< Job 9 >

1 Et Job prit la parole, et dit:
Na ka whakahoki a Hopa, ka mea,
2 Certainement, je sais qu'il en est ainsi; et comment l'homme serait-il juste devant Dieu?
E mohiotia ana ano tenei e ahau; engari ma te aha ka tika ai te tangata ki te Atua?
3 S'il veut plaider avec lui, il ne lui répondra pas une fois sur mille.
Ki te pai ia ki te totohe ki a ia, kahore he kupu kotahi o roto i te mano e taea e ia te whakahoki ki a ia.
4 Il est habile en son intelligence, et puissant en sa force: qui lui a résisté et s'en est bien trouvé?
He ngakau mohio ia, he pakari tona kaha: ko wai e whakauaua ki a ia, a e whiwhi i te pai?
5 Il transporte les montagnes, et elles ne le savent pas; il les bouleverse en sa fureur;
E nekehia ana e ia nga maunga, te mohio ratou; hurihia ake e ia i a ia e riri ana.
6 Il fait trembler la terre sur sa base, et ses colonnes sont ébranlées.
E whakangaueuetia ana e ia te whenua, e nekehia atu ana i tona wahi, wiri ana ona pou.
7 Il parle au soleil, et le soleil ne se lève pas; et il met un sceau sur les étoiles.
E korero nei ki te ra, a kore ake e whiti; hiritia putia iho e ia nga whetu.
8 Seul, il étend les cieux, et il marche sur les hauteurs de la mer.
Ko ia nei anake hei hora i nga rangi, hei takahi i runga i nga ngaru o te moana.
9 Il a créé la grande Ourse, l'Orion, et la Pléiade, et les régions cachées du midi.
Nana nei i hanga a Aketura, a Tautoru, a Matariki, me nga ruma i te tonga.
10 Il fait de grandes choses qu'on ne peut sonder, de merveilleuses choses qu'on ne peut compter.
Nana nei i mahi nga mea nunui, e kore nei e taea te rapu atu, ae ra nga mea whakamiharo, e kore nei e taea te tatau.
11 Voici, il passe près de moi, et je ne le vois pas; il passe encore, et je ne l'aperçois pas.
Ina tonu ia e haere atu nei, a kahore ahau i kite; ka pahemo atu hoki ia, a kahore ahau e matau ki a ia.
12 S'il ravit, qui le lui fera rendre? Qui lui dira: Que fais-tu?
Nana, ka hopu ia i tana i aru ai, ma wai ia e arai? Ko wai hei ki atu ki a ia, E aha ana koe?
13 Dieu ne revient pas sur sa colère; sous lui sont abattus les plus puissants rebelles.
E kore te Atua e whakahoki iho i tona riri; e piko ana ki raro i a ia nga kaiawhina o Rahapa.
14 Combien moins lui pourrais-je répondre, moi, et choisir mes paroles pour lui parler!
A kia whakahoki kupu ano ahau ki a ia, kia whiriwhiri kupu ano maku ki a ia?
15 Quand j'aurais raison, je ne lui répondrais pas; je demanderais grâce à mon juge!
Ahakoa he tika ahau, e kore ahau e whakahoki kupu atu; engari ka inoi ahau ki toku kaiwhakawa.
16 Si je le citais, et qu'il me répondît, je ne croirais pas qu'il voulût écouter ma voix,
Me i karanga atu ahau, a whakahokia mai ai e ia te kupu ki ahau, kihai ahau i whakaae tera kua whakarongo mai ia ki toku reo.
17 Lui qui fond sur moi dans une tempête, et qui multiplie mes plaies sans motif.
E aki ana hoki ia ia ahau ki te tupuhi, e whakanui takekore ana hoki i oku mate.
18 Il ne me permet point de reprendre haleine; il me rassasie d'amertume.
Kahore ahau e tukua e ia kia ta toku manawa; otiia whakakiia ana e ia toku wairua ki te kawa.
19 S'il est question de force, il dit: “Me voilà! “S'il est question de droit: “Qui m'assigne? “
Ki te korero tatou mo te kaha o te hunga pakari, nana, kei reira ia! A ki te mea he whakawa, ko wai ra hei whakatakoto i te taima moku?
20 Quand même je serais juste, ma bouche me condamnerait; je serais innocent, qu'elle me déclarerait coupable.
Ahakoa he tika ahau, ma toku mangai ano ahau e whakahe; ahakoa he tikanga tapatahi taku, ma reira ano e whakaatu toku ngaunga ketanga.
21 Je suis innocent. Je ne me soucie pas de vivre, je ne fais aucun cas de ma vie.
He tapatahi ahau; kahore ahau e whakaaro ki ahau ano; e whakahawea ana ahau ki toku ora.
22 Tout se vaut! C'est pourquoi j'ai dit: Il détruit l'innocent comme l'impie.
He kotahi tonu ena; koia ahau ka mea, e whakamotitia ana e ia te tapatahi raua ko te kino.
23 Quand un fléau soudain répand la mort, il se rit des épreuves des innocents.
Na ka whakamate tata nei te whiu, he kata tana ki te whakamatautauranga o te hunga harakore.
24 La terre est livrée aux mains des méchants; il couvre les yeux de ceux qui la jugent. Si ce n'est lui, qui est-ce donc
Kua hoatu te whenua ki te ringa o te tangata kino; e taupokina ana e ia nga mata o nga kaiwhakawa; ki te mea ehara i a ia, tena ko wai?
25 Mes jours ont été plus légers qu'un courrier; ils se sont enfuis, sans voir le bonheur;
Na, ko te hohoro o oku ra, nui atu i to te kaikawe pukapuka; e rere ana, kahore hoki e kite i te pai.
26 Ils ont glissé comme des barques de roseaux, comme l'aigle qui fond sur sa proie.
Kua pahemo, kua pera me nga kaipuke tere, me te ekara ano e topa iho ana ki tana kai.
27 Si je dis: Je veux oublier ma plainte, quitter mon air triste, et reprendre ma sérénité,
Ki te mea ahau, ka wareware ahau ki taku tangi, ka unuhia atu e ahau te pouri o toku mata, a ka marama:
28 Je suis effrayé de toutes mes douleurs: je sais que tu ne me jugeras pas innocent.
E wehi ana ahau i oku mamae katoa, e mohio ana ahau e kore ahau e meinga e koe he harakore.
29 Moi, je suis condamné, pourquoi me fatiguer en vain?
Tera hoki ahau e whakahengia; he aha ahau i whakangenge kau ai i ahau?
30 Quand je me laverais dans la neige, quand je purifierais mes mains dans la potasse,
Ki te horoi ahau i ahau ki te hukarere, a ka meinga oku ringa kia ma rawa;
31 Tu me plongerais dans le fossé, et mes vêtements m'auraient en horreur.
Katahi ahau ka rumakina e koe ki te poka, a whakarihariha mai ana oku kakahu ki ahau.
32 Car il n'est pas un homme comme moi pour que je lui réponde, pour que nous allions ensemble en justice.
Ehara hoki ia i te tangata, i te penei me ahau nei, e whakahoki kupu ai ahau ki a ia, e haere tahi ai maua ki te whakawa.
33 Il n'y a pas d'arbitre entre nous, qui pose sa main sur nous deux.
Kahore he kaiwhakatikatika mo ta maua, kahore he tangata hei whakapa i tona ringa ki a maua tahi.
34 Qu'il ôte sa verge de dessus moi, et que ses terreurs ne me troublent plus!
Me tango atu e ia tana patu i ahau, a kaua hoki tana whakamataku e whakawehi i ahau:
35 Alors je lui parlerai sans crainte; car, dans l'état où je me trouve, je ne suis plus à moi.
Hei reira ahau ka korero, a kahore e wehi i a ia; kahore hoki ahau e pera i roto i ahau.

< Job 9 >