< Job 35 >

1 Und wieder hob Elihu an und sprach:
Pea naʻe fai pe ʻe Elihu ʻa ʻene lea, ʻo ne pehē,
2 "Ja, hältst du das für Recht und meinst du das mit 'meinem Rechthaben vor Gott'?
“ʻOku ke mahalo ʻoku totonu eni, ʻa hoʻo lea ʻo pehē, ‘Ko ʻeku māʻoniʻoni ʻoku lahi ki he ʻOtua?’
3 Du sagst: 'Was nützt es Dir? Was nützt es mir, wenn ich nicht sündige?'
He naʻa ke pehē, ‘Ko e hā hono ʻaonga kiate koe? Pea ko e hā ʻae totongi te u maʻu [ʻo kapau ʻe fakamaʻa ]au mei heʻeku angahala?’
4 Ich will dir drauf die Antwort geben und deinen Freunden hier bei dir.
Te u tala kiate koe, mo kinautolu ʻoku kaumeʻa mo koe.
5 Schau auf zum Himmel; sieh! Blick zu den hohen Wolken über dir empor!
Sio ki he ngaahi langi, ʻo mamata; pea vakai ki he ngaahi ʻao ʻaia ʻoku māʻolunga hake ʻiate koe.
6 Du hast gesündigt. Was tust du ihm damit? Sind deiner Sünden noch so viel, was machst du ihm damit?
Kapau ʻoku ke fai angahala, ko e hā ʻoku ke fai kiate ia? Pea kapau kuo tupu ʻo lahi ʻa hoʻo talangataʻa, ko e hā ʻoku ke fai kiate ia?
7 Und bist du fromm, was schenkst du ihm? Was nur empfängt er da aus deiner Hand?
Kapau ʻoku ke māʻoniʻoni, ko e hā ʻoku ke foaki kiate ia? Pe ko e hā ia ʻoku ne maʻu ʻi ho nima?
8 Doch deinesgleichen geht dein Frevel an, die Menschenkinder deine Frömmigkeit.
‌ʻE kovi nai hoʻo angahala ki he tangata ʻo hangē ko koe; pea ʻe ʻaonga nai hoʻo māʻoniʻoni ki he foha ʻoe tangata.
9 Man schreit wohl über der Bedrückung Menge, führt Klage ob der Großen Macht.
“Ko e meʻa ʻi he lahi ʻoe ngaahi meʻa fakamālohi ʻoku tangi ai ʻae kau fakamālohia, ʻoku nau tangi kalanga ʻi he nima ʻoe mālohi.
10 Doch niemand fragt: 'Wo bleibt da Gott, mein Schöpfer, der in der Nachtzeit spricht,
Ka ʻoku ʻikai pehē ʻe ha taha, ‘Kofaʻā ia ʻae ʻOtua ko hoku tupuʻanga, ʻaia ʻoku ne foaki ʻae ngaahi hiva ʻi he pō;
11 der vor des Feldes Tieren uns belehrt, uns vor des Himmels Vögeln Weisheit schenkt?'
‌ʻAia ʻoku ako lahi hake kiate kitautolu ʻi he ngaahi manu ʻoe fonua, ʻo ne fakapoto lahi hake ʻakitautolu ʻi he ngaahi manupuna ʻoe ʻatā?’
12 Dann schreit man ob des Übermuts der Bösen; doch er schenkt kein Gehör.
‌ʻOku nau tangi ʻi ai, ka ʻoku ʻikai lea ha tokotaha, ko e meʻa ʻi he laukau ʻae kau tangata kovi.
13 Zu nichts führt es, so sagst du, nimmer höre Gott, und der Allmächtige seh' dies Treiben nicht,
Ko e moʻoni ʻe ʻikai fanongo ʻae ʻOtua ki he launoa, pea ʻe ʻikai tokanga ki ai ʻae Māfimafi.
14 zumal du sagst, du könnest ihn nicht sehen; der Streitfall liege ihm zwar vor, du aber müßtest immer auf ihn warten,
Naʻa ke lea, ʻo pehē, ‘ʻE ʻikai te ke mamata kiate ia, ka ʻoku ʻi hono ʻao ʻae fakamaau, ko ia ke ke falala kiate ia.
15 und weil er sich nicht zeige, so strafe er im Zorne; er wolle nichts von Urteil wissen.
Ka koeʻuhi ʻoku ʻikai pehē eni, ko ia kuo ne ʻaʻahi ai ʻi hono houhau; ka ʻoku ʻikai te ne ʻilo ia ʻi he mamahi lahi:
16 Da redet Job denn doch gar unvernünftig; er macht viel Redens ohne Einsicht."
Ko ia ʻoku mafaʻa taʻeʻaonga ai ʻae ngutu ʻo Siope; ʻoku ne fakalahi ʻae ngaahi lea ʻi he taʻeʻilo.

< Job 35 >