< Ecclésiaste 1 >

1 Les paroles de l'Ecclésiaste, fils de David, Roi de Jérusalem.
Dagitoy dagiti sasao ti Manursuro, ti kaputotan ni David ken ari iti Jerusalem.
2 Vanité des vanités, dit l'Ecclésiaste; vanité des vanités, tout est vanité.
Ibagbaga ti Manursuro daytoy. “Kas iti alingasaw ti angep, kas iti pul-oy ti angin, mapukaw dagiti amin a banbanag, nga agibati iti adu a saludsod.
3 Quel avantage a l'homme de tout son travail auquel il s'occupe sous le soleil?
Ania ti gungguna a magun-od ti sangkataoan manipud kadagiti amin a trabaho a pagbanbanoganda iti baba ti init?
4 Une génération passe, et l'autre génération vient, mais la terre demeure toujours ferme.
Lumabas ti maysa a henerasion, ket umay ti sabali a henerasion, ngem agtalinaed ti daga iti agnanayon.
5 Le soleil aussi se lève, et le soleil se couche, et il soupire après le lieu d'où il se lève.
Agsingising ti init ken lumnek daytoy ket dagus nga agsubli manen iti lugar a pagsingsingisinganna.
6 Le vent va vers le Midi, et tournoie vers l'Aquilon; il va tournoyant çà et là, et il retourne après ses circuits.
Agpul-oy ti angin a paabagatan ken agrikus nga agpaamianan, agrikrikus a kankanayon iti dalanna ket agsubsubli manen.
7 Tous les fleuves vont en la mer, et la mer n'en est point remplie; les fleuves retournent au lieu d'où ils étaient partis, pour revenir [en la mer].
Agay-ayus amin dagiti karayan iti baybay, ngem saan pulos a mapunno ti baybay. Iti lugar a pagturturungan dagiti karayan, sadiay manen ti papananda.
8 Toutes choses travaillent [plus que] l'homme ne saurait dire: l'œil n'est jamais rassasié de voir, ni l'oreille assouvie d'ouïr.
Makabannog amin a banbanag, ket awan ti siasinoman a makailawlawag iti daytoy. Saan a mapnek ti mata kadagiti makitkitana wenno mapno ti lapayag kadagiti mangmangngegna.
9 Ce qui a été, c'est ce qui sera; et ce qui a été fait, est ce qui se fera, et il n'y a rien de nouveau sous le soleil.
Aniaman dagiti napalabas ket isunto ti mapasamak ken aniaman dagiti naaramiden ket isunto ti maaramid. Awan iti barbaro iti baba ti init.
10 Y a-t-il quelque chose dont on puisse dire: Regarde cela, il est nouveau? Il a déjà été dans les siècles qui ont été avant nous.
Adda kadi iti aniaman a mabalin a maibaga, 'Kitaem, barbaro daytoy'? Aniaman nga adda ket addan iti nabayagen a panawen, kabayatan dagiti tawtawen a nabayagen a napalabas sakbay kadatayo.
11 On ne se souvient point des choses qui ont précédé, on ne se souviendra point des choses qui seront à l'avenir, et ceux qui viendront n'en auront aucun souvenir.
Kasla awan ti makalagip kadagiti banbanag a napasamak idi un-unana a tiempo. Ken dagiti banbanag a naud-udi a napasamak ken dagiti mapasamakto iti masakbayan ket saanto met laeng siguro a malagip.”
12 Moi l'Ecclésiaste, j'ai été Roi sur Israël à Jérusalem;
Siak ti Manursuro, ket nagturayak a kas ari iti Israel idiay Jerusalem.
13 Et j'ai appliqué mon cœur à rechercher et à sonder par la sagesse tout ce qui se faisait sous les cieux, ce qui est une occupation fâcheuse que Dieu a donnée aux hommes, afin qu'ils s'y occupent.
Inusarko ti panunotko a mangadal ken mangsukimat babaen iti kinasirib dagiti amin a banbanag a maar-aramid iti baba ti langit. Dayta a panagsukimat ket makabannog a trabaho nga inted ti Dios kadagiti annak dagiti tattao a pakakumikomanda.
14 J'ai regardé tout ce qui se faisait sous le soleil, et voilà tout est vanité, et rongement d'esprit.
Nakitak amin dagiti aramid a maar-aramid iti baba ti init ket kitaenyo, maiyarigda amin iti alingasaw ken panangpadas a mangpastor iti angin.
15 Ce qui est tortu ne se peut redresser; et les défauts ne se peuvent nombrer.
Saan a mailinteg ti killo! Saan a mabilang dagiti mapukpukaw!
16 J'ai parlé en mon cœur, disant: Voici, je me suis agrandi et accru en sagesse, par-dessus tous ceux qui ont été avant moi sur Jérusalem, et mon cœur a vu beaucoup de sagesse et de science.
Nagsaoak iti pusok, a kunak, “Kitaem, nakagun-odak iti ad-adu a kinasirib ngem kadagiti amin nga immun-una ngem siak ditoy Jerusalem. Nakakitan ti panunotko iti adu a kinasirib ken pannakaammo.”
17 Et j'ai appliqué mon cœur à connaître la sagesse, et à connaître les sottises et la folie, [mais] j'ai reconnu que cela aussi était un rongement d'esprit.
Isu nga inusarko ti pusok tapno maammoak ti kinasirib ken kasta met ti kinamauyong ken kinamaag. Naawatak a daytoy ket panangpadas met laeng a mangpastor iti angin.
18 Car où il y a abondance de sagesse, il y a abondance de chagrin; et celui qui s'accroît de la science, s'accroît du chagrin.
Ta iti kinawadwad iti kinasirib, ad-adda iti pannakaupay, ken ti tao a manaynayunan ti pannakaammona, ad-adda ti panagladingit.

< Ecclésiaste 1 >