata tau, pea naʻe ongolelei ia ʻi he ʻao ʻoe kakai kotoa pē, pea ʻi he ʻao foki ʻoe kau tamaioʻeiki ʻa Saula.
6 Als sie nun heimkamen, als David, nachden er den Philister erschlagen hatte, zurückkehrte, da schritten aus allen Städten Israels die frauen im Reigen David entgegen unter Pauken, Jubel und Cymbeln,
Pea naʻe hoko ʻo pehē, ʻi heʻenau haʻu ʻi he liu mai ʻa Tevita mei he tāmateʻi ʻoe tangata Filisitia, naʻe hū mai kituʻa ʻae kau fefine mei he ngaahi kolo kotoa pē ʻo ʻIsileli ke fakafetaulaki ki he tuʻi ko Saula, ʻonau hiva mo meʻe hopohopo ʻaki ʻae ngaahi meʻa tatangi, ʻi he fiefia lahi pea mo e ngaahi meʻa faiva.
7 und die Frauen hoben an und riefen: Saul hat seine Tausende geschlagen, David aber seine Zehntausende!
Pea naʻe fetaliʻaki ʻakinautolu ʻe he kau fefine ʻi heʻenau tā ʻae meʻa, ʻonau pehē, “Kuo taaʻi ʻe Saula ʻene ngaahi toko afe, ka ko Tevita ʻene ngaahi toko mano.”
8 Da geriet Saul in heftigen Zorn, und dies Wort mißfiel Saul sehr, und er äußerte: David haben sie die Zehntausende zugewiesen und mir die Tausende: nun fehlt ihm nur noch die Krone!
Pea naʻe houhau lahi ʻa Saula, pea fakahouhau kiate ia ʻae lea ko ia; pea pehē ʻe ia, “Kuo nau tuku kia Tevita ʻae ngaahi toko mano, pea kuo nau tuku kiate au ʻae ngaahi toko afe pe: pea ko e hā ha meʻa ʻoku toe ke ne maʻu, ka ko e puleʻanga pe?”
9 Und Saul sah David von jenem Tage an und weiterhin scheel an.
Pea naʻe lamasi ʻe Saula ʻa Tevita talu mei he ʻaho ko ia.
10 Am folgenden Tage nun kam ein böser Geist Gottes über Saul, so daß er drin im Palaste raste; David aber spielte die Zither wie jeden Tag, während Saul den Speer in der Hand hielt.
Pea pongipongi hake, pea pehē, naʻe hoko kia Saula ʻae laumālie kovi mei he ʻOtua, pea naʻe kikite ia ʻi he loto fale: pea naʻe tā ʻe Tevita ʻaki hono nima ʻo hangē ko ʻene muʻaki fai: pea naʻe ʻi he nima ʻo Saula ʻae tao.
11 Da schwang Saul den Speer und dachte: Ich will David an die Wand spießen. david aber wich zweimal vor ihm aus.
Pea naʻe velo ʻe Saula ʻae tao; he naʻe pehē ʻe ia, “Te u veloʻi ʻaki ʻa Tevita, ʻio, ki he holisi fale.” Pea naʻe kalo mālie ʻa Tevita mei hono ʻao ʻo liunga ua.
12 Saul aber fürchtete sich sehr vor David, denn Jahwe war mit ihm, während er sich von Saul zurückgezogen hatte.
Pea naʻe manavahē ʻa Saula kia Tevita, he naʻe ʻiate ia ʻa Sihova, ka kuo ʻalu ia meia Saula.
13 Darum entfernte ihn Saul von sich und machte ihn zum Obersten über Tausend; da zog er an der Spitze der Leute aus und ein.
Ko ia naʻe hiki ai ia ʻe Saula meiate ia, ʻo ne fakanofo ia ko e ʻeikitau ki he toko afe: pea naʻe feʻaluʻaki pe ia ʻi he ʻao ʻoe kakai.
14 David aber hatte Erfolg auf Schritt und Tritt, weil Jahwe mit ihm war.
Pea naʻe tāpuekina ʻa Tevita ʻi hono ngaahi hala kotoa pē; pea naʻe ʻiate ia ʻa Sihova.
15 Und als Saul sah, daß er viel Erfolg hatte, geriet er in Angst vor ihm.
Ko ia ʻi he mamata ʻa Saula ʻoku fai fakapotopoto lahi ʻaupito ia, naʻe manavahē ia kiate ia.
16 Ganz Israel und Juda aber liebte David, weil er an ihrer Spitze aus- und einzog.
Ka naʻe ʻofa kia Tevita ʻa ʻIsileli kotoa pē mo Siuta, ko e meʻa ʻi heʻene feʻaluʻaki ʻi honau ʻao.
17 Und saul redete david an: Hier meine älteste Tochter Merab, die geb ich dir zum Weibe - aber du mußt dich mir als Held erweisen und die Kämpfe Jahwes führen! Saul dachte nämlich: Ich mag nicht selbst Hand an ihn legen, die Philister mögen Hand an ihn legen!
Pea naʻe pehē ʻe Saula kia Tevita, Vakai, ko hoku ʻofefine tuʻukimuʻa ko Melapi, te u ʻatu ia kiate koe ko ho uaifi: ka ke fai fakatoʻa koe ʻo fai kiate au ʻae ngaahi tau ʻa Sihova. He naʻe pehē ʻe Saula, “Ke ʻoua naʻa hoko hoku nima kiate ia, ka ke hoko ʻae nima ʻoe kau Filisitia kiate ia.”
18 David erwiderte Saul: Wer bin ich, und wer ist meine Sippe, das geschlecht meines Vaters, in Israel, daß ich des Königs Eidam werden sollte?
Pea naʻe pehē ʻe Tevita kia Saula, “Ko hai au? Pea ko e hā ʻeku moʻui? Pe ko e fale ʻo ʻeku tamai ʻi ʻIsileli, koeʻuhi ke u hoko ai au ko e foha ʻi he fono ki he tuʻi?”
19 Aber als die Zeit kam, da sauls Tochter Merab David gegeben werden sollte, wurde sie Adriel aus Mehola zum Weibe gegeben.
Ka naʻe hoko ʻo pehē, ʻi he hoko ʻae ngaahi ʻaho naʻe tonu ke ʻatu ai ʻa Melapi ko e ʻofefine ʻo Saula kia Tevita, naʻe ʻatu ia kia ʻAtilili ko e tangata Mihola ke na mali.
20 Aber Sauls Tochter Michal liebte den David. Als man das Saul hinterbrachte, war er damit einverstanden.
Pea naʻe ʻofa kia Tevita ʻa Mikale, ko e ʻofefine ʻo Saula: pea naʻa nau fakahā ia kia Saula, pea naʻe fiemālie ai ia.
21 Saul dachte nämlich: Ich will sie ihm geben, damit sie ihm zum Fallstricke werde, und die Philister Hand an ihn legen. So erklärte den saul dem David: Zum zweiten Male kannst du heute mein Eidam werden.
He naʻe pehē ʻe Saula, “Te u foaki ia kiate ia koeʻuhi ke hoko ia ko e tauhele kiate ia, pea koeʻuhi ke hiki hake ʻae nima ʻoe kau Filisitia kiate ia.” Ko ia ne pehē ai ʻe Saula kia Tevita, “Ke ke hoko he ʻaho ni ko hoku foha ʻi he fono ʻi ha tokotaha ʻo kinaua.”
22 Und Saul trug seinen Hofbeamten auf: Redet insgeheim mit David in folgender Weise: Der König hat bekanntlich Gefallen an dir, und seine ganze Umgebung mag dich leiden, und nun kannst du des Königs Eidam werden.
Pea naʻe fekau ʻe Saula ki heʻene kau tamaioʻeiki, ʻo pehē, Ke mou alea fakalilolilo mo Tevita, ʻo pehē, “Vakai, ʻoku fiefiemālie ʻae tuʻi kiate koe, pea ʻoku ʻofa ʻa ʻene kau tamaioʻeiki kotoa pē kiate koe: pea ko eni, ke ke fie hoko ko e foha ʻi he fono ki he tuʻi.”
23 Da redeten die Hofbeamten Sauls David Solches vor. David aber erwiderte: Scheint euch das etwas so Geringfügiges, des Königs Eidam zu werden, da ich doch nur ein armer und geringer Mann bin?
Pea naʻe lea ʻaki ʻe he kau tamaioʻeiki ʻa Saula ʻae ngaahi lea ni ʻi he telinga ʻo Tevita. Pea naʻe pehē ʻe Tevita, “He ʻoku mou mahalo ko e meʻa maʻamaʻa ke hoko ko e foha ʻi he fono ki he tuʻi, ka ko e tangata masiva au, pea ko e tuʻa pe?”
24 Da hinterbrachten Sauls Hofbeamte diesem: Das und das hat David gesagt!
Pea naʻe tala kia Saula ʻe heʻene kau tamaioʻeiki, ʻo pehē, naʻe lea pehē pe ʻa Tevita.
25 Saul gebot: Sprecht so zu David: Der König begehrt keine weitere Morgengabe, als hundert Philistervorhäute, um an des Königs Feinden Rache zu nehmen. Saul rechnete nämlich darauf, David durch die Hand der Philister zu fällen.
Pea pehē ʻe Saula, “Te mou lea pehē pe kia Tevita, ʻOku ʻikai tokanga ʻae tuʻi ki he koloa, ka ko e muʻa kili ʻe teau ʻoe kakai Filisitia, ko e sauni ki he ngaahi fili ʻoe tuʻi.” Ka naʻe tokanga ʻa Saula ke taaʻi ʻa Tevita ʻe he nima ʻoe kau Filisitia.
26 Als nun seine Hofbeamten david diese Mitteilung machten, war david damit einverstanden, des Königs Eidam zu werden; die Zeit war aber noch nicht um.
Pea ʻi he fakahā ʻe heʻene kau tamaioʻeiki kia Tevita ʻae ngaahi lea ni, naʻe fiemālie lahi ai ʻa Tevita ke hoko ko e foha ʻi he fono ʻoe tuʻi: pea naʻe teʻeki ai kakato ʻae ngaahi ʻaho.
27 So machte sich denn David mit seinen Leuten auf den Weg und erschlug unter den Philistern 100 Mann. Und David brachte ihre Vorhäute und legte sie dem König vollzählig vor, damit er des Königs Eidam werden könnte; da gab ihm Saul seine Tochter Michal zum Weibe.
Ko ia naʻe ʻalu ai ʻa Tevita, ʻaia mo ʻene kau tangata, pea ne tāmateʻi ʻi he kakai Filisitia ʻae kau tangata ʻe toko uangeau; pea naʻe ʻomi ʻe Tevita honau muʻa kili, ʻo ʻatu ʻo lau kakato ki he tuʻi koeʻuhi ke hoko ia ko e foha ʻi he fono ʻoe tuʻi. Pea naʻe ʻatu kiate ia ʻe Saula hono ʻofefine ko Mikale ke hoko ko hono uaifi.
28 Als aber Saul immer deutlicher erkannte, daß Jahwe David beistand, und daß ganz Israrel ihn liebte,
Pea naʻe hā kia Saula ʻo ne ʻilo ʻoku ʻia Tevita ʻa Sihova, pea ʻoku ʻofa ʻa Mikale ʻae ʻofefine ʻo Saula kiate ia.
29 fürchtete er sich noch viel mehr vor David. So wurde Saul Davids Feind für alle Zeit.
Pea naʻe tupu ʻo ʻāsili ai ʻae manavahē ʻa Saula kia Tevita; pea naʻe hoko ʻa Saula ko e fili maʻuaipē ʻo Tevita.
30 Und die Hauptleute der Philister rückten ins Feld; so oft sie aber ausrückten, hatte david mehr Erfolg als alle Untergebenen Sauls, so daß sein Name hochgeehrt wurde.
Pea naʻe ʻalu atu kituʻa ʻae houʻeiki ʻoe kakai Filisitia: pea hili ʻenau ʻalu atu, pea pehē, naʻe fai fakapotopoto lahi hake ʻa Tevita ʻi he kau tamaioʻeiki kotoa pē ʻa Saula; ko ia naʻe hoko ʻo maʻongoʻonga ai hono hingoa.

< 1 Samuel 18 >