< Nombres 22 >

1 Puis les enfants d'Israël partirent, et campèrent dans les campagnes de Moab, au deçà du Jourdain de Jéricho.
Pea naʻe hiki atu ʻae fānau ʻa ʻIsileli, ʻo nofo ʻi he toafa ʻo Moape ʻi he potu mai ʻo Sioatani[ʻo ofi ]ki Seliko.
2 Or Balac fils de Tsippor, vit toutes les choses qu'Israël avait faites à l'Amorrhéen;
Pea naʻe ʻilo ʻe Pelaki ko e foha ʻo Sipoa ʻae meʻa kotoa pē kuo fai ʻe ʻIsileli ki he kau ʻAmoli.
3 Et Moab eut une grande frayeur du peuple, parce qu'il était en grand nombre; et il fut extrêmement agité à cause des enfants d'Israël.
Pea naʻe manavahē lahi ʻa Moape ki he kakai, koeʻuhi naʻa nau tokolahi: pea naʻe mamahi lahi ʻa Moape koeʻuhi ko e fānau ʻa ʻIsileli.
4 Et Moab dit aux Anciens de Madian: Maintenant cette multitude broutera tout ce qui est autour de nous, comme le bœuf broute l'herbe du champ. Or en ce temps-là Balac, fils de Tsippor, était Roi de Moab.
Pea naʻe pehē ʻe Moape ki he kau mātuʻa ʻo Mitiane, “Ko eni, ʻe ʻemo hake ʻe he kakai ni ʻaia kotoa pē ʻoku takatakai ʻakitautolu, ʻo hangē ʻoku ʻemo hake ʻe he pulu ʻae mohuku ʻoe ngoue.” Pea ko Pelaki ko e foha ʻo Sipoa ko e tuʻi ia ʻoe kau Moape ʻi he kuonga ko ia.
5 Lequel envoya des messagers à Balaam, fils de Béhor, en Péthor, située sur le fleuve, dans le pays des enfants de son peuple, pour l'appeler, en lui disant: Voici, un peuple est sorti d'Egypte; voici, il couvre le dessus de la terre, et il se tient campé tout proche de moi.
Ko ia naʻa ne fekau ai kia Pelami ko e foha ʻo Peoli ki Pitoli, ʻaia ʻoku ofi ki he vaitafe ʻoe fonua ʻoe fānau ʻa hono kakai, ke ui ia, ʻo pehē, “Vakai, kuo haʻu ha kakai mei ʻIsipite: vakai, ʻoku nau ʻufiʻufi ʻae funga fonua, pea ʻoku nau nofo ofi kiate au:
6 Viens donc maintenant, je te prie, maudis-moi ce peuple, car il est plus puissant que moi; peut-être que je serai le plus fort, et que nous le battrons, et que je le chasserai du pays; car je sais que celui que tu béniras, sera béni; et que celui que tu maudiras sera maudit.
Pea ko eni, ʻoku ou kole kiate koe, ke ke haʻu ʻo fakamalaʻiaʻi maʻaku ʻae kakai ni, he ʻoku nau mālohi fau kiate au: pea te u vetekina nai, mo teʻia ʻakinautolu, pea te u kapusia ʻakinautolu ʻi he fonua ni: he ʻoku ou pehē, ʻoku monūʻia ia ʻoku ke fakamonūʻiaʻi, pea ʻoku malaʻia ia ʻoku ke fakamalaʻiaʻi.”
7 Les Anciens donc de Moab s'en allèrent avec les Anciens de Madian, ayant en leurs mains de quoi payer le devin, et ils vinrent à Balaam, et lui rapportèrent les paroles de Balac.
Pea ko e kau mātuʻa ʻo Moape mo e kau mātuʻa ʻo Mitiane naʻa nau ʻave ʻi honau nima ʻae totongi ʻo ʻene tukitala; pea naʻa nau haʻu kia Pelami, ʻo fakahā kiate ia ʻae lea ʻa Pelaki.
8 Et il leur répondit: Demeurez ici cette nuit, et je vous rendrai réponse selon que l'Eternel m'aura parlé. Et les Seigneurs des Moabites demeurèrent avec Balaam.
Pea naʻa ne pehē kiate kinautolu, “Mou nofo ʻi heni ʻi he poōni, pea te u toe ʻomi ʻae lea kiate kimoutolu, ʻo hangē ko e folofola ʻa Sihova kiate au:” pea naʻe nofo mo Pelami ʻae houʻeiki ʻo Moape.
9 Et Dieu vint à Balaam, et dit: Qui sont ces hommes-là que tu as chez toi?
Pea naʻe hāʻele mai ʻae ʻOtua kia Pelami, mo ne pehē, “Ko e hā ʻae kau tangata ni ʻoku ʻiate koe?”
10 Et Balaam répondit à Dieu: Balac, fils de Tsippor, Roi de Moab, a envoyé vers moi, [en disant]:
Pea naʻe pehē ʻe Pelami ki he ʻOtua, “Ko Pelaki ko e foha ʻo Sipoa, ko e tuʻi ʻo Moape, kuo ne fekau mai kiate au, ʻo pehē,
11 Voici un peuple qui est sorti d'Egypte, et qui a couvert le dessus de la terre; viens [donc] maintenant, maudis-le moi; peut-être que je le pourrai combattre, et que je le chasserai.
‘Vakai kuo haʻu ha kakai mei ʻIsipite, ʻoku nau ʻufiʻufi ʻae funga fonua: ko ia ke ke haʻu ʻo fakamalaʻiaʻi maʻaku ʻakinautolu; pea te u mālohi ʻapē ʻiate kinautolu, pea kapusi atu ʻakinautolu.’”
12 Et Dieu dit à Balaam: Tu n'iras point avec eux et tu ne maudiras point ce peuple; car il est béni.
Pea naʻe pehē ʻe he ʻOtua kia Pelami, “ʻOua ʻaupito te ke ʻalu mo kinautolu; ʻe ʻikai te ke fakamalaʻiaʻi ʻae kakai: he ʻoku nau monūʻia.”
13 Et Balaam s'étant levé dès le matin, dit aux Seigneurs qui avaient été envoyés par Balac: Retournez dans votre pays; car l'Eternel a refusé de me laisser aller avec vous.
Pea naʻe tuʻu hake ʻa Pelami ʻi he pongipongi, pea naʻa ne pehē ki he houʻeiki meia Pelaki, “Mou ō ki homou fonua: he kuo taʻofi au ʻe Sihova ke ʻoua naʻa tau ō mo kimoutolu.”
14 Ainsi les Seigneurs des Moabites se levèrent, et revinrent à Balac, et dirent: Balaam a refusé de venir avec nous.
Pea naʻe tuʻu hake ʻae houʻeiki ʻo Moape, ʻonau ō kia Pelaki, ʻo pehē, “ʻOku pehē ʻe Pelami, ʻe ʻikai te ne haʻu mo kimautolu.”
15 Et Balac envoya encore des Seigneurs en plus grand nombre, et plus honorables que les premiers.
Pea naʻe toe fekau ʻe Pelaki ʻae houʻeiki kehe naʻe ongoongolelei mo tokolahi hake ʻiate kinautolu.
16 Qui étant venus à Balaam, lui dirent: Ainsi a dit Balac, fils de Tsippor: Je te prie, que rien ne t'empêche de venir vers moi;
Pea naʻa nau haʻu kia Pelami, ʻo pehē kiate ia, “ʻOku pehē ʻe Pelaki ko e foha ʻo Sipoa, ‘ʻOku ou kole atu kiate koe, ʻoua naʻa toe ʻai ha meʻa ke taʻofi hoʻo haʻu kiate au:
17 Car certainement je te récompenserai beaucoup, et je ferai tout ce que tu me diras; je te prie donc viens, maudis moi ce peuple.
He te u hiki hake ko e ke ke ongoongolelei lahi, pea te u fai ʻo hangē ko hoʻo lea mai kiate au: ko ia ke ke haʻu, ʻoku ou kole kiate koe, ʻo fakamalaʻiaʻi maʻaku ʻae kakai ni.’”
18 Et Balaam répondit et dit aux Serviteurs de Balac: Quand Balac me donnerait sa maison pleine d'or et d'argent, je ne pourrais point transgresser le commandement de l'Eternel mon Dieu, pour faire [aucune] chose, petite ni grande.
Pea naʻe lea ʻa Pelami ki he kau talafekau ʻa Pelaki, “Kapau ʻe foaki ʻe Pelaki kiate au ʻa hono fale ʻoku pito ʻi he siliva mo e koula, ʻe ʻikai teu faʻa fakakeheʻi ʻae folofola ʻa Sihova ko hoku ʻOtua, ke fai ʻo lahi hake pe siʻi hifo.
19 Toutefois je vous prie demeurez maintenant ici encore cette nuit, et je saurai ce que l'Eternel aura de plus à me dire.
Pea ko eni, ʻoku ou kole atu kiate kimoutolu, mou nofo foki ʻi heni ʻi he poōni, koeʻuhi ke u ʻilo pe ko e hā ʻe toe folofola mai ʻe Sihova kiate au.”
20 Et Dieu vint la nuit à Balaam, et lui dit: Puisque ces hommes sont venus t'appeler, lève-toi, et t'en va avec eux; mais quoi qu'il en soit tu feras ce que je te dirai.
Pea naʻe hāʻele mai ʻae ʻOtua ʻi he pō kia Pelami, ʻo ne pehē kiate ia, “Kapau ʻe haʻu ʻae kau tangata ke ui koe, tuʻu hake, ʻo ʻalu mo kinautolu; ka ko e lea te u lea ʻaki kiate koe, ko ia pe te ke fai.”
21 Ainsi Balaam se leva le matin, et sella son ânesse, et s'en alla avec les Seigneurs de Moab.
Pea naʻe tuʻu hake ʻa Pelami ʻi he pongipongi, pe naʻa ne ʻai ʻae hekaʻanga ki heʻene ʻasi, pea ʻalu mo e houʻeiki ʻo Moape.
22 Mais la colère de Dieu s'enflamma parce qu'il s'en allait, et l'Ange de l'Eternel se tint dans le chemin pour s'opposer à lui; or il était monté sur son ânesse, et il avait avec lui deux de ses Serviteurs.
Pea naʻe tupu ʻae houhau ʻoe ʻOtua koeʻuhi ko ʻene ʻalu: pea naʻe tuʻu ʻi he hala ʻae ʻāngelo ʻa Sihova ko e tali tau kiate ia. Pea naʻe heka ia ʻi heʻene ʻasi, pea mo ʻene ongo tamaioʻeiki mo ia.
23 Et l'ânesse vit l'Ange de l'Eternel qui se tenait dans le chemin, et qui avait son épée nue en sa main, et elle se détourna du chemin, et s'en allait à travers champs; et Balaam frappa l'ânesse pour la faire retourner au chemin.
Pea naʻe mamata ʻae ʻasi ki he ʻāngelo ʻa Sihova naʻe tuʻu ʻi he hala, pea mo ʻene heletā naʻe ʻi hono nima: pea naʻe afe atu ʻae ʻasi mei he hala, ʻo ʻalu ki he ngoue: pea naʻe taaʻi ʻe Pelami ʻae ʻasi, ke fakafoki ia ki he hala.
24 Mais l'Ange de l'Eternel s'arrêta dans un sentier de vignes, qui avait une cloison deçà, et une cloison delà.
Ka naʻe tuʻu ʻae ʻāngelo ʻa Sihova, ʻi he hala ʻoe ngoue vaine, pea naʻe ai ʻae ʻā maka ʻi he potu toʻomataʻu, mo e potu toʻohema.
25 Et l'ânesse ayant vu l'Ange de l'Eternel, se serra contre la muraille, et elle serrait contre la muraille le pied de Balaam; c'est pourquoi il continua à la frapper.
Pea ʻi he mamata ʻae ʻasi ki he ʻāngelo ʻa Sihova, naʻe ʻoho ia ki he ʻā maka, pea naʻe mamulu ʻae vaʻe ʻo Pelami ʻi he ʻā maka: pea naʻa ne toe taaʻi ia.
26 Et l'Ange passa plus avant, et s'arrêta en un lieu étroit, où il n'y avait nul chemin pour tourner à droite ni à gauche.
Pea naʻe ʻalu ʻae ʻāngelo ʻa Sihova, pea naʻe tuʻu ia ʻi he potu ʻapiʻapi, pea naʻe ʻikai ʻi ai ha hala ke afe ki he nima toʻomataʻu ki he toʻohema.
27 Et l'ânesse voyant l'Ange de l'Eternel, se coucha sous Balaam; et Balaam s'en mit en grande colère, et frappa l'ânesse avec son bâton.
Pea ʻi he mamata ʻae ʻasi ki he ʻāngelo ʻa Sihova, naʻe tō ia ki lalo mo Pelami: pea naʻe tupu ai ʻae ʻita ʻa Pelami, ʻo ne taaʻi ʻae ʻasi ʻaki ʻae tokotoko.
28 Alors l'Eternel fit parler l'ânesse, qui dit à Balaam: Que t'ai-je fait, que tu m'aies déjà battue trois fois?
Pea naʻe toʻo ʻe Sihova ʻae ngutu ʻoe ʻasi, pea ne pehē ʻe ia kia Pelami, “Ko e hā kuo u fai kiate koe, kuo ke taaʻi ai au ʻo liunga tolu?”
29 Et Balaam répondit à l'ânesse: Parce que tu t'es moquée de moi; plût à Dieu que j'eusse une épée en ma main, car je te tuerais sur-le-champ.
Pea pehē ʻe Pelami ki he ʻasi, “Koeʻuhi kuo ke manukiʻi au: ʻamusiaange ʻeau kuo ʻi hoku nima ha heletā, he ka ne ai te u tāmateʻi koe.”
30 Et l'ânesse dit à Balaam: Ne suis-je pas ton ânesse, sur laquelle tu as monté depuis que je suis à toi jusqu'à aujourd'hui? Ai-je accoutumé de te faire ainsi? Et il répondit: Non.
Pea naʻe pehē ʻe he ʻasi kia Pelami, “ʻIkai ko hoʻo ʻasi au kuo ke heka ki ai talu hoʻo maʻu au ʻo aʻu ki he ʻaho ni? He kuo u faʻa fai pehē ni kiate koe?” Pea ne pehē ʻe ia, “Naʻe ʻikai.”
31 Alors l'Eternel ouvrit les yeux de Balaam, et il vit l'Ange de l'Eternel qui se tenait dans le chemin, et qui avait en sa main son épée nue; et il s'inclina et se prosterna sur son visage.
Pea naʻe toki fakaʻā ʻe Sihova ʻae mata ʻo Pelami, pea naʻe mamata ia ki he ʻāngelo ʻa Sihova ʻoku tuʻu ʻi he hala, mo ʻene heletā kuo toʻo ʻi hono nima: pea naʻe punou ʻe ia hono ʻulu, pea foʻohifo ki hono mata.
32 Et l'Ange de l'Eternel lui dit: Pourquoi as-tu frappé ton ânesse déjà par trois fois? Voici je suis sorti pour m'opposer à toi; parce que ta voie est devant moi [une voie] détournée.
Pea naʻe pehē ʻe he ʻāngelo kiate ia, “Ko e hā kuo ke taaʻi ai ʻa hoʻo ʻasi ni ʻo liunga tolu? Vakai ne u ʻalu atu ʻo taʻofi koe, koeʻuhi ʻoku kovi ho hala ʻi hoku ʻao:
33 Mais l'ânesse m'a vu et s'est détournée de devant moi déjà par trois fois; autrement si elle ne se fût détournée de devant moi, je t'eusse même déjà tué, et je l'eusse laissée en vie.
Pea naʻe mamata ʻae ʻasi kiate au, pea ne afe meiate au ʻo liunga tolu: ka ne ʻikai afe ia meiate au ko e moʻoni kuo u tāmateʻi foki koe, kae tuku ia ke moʻui.”
34 Alors Balaam dit à l'Ange de l'Eternel: J'ai péché, car je ne savais point que tu te tinsses dans le chemin contre moi; et maintenant si cela te déplaît, je m'en retournerai.
Pea naʻe pehē ʻe Pelami ki he ʻāngelo ʻa Sihova, “Kuo u angahala au; he naʻe ʻikai te u ʻilo naʻa ke tuʻu kiate au ʻi he hala: pea ko eni, kapau ʻoku kovi kiate koe, te u toe foki au.”
35 Et l'Ange de l'Eternel dit à Balaam: Va avec ces hommes; mais tu diras seulement ce que je t'aurai dit. Balaam donc s'en alla avec les Seigneurs envoyés par Balac.
Pea naʻe pehē ʻe he ʻāngelo ʻa Sihova kia Pelami, “ʻAlu mo e kau tangata: ka ko e lea pe te u lea ʻaki kiate koe, ko ia pe te ke lea ʻaki.” Pea naʻe ʻalu ʻa Pelami mo e houʻeiki meia Pelaki.
36 Quand Balac apprit que Balaam venait, il sortit pour aller au devant de lui, en la cité de Moab, sur la frontière d'Arnon, au bout de la frontière.
Pea naʻe fanongo ʻa Pelaki kuo haʻu ʻa Pelami, pea naʻe ʻalu atu ia ʻo fakafetaulaki mo ia ki ha kolo ʻi Moape, ʻaia ʻoku ʻi he matafonua ʻo ʻAlanoni, ʻi hono ngataʻanga mamaʻo atu.
37 Et Balac dit à Balaam: N'ai-je pas auparavant envoyé vers toi pour t'appeler? pourquoi n'es-tu pas venu vers moi? est-ce que je ne pourrais pas te récompenser?
Pea naʻe pehē ʻe Pelaki kia Pelami, “ʻIkai naʻaku fekau mālohi kiate koe ʻo ui koe? Ka ko e hā naʻe ʻikai te ke haʻu ai kiate au? ʻIkai ʻoku ou mafai ke u hiki hake koe ke ke ongoongolelei?”
38 Et Balaam répondit à Balac: Voici, je suis venu vers toi; mais pourrais-je maintenant dire quelque chose [de moi-même]? je ne dirai que ce que Dieu m'aura mis dans la bouche.
Pea pehē ʻe Pelami kia Pelaki, “Vakai, kuo u haʻu kiate koe: pea ʻoku ai ha mālohi siʻi ʻiate au ke u lea ki ha meʻa? Ka ko e folofola ʻe tuku mai ʻe he ʻOtua ki hoku ngutu, ko ia pe te u lea ʻaki.”
39 Et Balaam s'en alla avec Balac, et ils vinrent en la cité de Hutsoth.
Pea naʻe ʻalu ʻa Pelami mo Pelaki, pea naʻa na hoko ki Kesa-Husoti.
40 Et Balac sacrifia des bœufs et des brebis, et il en envoya à Balaam, et aux Seigneurs qui étaient venus avec lui.
Pea naʻe feilaulau ʻaki ʻe Pelaki ʻae fanga pulu mo e sipi, ʻo ne tali kia Pelami, mo e houʻeiki naʻe ʻiate ia.
41 Et quand le matin fut venu, il prit Balaam, et le fit monter aux hauts lieux de Bahal, et de là il vit une des extrémités du peuple.
Pea naʻe hoko ʻo pehē, ʻi he pongipongi hake, naʻe ʻave ʻe Pelaki ʻa Pelami, ʻo ʻomi ia ki he ngaahi potu māʻolunga ʻo Peali, koeʻuhi ke ne mamata mei ai ki he ngataʻanga ʻoe kakai ʻi tuaʻā.

< Nombres 22 >