< 2 Rois 6 >

1 Or les fils des Prophètes dirent à Elisée: Voici maintenant, le lieu où nous sommes assis devant toi, est trop étroit pour nous.
Pea naʻe pehē ʻe he ngaahi foha ʻoe kau palōfita kia ʻIlaisa, “Vakai eni, kuo ʻapiʻapi kiate kitautolu ʻae potu ʻoku tau nonofo ai mo koe.
2 Allons-nous-en maintenant jusqu'au Jourdain, et nous prendrons de là chacun de nous une pièce de bois, et nous ferons là un lieu pour y demeurer; et il répondit: Allez.
‌ʻOku mau kole kiate koe, ke ke tuku ke mau ʻalu ki Sioatani, pea taki taha toʻo ʻe he tangata haʻane ʻakau lalanga, pea mau ngaohi ʻi ai ha potu ke tau nofo ai.” Pea naʻe talaange ʻe ia, ʻo pehē, “Mou ʻalu.”
3 Et l'un d'eux dit: Je te prie qu'il te plaise de venir avec tes serviteurs; et il répondit: J'y irai.
Pea naʻe pehē ʻe he tokotaha, “ʻOku ou kole ke ke fiemālie mo ke ʻalu mo hoʻo kau tamaioʻeiki.” Pea naʻa ne pehēange, “Te u ʻalu pe.”
4 Il s'en alla donc avec eux; et ils allèrent au Jourdain, et ils coupèrent du bois.
Ko ia naʻa ne ʻalu ai mo kinautolu. Pea ʻi heʻenau hoko atu ki Sioatani, naʻa nau fai ʻae taʻanga.
5 Mais il arriva que comme l'un d'eux abattait une pièce de bois, le fer [de sa cognée] tomba dans l'eau; et il s'écria, et dit: Hélas mon Seigneur! encore est-il emprunté.
Kae lolotonga ʻa ʻene tā ha ʻakau ʻe he tokotaha, naʻe tō hifo ʻae toki ukamea ki he vai: pea naʻa ne tangi mo pehē, “ʻOiauē, ʻa [ʻeku ]ʻeiki! He naʻe nō ia.”
6 Et l'homme de Dieu dit: Où est-il tombé? et il lui montra l'endroit; alors [Elisée] coupa un morceau de bois, et le jeta là, et il fit nager le fer par dessus.
Pea naʻe pehē ʻe he tangata ʻoe ʻOtua, naʻe tō hifo ia ʻi fē? Pea naʻa ne fakahā kiate ia ʻae potu. Pea naʻa ne tutuʻu mai ha vaʻa ʻakau mo ne lī ia ki ai pea naʻe tētē hake ʻae ukamea.
7 Et il dit: Lève-le; et [cet homme] étendit sa main, et le prit.
Ko ia naʻe pehē ʻe ia, “Toʻo hake ia kiate koe.” Pea naʻa ne mafao atu hono nima, mo ne toʻo ia.
8 Or le Roi de Syrie faisant la guerre à Israël, tenait conseil avec ses serviteurs, et disait: En un tel et un tel lieu sera mon camp.
Pea naʻe fai ʻae tau ʻe he tuʻi ʻo Silia ki ʻIsileli, pea ne fakakaukau mo ʻene kau tamaioʻeiki, ʻo pehē, ʻE ʻi he potu ko ē mo ē ʻa hoku ʻapitanga tau.
9 Et l'homme de Dieu envoyait dire au Roi d'Israël: Donne-toi de garde de passer en ce lieu-là, car les Syriens y sont descendus.
Pea naʻe fekau atu ʻe he tangata ʻoe ʻOtua ki he tuʻi ʻo ʻIsileli, ʻo pehē, Vakai ke ʻoua naʻa ke ʻalu ange ki he potu na; he kuo hoko hifo ki ai ʻae kakai Silia.
10 Et le Roi d'Israël envoyait au lieu que lui disait l'homme de Dieu, et il y pourvoyait, et était sur ses gardes; ce qu'il fit plusieurs fois.
Pea naʻe fekau atu ʻe he tuʻi ʻo ʻIsileli ki he potu naʻe fakaʻilo ʻe he tangata ʻoe ʻOtua mo valoki ai ia, pea naʻa ne fakamoʻui ia ʻi ai ʻo ʻikai ke liunga taha pe liunga ua.
11 Et le cœur du Roi de Syrie en fut troublé, et il appela ses serviteurs, et leur dit: Ne me découvrirez-vous pas qui est celui des nôtres qui envoie vers le Roi d'Israël?
Ko ia naʻe puputuʻu lahi ʻae loto ʻoe tuʻi ʻo Silia ʻi he meʻa ni; pea naʻa ne ui mai ʻa ʻene kau tamaioʻeiki, mo ne pehē kiate kinautolu, “ʻE ʻikai te mou fakahā mai pe ko hai ʻiate kitautolu ʻoku kau ki he tuʻi ʻo ʻIsileli?”
12 Et l'un de ses serviteurs lui dit: Il n'y en a point, ô Roi mon Seigneur! mais Elisée le Prophète qui est en Israël, déclare au Roi d'Israël les paroles mêmes que tu dis dans la chambre où tu couches.
Pea naʻe pehē ʻe he tokotaha ʻo ʻene kau tamaioʻeiki, “ʻA ʻeku ʻeiki ko e tuʻi, ʻoku ʻikai ha tokotaha ka ko ʻIlaisa pe ko e palōfita ʻaia ʻoku ʻi ʻIsileli, ʻoku tala ki he tuʻi ʻo ʻIsileli ʻae ngaahi lea ʻaia ʻoku ke lea ʻaki ʻi hoʻo potu mohe.”
13 Et il dit: Allez, et voyez où il est, afin que j'envoie pour le prendre; et on lui rapporta, en disant: [Le] voilà à Dothan.
Pea naʻa ne pehē, “ʻAlu ʻo vakai pe ʻoku ʻi fē ia, koeʻuhi ke u fekau atu mo ʻomi ia.” Pea naʻe tala kiate ia, ʻo pehē, “Vakai ʻoku ne nofo ʻi Totani.”
14 Et il envoya là des chevaux, et des chariots, et de grandes troupes, qui vinrent de nuit, et qui environnèrent la ville.
Ko ia naʻa ne fekau ki ai ʻae fanga hoosi, mo e ngaahi saliote, mo e fuʻu kakai tokolahi: pea naʻa nau omi poʻuli pe ʻonau kāpui ʻae kolo.
15 Or le serviteur de l'homme de Dieu se leva de grand matin, et sortit, et voici des troupes, et des chevaux, et des chariots qui environnaient la ville; et le serviteur de l'homme de Dieu lui dit: Hélas mon Seigneur! comment ferons-nous?
Pea ʻi heʻene tuʻu hengihengi hake ʻae tamaioʻeiki ʻae tangata ʻoe ʻOtua, mo ne ʻalu kituʻa, “Vakai, naʻe kāpui ʻae kolo ʻe he fuʻu kakai tokolahi ʻaki ʻae fanga hoosi mo e ngaahi saliote.” Pea naʻe pehē ʻe heʻene tamaioʻeiki kiate ia, “ʻOiauē ʻa ʻeku ʻeiki! Ko e hā te ta fai?”
16 Et il lui répondit: Ne crains point; car ceux qui sont avec nous, sont en plus grand nombre que ceux qui sont avec eux.
Pea naʻe pehēange ʻe ia, “ʻOua naʻa ke manavahē: he ko kinautolu ʻoku kau mai kiate kitaua ʻoku tokolahi hake ʻiate kinautolu ʻoku kau kiate kinautolu.”
17 Elisée donc pria, et dit: Je te prie, ô Eternel! ouvre ses yeux, afin qu'il voie; et l'Eternel ouvrit les yeux du serviteur, et il vit, et voici la montagne était pleine de chevaux, et de chariots de feu autour d'Elisée.
Pea naʻe lotu ʻa ʻIlaisa, ʻo ne pehē, “ʻE Sihova, ʻoku ou kole kiate koe, ke ke fakaʻā ʻa hono mata, koeʻuhi ke ne mamata.” Pea naʻe fakaʻā ʻae mata ʻoe talavou ʻe Sihova; pea naʻa ne sio: pea vakai, naʻe fonu ʻae moʻunga ʻi he fanga hoosi mo e ngaahi saliote afi naʻe nofo takatakai ʻia ʻIlaisa.
18 Puis [les Syriens] descendirent vers Elisée, et il pria l'Eternel, et dit: Je te prie, frappe ces gens d'éblouissement; et Dieu les frappa d'éblouissement, selon la parole d'Elisée.
Pea ʻi heʻenau hoko hifo kiate ia, naʻe lotu ʻa ʻIlaisa kia Sihova, ʻo ne pehē, “ʻOku ou kole kiate koe ke ke taaʻi ʻae kakai ni ke nau kui.” Pea naʻa ne taaʻi ke kui ʻakinautolu ʻo hangē ko e lea ʻa ʻIlaisa.
19 Et Elisée leur dit: Ce n'est pas ici le chemin, et ce n'est pas ici la ville; venez après moi, et je vous mènerai vers l'homme que vous cherchez; et il les mena à Samarie.
Pea naʻe pehē ʻe ʻIlaisa kiate kinautolu, “ʻOku ʻikai ko e hala eni, pea ʻoku ʻikai ko e kolo eni: muimui mai ʻiate au, pea te u ʻomi ʻakimoutolu ki he tangata ʻoku mou kumi ki ai.” Ka naʻa ne tataki ʻakinautolu ki Samēlia.
20 Et il arriva que sitôt qu'ils furent entrés dans Samarie, Elisée dit: Ô Eternel ouvre leurs yeux afin qu'ils voient. Et l'Eternel ouvrit leurs yeux, et ils virent, et voici ils étaient au milieu de Samarie.
Pea ʻi heʻenau hoko mai ki Samēlia, naʻe pehē ʻe ʻIlaisa, “ʻE Sihova, ke ke fakaʻā ʻae mata ʻoe kau tangata ni, koeʻuhi ke nau mamata.” Pea naʻe fakaʻā honau mata ʻe Sihova, pea naʻa nau mamata; pea vakai, kuo nau ʻi he loto [kolo ]ʻo Samēlia.
21 Et dès que le Roi d'Israël les eut vus, il dit à Elisée: Frapperai-je, frapperai-je, mon père?
Pea naʻe pehē ʻe he tuʻi ʻo ʻIsileli kia ʻIlaisa, ʻi heʻene mamata kiate kinautolu, “ʻA ʻeku tamai, te u teʻia ʻakinautolu pe ʻikai? Te u teʻia ʻakinautolu?”
22 Et il répondit: Tu ne frapperas point; frapperais-tu de ton épée et de ton arc ceux que tu aurais pris prisonniers? mets, [au contraire], du pain et de l'eau devant eux, et qu'ils mangent et boivent, et qu'après cela ils s'en aillent vers leur Seigneur.
Pea naʻe pehēange ʻe ia, “ʻE ʻikai te ke teʻia ʻakinautolu: te ke fie tāmate ʻakinautolu kuo ke maʻu pōpula ʻi hoʻo heletā pea mo hoʻo kaufana? Tuku ki honau ʻao ʻae mā mo e vai, koeʻuhi ke nau kai mo inu, pea ʻalu ki honau ʻeiki.”
23 Et il leur fit grand'chère, et ils mangèrent et burent; puis il les laissa aller, et ils s'en allèrent vers leur Seigneur. Depuis ce temps-là les partis de Syrie ne revinrent plus au pays d'Israël.
Pea naʻa ne teuteu maʻanautolu ʻae meʻakai lahi: pea hili ʻenau kai mo inu, naʻa ne fekau ke nau ʻalu, pea naʻa nau ʻalu ki honau ʻeiki. Pea pehē naʻe ʻikai toe haʻu ʻae ngaahi kautau mei Silia ki he fonua ʻo ʻIsileli.
24 Mais il arriva, après ces choses que Ben-hadad Roi de Syrie, assembla toute son armée, et monta, et assiégea Samarie.
Pea hili ange eni, naʻe tānaki ʻe Penihatati ko e tuʻi ʻo Silia ʻa ʻene kautau kotoa pē, mo ne ʻalu hake, ʻo ne kāpui ʻa Samēlia ʻaki ʻae tau.
25 Et il y eut une grande famine dans Samarie; car voilà, ils l'assiégèrent si longtemps, que la tête d'un âne se vendait quatre-vingts [pièces] d'argent, et la quatrième partie d'un kad de fiente de pigeons, cinq [pièces] d'argent.
Pea naʻe lahi ʻaupito ʻae honge ʻi Samēlia: pea vakai, naʻa nau kāpui ai pe ia ʻaki ʻae tau, pea ko e meʻa ia naʻe fakatau ai ʻae ʻulu ʻoe ʻasi ʻaki ʻae paʻanga siliva ʻe valungofulu, pea mo e vahe fā ʻoe kape ʻo ʻete lupe ki he konga siliva ʻe nima.
26 Or il arriva que comme le Roi d'Israël passait sur la muraille, une femme lui cria, en disant: Ô Roi mon Seigneur! délivre-moi.
Pea lolotonga ʻae ʻalu ange ʻae tuʻi ʻo ʻIsileli ʻi he funga ʻā, naʻe tangi mai kiate ia ha fefine, ʻo pehē, “ʻE hoku ʻeiki, ko e tuʻi, tokoni mai.”
27 Et il répondit: Puisque l'Eternel ne te délivre point, comment te délivrerais-je? Serait-ce de l'aire ou de la cuve?
Pea naʻe pehē ʻe ia, “Kapau ʻe ʻikai fakamoʻui koe ʻe Sihova, ʻe fēfē ʻa ʻeku tokoni koe ʻeau? Mei he tukuʻanga uite, pe mei he tataʻoʻanga uaine?”
28 Il lui dit encore: Qu'as-tu? Et elle répondit: Cette femme-là m'a dit: Donne ton fils, et mangeons-le aujourd'hui, et nous mangerons mon fils demain.
Pea naʻe pehē ʻe he tuʻi kiate ia, “Ko e hā ʻa hoʻo mamahi?” Pea naʻe pehē ʻe ia, “Naʻe pehē mai ʻe he fefine ni kiate au, ‘Foaki hoʻo tama ʻaʻau, ke ta kai ia he ʻaho ni, pea te ta kai ʻa ʻeku tama ʻaʻaku ʻi he ʻapongipongi.’
29 Ainsi nous avons bouilli mon fils, et l'avons mangé, et le jour d'après je lui ai dit: Donne ton fils, et mangeons-le; mais elle a caché son fils.
Ko ia ne ma haka ʻa ʻeku tama, pea ne ma kai ia: pea naʻaku pehē kiate ia ʻi he ʻaho ʻe taha, Foaki ʻa hoʻo tama ʻaʻau, ke ta kai ia: ka kuo ne fufū ʻa ʻene tama.”
30 Or dès que le Roi eut entendu les paroles de cette femme, il déchira ses vêtements, (or il passait alors sur la muraille) ce que le peuple vit, et voilà il avait un sac sur sa chair en dedans.
Pea vakai ʻi heʻene fanongo ʻe he tuʻi ki he ngaahi lea ʻae fefine, naʻa ne haehae ʻa hono ngaahi kofu; pea naʻa ne ʻalu ange ʻi he funga ʻā, pea naʻe sio ʻae kakai, pea vakai kuo ne ʻai ʻae kofu tauangaʻa ki loto ki hono kakano.
31 C'est pourquoi [le Roi] dit: Dieu me fasse ainsi, et ainsi il y ajoute, si aujourd'hui la tête d'Elisée fils de Saphat demeure sur lui.
Pea naʻa ne toki pehē, “Ke fai pehē ʻe he ʻOtua kiate au ʻo lahi hake, ʻo kapau ʻe kei tuʻu ʻae ʻulu ʻo ʻIlaisa ko e foha ʻo Safati kiate ia he ʻaho ni.”
32 Et Elisée étant assis dans sa maison, et les Anciens étant assis avec lui, le Roi envoya un homme de sa part; mais avant que le messager fût venu à [Elisée], [Elisée] dit aux Anciens: Ne voyez-vous pas que le fils de ce meurtrier-là a envoyé ici pour m'ôter la tête? Prenez garde, sitôt que le messager sera entré, de fermer la porte, et de l'arrêter à la porte; [n'entendez-vous] pas le bruit des pieds de son maître qui vient après lui?
Ka naʻe nofo pe ʻa ʻIlaisa ʻi hono fale, pea naʻe nonofo mo ia ʻae kau mātuʻa; pea naʻe fekau atu [ʻe he tuʻi ]ha tangata meiate ia: ka ʻi he teʻeki hoko mai ʻae talafekau kiate ia, naʻa ne pehē ki he kau mātuʻa, “ʻOku mou vakai, ki heʻene fekau mai ʻe he foha ni ʻoe fakapō, ke ne toʻo ʻo ʻave ʻa hoku ʻulu? Vakai, ʻoka hoko mai ʻae talafekau, tāpuni ʻae matapā, pea taʻofi maʻu ia ki he matapā: ʻikai kuo patū mai ʻae vaʻe ʻo ʻene ʻeiki ki mui ʻiate ia?”
33 Et comme il parlait encore avec eux, voici le messager descendit vers lui, et [le Roi] dit: Voici, ce mal vient de l'Eternel, qu'attendrai-je plus de l'Eternel?
Pea lolotonga ʻa ʻene kei talanoa mo kinautolu, vakai, naʻe hoko hifo kiate ia ʻae talafekau: pea naʻa ne pehē, “Vakai ʻoku meia Sihova ʻae kovi ni; koeʻumaʻā ʻa ʻeku kei tatali ai kia Sihova?”

< 2 Rois 6 >