< Actes 9 >

1 Or Saul, respirant encore la menace et le meurtre contre les disciples du Seigneur, vint trouver le grand prêtre
Pea naʻe kei mānava ʻaki ʻe Saula ʻae lea fakamanavahē mo e fakapō ki he kau ākonga ʻae ʻEiki, pea ʻalu ia ki he taulaʻeiki lahi,
2 et lui demanda des lettres pour les synagogues de Damas, afin que, s'il trouvait quelques adhérents de la doctrine, hommes et femmes, il les ramenât chargés de chaînes à Jérusalem.
‌ʻO kole mei ai ʻae tohi ki he ngaahi falelotu ʻi Tamasikusi, koeʻuhi ka ʻilo ʻe ia ha niʻihi, ʻae tangata pe ko e fefine, ʻi he hala ko eni, ke ne ʻomi haʻisia ʻakinautolu ki Selūsalema.
3 Et, comme il était en chemin, il advint, lorsqu'il approchait de Damas, que, tout à coup, une lumière venue du ciel l'enveloppa comme un éclair,
Pea ʻi heʻene fononga, kuo ofi ki Tamasikusi: pea fakafokifā naʻe malama takatakai ʻiate ia ʻae maama mei he langi:
4 et qu'étant tombé à terre il entendit une voix qui lui disait: « Saul, Saul, pourquoi me persécutes-tu? »
Pea tō ia ki he kelekele, ʻo ne fanongo ki he leʻo naʻe pehē mai kiate ia, “ʻE Saula, ʻe Saula, ko e hā ʻoku ke fakatanga ai au?”
5 Mais il dit: « Qui es-tu, Seigneur? » Et lui: « Je suis Jésus que tu persécutes;
Pea ne pehē, “ʻEiki ko hai koe?” Pea pehē mai ʻe he ʻEiki, “Ko au Sisu ʻoku ke fakatangaʻi: ko e meʻa faingataʻa hoʻo ʻakahi ʻae meʻa māsila.
6 mais lève-toi, et entre dans la ville, et l'on te dira ce qu'il faut que tu fasses. »
Pea tetetete ia mo ofo lahi, ʻo ne pehē, “ʻEiki, ko ho finangalo ke u fai ʻae hā?” Pea [pehē ]ʻe he ʻEiki kiate ia, “Tuʻu, ʻo ʻalu ki he kolo, pea ʻe fakahā kiate koe ʻaia ʻoku totonu te ke fai.”
7 Or les hommes qui faisaient route avec lui étaient demeurés muets; ils entendaient bien la voix, mais ils ne voyaient personne.
Pea naʻe tuʻu taʻefaʻalea ʻae kau tangata naʻe fononga mo ia, ʻonau fanongo pe ki he leʻo, kae ʻikai sio ki ha taha.
8 Cependant Paul se releva de terre, mais, les yeux ouverts, il ne voyait rien, et ce fut en le conduisant par la main qu'on le fit entrer à Damas.
Pea tuʻu hake ʻa Saula mei he kelekele; pea ʻi he ʻā ʻa hono mata, kuo ʻikai ʻilo ʻe ia ha meʻa: ka naʻa nau taki nima ia, ʻo ʻomi ki Tamasikusi.
9 Il resta trois jours sans voir clair, et il ne mangeait ni ne buvait.
Pea naʻe kui ia ʻi he ʻaho ʻe tolu, pea naʻe ʻikai ke kai pe inu.
10 Or il y avait à Damas un disciple nommé Ananias, et le seigneur lui dit, dans une vision: « Ananias! » et il dit: « Me voici, Seigneur! »
Pea naʻe ʻi Tamasikusi ʻae ākonga ʻe tokotaha, ko ʻAnanaia hono hingoa; pea naʻe folofola ʻae ʻEiki kiate ia ʻi he meʻa naʻe hā mai, [ʻo ne pehē], “ʻAnanaia.” Pea pehē ʻe ia, “Vakai, ko au, ʻEiki.”
11 Mais le Seigneur lui dit: « Lève-toi, et va dans la rue appelée droite et cherche, dans la maison de Judas, un nommé Saul de Tarse; car, voici, il est en prière,
Pea [pehē ]ʻae ʻEiki kiate ia, “Tuʻu, ʻo ʻalu ki he hala ʻoku ui ko e Totonu, pea ke fehuʻi ʻi he fale ʻo Siutasi kiate ia ʻoku ui ko Saula, mei Tasusi: pea vakai, he ʻoku lotu ia:
12 et il a vu en vision un homme nommé Ananias, qui entrait et lui imposait les mains, afin qu'il recouvrât la vue. »
He kuo ne mamata ʻi he meʻa hā mai ki he tangata ko ʻAnanaia hono hingoa, ʻoku ʻalu ange mo hilifaki hono nima kiate ia, koeʻuhi ke ʻā hono mata.”
13 Mais Ananias répliqua: « Seigneur, j'ai ouï parler à bien des gens de tous les maux que cet homme a fait souffrir à tes saints dans Jérusalem;
Pea toki pehē ʻe ʻAnanaia, “ʻEiki, kuo u fanongo ʻi he tokolahi, ki he kovi lahi kuo fai ʻe he tangata ni ki ho kakai māʻoniʻoni ʻi Selūsalema:
14 et il apporte ici une autorisation des grands prêtres pour charger de chaînes tous ceux qui invoquent ton nom. »
Pea mo ʻene maʻu ʻi heni ʻae fekau mei he kau taulaʻeiki lahi, ke haʻi ʻakinautolu kotoa pē ʻoku ui ki he huafa.”
15 Mais le seigneur lui dit: « Va, parce que cet homme est pour moi un instrument de choix destiné à porter mon nom devant les Gentils et devant des rois, et devant les fils d'Israël;
Ka naʻe pehē ʻe he ʻEiki kiate ia, “ʻAlu koe: he ko e meʻa ngāue ia kuo fili maʻaku, ke fakahā hoku huafa ki he ngaahi Senitaile, mo e ngaahi tuʻi pea mo e fānau ʻa ʻIsileli:
16 car je lui montrerai tout ce qu'il faut qu'il souffre pour mon nom. »
He te u fakahā kiate ia ʻae meʻa lahi ʻe mamahi ai ia koeʻuhi ko hoku hingoa.”
17 Là-dessus Ananias s'en vint et entra dans la maison, et, lui ayant imposé les mains, il dit: « Saul, mon frère, c'est le Seigneur qui m'a envoyé, — Jésus qui t'est apparu sur la route par laquelle tu venais, — afin que tu recouvres la vue et que tu sois rempli d'esprit saint. »
Pea naʻe ʻalu ʻa ʻAnanaia, ʻo hū ki he fale; pea ne hilifaki hono nima kiate ia, mo ne pehē, “ʻE kāinga Saula, ko e ʻEiki ko Sisu, ʻaia naʻe hā mai kiate koe ʻi he hala naʻa ke haʻu ai, kuo ne fekau au koeʻuhi ke ʻā ho mata, pea ke fakapitoʻaki koe ʻae Laumālie Māʻoniʻoni.”
18 Et aussitôt il tomba de ses yeux comme des écailles, et il recouvra la vue, et s'étant levé il fut baptisé,
Pea fetoki fakafokifā mei hono mata [ʻae meʻa ʻo ]hangē ko e ʻunoʻi ika: pea ʻā leva ia, pea tuʻu, ʻo papitaiso.
19 et ayant pris de la nourriture il se fortifia. Or il demeura quelques jours avec les disciples qui étaient à Damas,
Pea hili ʻene kai naʻa ne mālohi. Pea naʻe nonofo ʻa Saula mo e kau ākonga ʻi Tamasikusi ʻi he ngaahi ʻaho niʻihi.
20 et il prêchait immédiatement Jésus dans les synagogues en disant: « C'est lui qui est le fils de Dieu. »
Pea kamata leva ʻe ia ke malangaʻaki ʻa Kalaisi ko e ʻAlo ia ʻoe ʻOtua, ʻi he ngaahi falelotu.
21 Mais tous ceux qui l'entendaient étaient dans l'étonnement, et ils disaient: « N'est-ce pas cet homme qui maltraitait dans Jérusalem ceux qui invoquent ce nom, et qui était venu ici dans le but de les amener chargés de chaînes devant les grands prêtres? »
Ka naʻe ofo ʻakinautolu kotoa pē naʻe fanongo, mo nau pehē; “ʻIkai ko eni ia naʻe fakapoongi ʻakinautolu naʻe ui ki he hingoa ni ʻi Selūsalema, pea naʻe haʻu foki ki heni ke ne ʻave haʻisia ʻakinautolu ki he kau taulaʻeiki lahi?”
22 Quant à Saul, il prenait toujours plus de puissance, et il confondait les Juifs qui habitaient Damas en démontrant cette vérité: « C'est lui qui est le Christ. »
Ka naʻe tupulaki ʻae mālohi ʻia Saula, pea naʻa ne fakatāfuʻua ʻae kakai Siu naʻe nofo ʻi Tamasikusi, ʻo ne fakamoʻoni ko e Kalaisi eni.
23 Mais, au bout d'un certain temps, les Juifs complotèrent de le faire périr;
Pea kuo hili ʻae ngaahi ʻaho lahi, naʻe fakakaukau ʻae kakai Siu ke tāmateʻi ia:
24 mais leur projet vint à la connaissance de Saul. Or on faisait même la garde aux portes, jour et nuit, afin de le faire périr;
Ka naʻe ʻilo ʻe Saula ʻenau toitoiʻi ia. Pea naʻa nau leʻohi ʻae ngaahi matapā ʻi he ʻaho mo e pō ke tāmateʻi ia.
25 mais ses disciples le prirent de nuit, et le firent descendre par la muraille en le dévalant dans une corbeille.
Pea naʻe toki ʻave poʻuli ia ʻe he kau ākonga, ʻo tukutuku hifo ʻi he kato mei he ʻā.
26 Cependant, quand il fut arrivé à Jérusalem, il tâchait de frayer avec les disciples, et tous le craignaient, ne croyant pas qu'il fût disciple.
Pea ʻi he hoko ʻa Saula ki Selūsalema, naʻe fie ului ia ki he kau ākonga: ka naʻe manavahē kotoa pē kiate ia, he naʻe ʻikai te nau tui ko e ākonga ia.
27 Mais Barnabas s'étant emparé de lui le conduisit auprès des apôtres, et il leur raconta comment sur la route il avait vu le seigneur, et que celui-ci lui avait parlé, et comment à Damas il avait prêché avec assurance au nom de Jésus.
Ka naʻe toʻo ia ʻe Pānepasa ʻo ʻomi ki he kau ʻaposetolo, pea naʻa ne fakahā kiate kinautolu ʻa ʻene mamata ki he ʻEiki ʻi he hala, mo ʻene folofola kiate ia, pea mo ʻene malanga mālohi ʻi Tamasikusi ʻi he huafa ʻo Sisu.
28 Et il était en rapport avec eux dans Jérusalem, prêchant avec assurance au nom du seigneur;
Pea naʻe nofo ia pea felemofafo mo kinautolu ʻi Selūsalema.
29 et il parlait et discutait avec les Hellénistes; mais ceux-ci tâchaient de le faire périr.
Pea naʻe lea mālohi ia ʻi he huafa ʻoe ʻEiki ko Sisu, mo ne fakakikihi mo e kau ʻElinisitō: ka naʻa nau kumi ke tāmateʻi ia.
30 Ce que les frères ayant su, ils le conduisirent à Césarée, et l'envoyèrent à Tarse.
Pea ʻi he ʻilo eni ʻe he kāinga, naʻa nau ʻohifo ia ki Sesalia, pea nau fekau ia [ke ʻalu ]ki Tasusi.
31 Tandis que l'Église était donc en paix dans toute la Judée, la Galilée et la Samarie, s'édifiant et marchant dans la crainte du Seigneur, et qu'elle s'accroissait par l'assistance du Saint Esprit,
Pea naʻe toki maʻu ʻae fiemālie ʻe he ngaahi siasi ʻi Siutea kotoa pē mo Kaleli mo Samēlia, pea naʻe langa hake ʻakinautolu; pea naʻa nau ʻaʻeva ʻi he manavahē ki he ʻEiki, mo e fiemālie ʻoe Laumālie Māʻoniʻoni, pea tupu ʻo tokolahi.
32 il advint que Pierre, qui faisait une tournée, arriva aussi auprès des frères qui habitaient Lydda,
Pea ko eni, ʻi he ʻalu fano pe ʻa Pita ʻi he ngaahi potu, naʻe hoko hifo foki ia ki he kau lotu naʻe nofo ʻi Lita.
33 et il y trouva un homme nommé Énée couché depuis huit ans sur un grabat, et qui était paralytique;
Pea naʻa ne ʻilo ʻi ai ha tangata ko Enia hono hingoa, pea kuo valu taʻu ʻene tokoto ʻi hono mohenga, pea naʻe moʻua ia ʻi he mahaki tete.
34 et Pierre lui dit: « Énée, Jésus-Christ te guérit; lève-toi, et fais-toi toi-même ton lit. » Et aussitôt il se leva,
Pea pehē ʻe Pita kiate ia, “Enia, ʻoku fakamoʻui koe ʻe Sisu Kalaisi: tuʻu, ʻo tākai ho mohenga.” Pea tuʻu leva ia.
35 et tous ceux qui habitaient Lydda et la plaine de Saron le virent, lesquels se convertirent au seigneur.
Pea naʻe mamata kiate ia pea tafoki ki he ʻEiki ʻakinautolu kotoa pē naʻe nofo ʻi Lita mo Seloni.
36 Or il y avait à Joppé, parmi les disciples, une femme nommée Tabitha, ce qui, étant traduit, signifie Gazelle; elle était riche des bonnes œuvres et des aumônes qu'elle faisait;
Pea naʻe ʻi Sopa ʻae ākonga ʻe taha naʻe hingoa ko Tapaita, ko e hingoa tatau ia mo Toakasi: pea naʻe faʻa fai ʻe he fefine ni ʻae ngaahi ngāue lelei mo e faʻa foaki.
37 mais il advint qu'en ce temps-là elle tomba malade et mourut; après l'avoir lavée on la déposa dans une chambre haute;
Pea ko eni, naʻe tuia hono mahaki ʻi he ngaahi ʻaho ko ia, pea pekia: pea kuo nau tatafi ia, naʻa nau fakatokoto [ia ]ʻi he potu fale ʻi ʻolunga.
38 mais, comme Lydda est près de Joppé, les disciples ayant appris que Pierre était dans cette ville, dépêchèrent auprès de lui deux hommes pour lui dire avec instances: « Ne tarde pas à venir jusques à nous. »
Pea naʻe vāofi ʻa Lita mo Sopa, pea ʻi he fanongo ʻae kau ākonga ʻoku ʻi ai ʻa Pita, naʻa nau fekau ʻae ongo tangata, ʻo kole kiate ia ke “ʻOua naʻa tuai ʻene haʻu kiate kinautolu.”
39 Or Pierre s'étant levé revint avec eux. Dès qu'il fut arrivé, on le conduisit dans la chambre haute, et là se présentèrent à lui toutes les veuves en larmes, qui lui montraient toutes les tuniques et les manteaux auxquels Gazelle travaillait pendant qu'elle était avec elles.
Pea tuʻu ʻa Pita, ʻo ʻalu mo kinaua. Pea kuo hoko atu ia, naʻa nau ʻomi ia ki he potu fale ʻi ʻolunga: pea naʻe tutuʻu mo tangi ʻo ofi kiate ia ʻae kau fefine kotoa pē kuo mate honau husepāniti, ʻonau fakahā ʻae ngaahi kofutuʻa mo e kofu kehekehe naʻe ngaohi ʻe Toakasi, ʻi heʻene kei ʻiate kinautolu.
40 Mais Pierre fit sortir tout le monde, et, s'étant mis à genoux, il fit une prière, puis, s'étant tourné vers le corps, il dit: « Tabitha, lève-toi! » Celle-ci ouvrit les yeux, et ayant vu Pierre, elle s'assit;
Ka kuo tuku atu ʻe Pita ʻakinautolu kotoa pē kituʻa, pea tuʻulutui ia, ʻo lotu; pea hanga ia ki he sino mo ne pehē, “Tapaita, tuʻu hake.” Pea ne ʻā hake hono mata: pea ʻi heʻene mamata kia Pita, naʻa ne nofo hake.
41 mais il lui donna la main, et la fit mettre debout, et, ayant appelé les saints et les veuves, il la leur présenta vivante.
Pea ne mafao hono nima kiate ia, [ʻo ]fokotuʻu hake ia, pea kuo ne ui ʻae kau lotu mo e kau fefine kuo mate honau husepāniti, naʻa ne ʻatu ia kuo moʻui.
42 Cela fut connu de tout Joppé, et plusieurs crurent au seigneur.
Pea naʻe ongoongoa ia ʻi Sopa kotoa pē; pea tui ʻae tokolahi ki he ʻEiki.
43 Or il resta plusieurs jours à Joppé chez un certain Simon corroyeur.
Pea ko ia, naʻe nofo ai ia, ʻo ʻaho lahi, ʻi Sopa, mo e tokotaha ko Saimone ko e tufunga ngaohi kiliʻi manu.

< Actes 9 >