< Actes 12 >

1 Or, ce fut en ce temps-là que le roi Hérode prit des mesures pour maltraiter quelques-uns des membres de l'Église.
‌ʻI he kuonga ko ia, naʻe mafao ai ʻae nima ʻo Helota ko e tuʻi, ke fakamamahiʻi ʻae niʻihi ʻi he siasi.
2 Il fit périr Jacques, le frère de Jean, par l'épée,
Pea ne tāmateʻi ʻa Semisi ko e tokoua ʻo Sione ʻaki ʻae heletā.
3 et, voyant que cela plaisait aux Juifs, il fit en outre arrêter Pierre; (or c'étaient les jours des pains sans levain);
Pea ʻi heʻene mamata ʻoku fiefia ai ʻae kakai Siu, naʻe fai ʻe ia ke ne puke foki ʻa Pita. (Pea naʻe feʻunga ia mo e ngaahi ʻaho ʻoe mā taʻemeʻafakatupu.)
4 l'ayant aussi fait saisir il le jeta en prison, en chargeant de le garder quatre escouades de quatre soldats, avec l'intention de le faire comparaître après la Pâque devant le peuple.
Pea kuo ne puke ia, pea ne fakahū ki he fale fakapōpula, ʻo tuku ki he vāhenga tau ʻe fā, naʻe taki toko fā, ke nau leʻohi ia; ʻo ne tokanga ke ʻomi ia kituaʻā, ki he kakai ʻoka hili ʻa e [kātoanga ʻoe ]Lakaatu.
5 Pierre donc était gardé dans la prison, tandis que l'Église adressait pour lui d'incessantes prières.
Ko ia naʻe moʻua pe ʻa Pita ʻi he fale fakapōpula: ka naʻe hūfia fakamātoato ia ʻe he siasi ki he ʻOtua.
6 Mais, lorsque Hérode allait le faire comparaître, Pierre se trouvait, cette nuit-là, endormi entre deux soldats; il avait été chargé d'une double chaîne, et des gardes placés devant la porte veillaient sur la prison.
Pea ʻi he tokanga ʻa Helota ke ʻomi ia kituaʻā, naʻe mohe ʻa Pita ʻi he pō ko ia ʻi he vahaʻa ʻoe ongo tangata tau, naʻe haʻi ʻaki ʻae ukamea fihifihi ʻe ua: pea ʻi he matapā ʻae kau leʻo, ʻo leʻohi ʻae fale fakapōpula.
7 Et voici, un ange du Seigneur survint, et une lumière brilla dans le cachot, et ayant frappé Pierre sur le flanc il l'éveilla en disant: « Lève-toi promptement, » et les chaînes tombèrent de ses mains.
Pea vakai, kuo ʻiate ia ha ʻāngelo ʻae ʻEiki, pea malama ʻi he fale fakapōpula ʻae maama: pea ne taaʻi ʻa Pita ʻi he vakavaka, mo ne fokotuʻu ia, ʻo pehē, “Tuʻu ke vave.” Pea naʻe homo ʻae ukamea fihifihi ʻi hono nima.
8 Mais l'ange lui dit: « Ceins ta ceinture et chausse tes sandales; » c'est ce qu'il fît; puis il lui dit: « Enveloppe-toi de ton manteau, et suis-moi, »
Pea pehē ʻe he ʻāngelo kiate ia, “Nonoʻo ho kofu, pea fakamaʻu mo ho topuvaʻe.” Pea ne fai ia. Pea ne pehē kiate ia, “ʻAi ho kofu, pea ke muimui kiate au.
9 et étant sorti il le suivit. Et il ignorait que ce qui s'était fait par l'ange fût vrai, mais il s'imaginait avoir une vision.
Pea naʻa ne ʻalu kituaʻā, ʻo muimui ʻiate ia; pea naʻe ʻikai te ne ʻilo pe ko e moʻoni ʻaia kuo fai ʻe he ʻāngelo; ka naʻe mahalo ʻe ia ko e meʻa hā mai ʻoku ne mamata ai.
10 Après qu'ils eurent traversé la première et la seconde porte, ils arrivèrent à la porte de fer qui conduisait dans la ville; elle s'ouvrit d'elle-même devant eux, et étant sortis, ils s'avancèrent dans une rue, et aussitôt l'ange le quitta.
Pea kuo na tuku ki mui ʻae ʻuluaki kau leʻo mo hono ua, pea na hoko ki he matapā ukamea, ʻoku ʻalu atu ai ki he kolo; pea matoʻo ia, ʻiate ia pe, kiate kinaua: pea naʻa na ō kituaʻā, ʻo na fononga ʻi he hala ʻe taha; pea fakafokifā pe kuo mole ʻiate ia ʻae ʻāngelo.
11 Et Pierre étant revenu à lui, dit: « Maintenant je sais certainement que le Seigneur a envoyé Son ange, et qu'il m'a délivré des mains d'Hérode et de tout ce qu'attendait le peuple juif. »
Pea kuo matala ʻae loto ʻo Pita, pea pehē ʻe ia, “ʻOku ou toki ʻilo pau ni, kuo fekau mai ʻe he ʻEiki ʻene ʻāngelo, pea kuo ne fakamoʻui au mei he nima ʻo Helota, mo e ʻamanaki kotoa pē ʻae kakai Siu.”
12 Après s'être reconnu, il vint à la maison de Marie mère de Jean surnommé Marc, où beaucoup de gens se trouvaient réunis en prière.
Pea ʻi heʻene kei fifili ki ai, mo ʻene hoko ki he fale ʻo Mele ko e faʻē ʻa Sione, ʻoku hingoa ko Maʻake; naʻe kātoa ai ʻae tokolahi ʻo lotu.
13 Lorsqu'il eut heurté à la porte du porche, une servante, nommé Rhode, s'avança pour écouter,
Pea ʻi he tukituki ʻa Pita ki he matapā ʻi tuaʻā, naʻe haʻu ʻae taʻahine ʻoku hingoa ko Lota, ʻo fakafanongo.
14 et, ayant reconnu la voix de Pierre, de la joie qu'elle en eut elle n'ouvrit pas le porche, et s'en vint tout courant raconter que Pierre était devant le porche.
Pea ʻi heʻene ʻilo ʻae leʻo ʻo Pita, naʻe ʻikai te ne toʻo ʻae matapā, ko e meʻa ʻi he fiefia, ka ka lele ia ʻo tala ʻoku tuʻu ʻa Pita ʻi he matapā.
15 Mais on lui dit: « Tu es folle. » Mais elle affirmait qu'il en était ainsi, et on dit: « C'est son ange. »
Pea nau pehē kiate ia, “ʻOku ke vale.” Ka naʻe fakapapau ia, Ko e moʻoni ko ia pē. Pea nau toki pehē, Ko ʻene ʻāngelo.
16 Cependant Pierre continuait à heurter, et ayant ouvert ils le virent et furent tout hors d'eux-mêmes;
Ka naʻe kei tukituki pē ʻa Pita: pea ʻi heʻenau toʻo ʻo mamata kiate ia, naʻa nau ofo.
17 mais lui, leur ayant de la main fait signe de se taire, leur raconta comment le Seigneur l'avait tiré de la prison et il dit: « Informez-en Jacques et les frères. » Puis étant sorti, il se rendit dans un autre lieu.
Ka naʻe taʻofi ʻaki ʻe ia hono nima ke nau fakalongo pē, pea ne fakamatala kiate kinautolu ʻa hono ʻomi ia ʻe he ʻEiki mei he fale fakapōpula. Pea ne pehē, “ʻAlu ʻo fakahā ʻae ngaahi meʻa ni kia Semisi, mo e kāinga.” Pea ʻalu ia mei ai, ʻo ʻalu ki ha potu kehe.
18 Cependant, quand le jour fut venu, une grande agitation s'empara des soldats qui ne savaient ce que Pierre était devenu.
Pea kuo ʻaho hake, naʻe maveuveu lahi ʻae kau tau, pe kofaʻā ʻa Pita.
19 Quant à Hérode, après l'avoir fait quérir sans pouvoir le trouver, il fit faire aux gardes leur procès et ordonna qu'on les suppliciât; puis, ayant quitté la Judée, il séjournait à Césarée.
Pea ʻi he kumi ia ʻe Helota, mo ʻikai siʻi ʻilo ia, naʻa ne fakamaauʻi ʻae kau leʻo, pea fekau ʻe ia ke tāmateʻi [ʻakinautolu]. Pea naʻe ʻalu hifo ia mei Siutea ʻo nofo ki Sesalia.
20 Or, il se trouvait en hostilité avec les Tyriens et les Sidoniens; ceux-ci se rendirent ensemble auprès de lui, et, ayant gagné Blastus le chambellan du roi, ils sollicitaient la paix parce que leur pays tirait sa subsistance de celui du roi.
Pea naʻe ʻita lahi ʻa Helota kiate kinautolu ʻi Taia mo Saitone: ka naʻa nau haʻu loto taha kiate ia, pea kuo nau kāinga ʻaki ʻa Palasito, ko e tauhi ʻoe potu mohe ʻoe tuʻi, ʻo kole ke nau fakalelei; koeʻuhi naʻe maʻu ʻe honau fonua ʻae meʻakai mei he [fonua ]ʻoe tuʻi.
21 Or, au jour fixé, Hérode, revêtu de ses habits royaux, les haranguait assis dans sa tribune,
Pea ko e ʻaho naʻe kotofa, naʻe kofu fakatuʻi ai ʻa Helota, pea nofo ʻi hono nofoʻa fakatuʻi, pea fai ʻene lea kiate kinautolu.
22 et le peuple s'écriait: « Voix de dieu et non d'homme! »
Pea mavava ʻae kakai [ʻo pehē], “Ko e leʻo ia ʻoe ʻotua, ka ʻoku ʻikai ʻoe tangata.”
23 Mais aussitôt un ange du Seigneur le frappa, pour n'avoir pas rapporté la gloire à Dieu, et il expira rongé des vers.
Pea taaʻi leva ia ʻe ha ʻāngelo ʻae ʻEiki, koeʻuhi naʻe ʻikai te ne tuku ʻae fakaʻapaʻapa ki he ʻOtua: pea naʻe kai ia ʻe he ʻuanga, pea mate ia.
24 Cependant la parole du seigneur croissait et grandissait.
Ka naʻe tupu pea mafola atu ʻo lahi ʻae folofola ʻoe ʻOtua.
25 Et Barnabas et Saul revinrent à Jérusalem, après avoir rempli leur mission, et pris avec eux Jean surnommé Marc.
Pea liu mai mei Selūsalema ʻa Pānepasa mo Saula, kuo na fai ʻena fekau, pea naʻa na ō mo Sione, ʻoku hingoa ko Maʻake.

< Actes 12 >