< Luc 18 >

1 Jésus leur adressa une parabole, pour montrer qu’il faut toujours prier, et ne point se relâcher.
Pea naʻa ne fakahā kiate kinautolu ʻi he fakatātā, ʻoku lelei ke lotu maʻuaipē ʻae kakai, pea ʻoua naʻa fiu;
2 Il dit: Il y avait dans une ville un juge qui ne craignait point Dieu et qui n’avait d’égard pour personne.
‌ʻO ne pehē, “Naʻe ʻi he kolo ʻe taha ʻae fakamaau, naʻe ʻikai manavahē ki he ʻOtua, pe tokanga ki he tangata.
3 Il y avait aussi dans cette ville une veuve qui venait lui dire: Fais-moi justice de ma partie adverse.
Pea naʻe ʻi he kolo ko ia ʻae fefine kuo mate hono husepāniti; pea haʻu ia ki ai, ʻo ne pehē, ‘Fakamaau au mo totongi totonu ki hoku fili.’
4 Pendant longtemps il refusa. Mais ensuite il dit en lui-même: Quoique je ne craigne point Dieu et que je n’aie d’égard pour personne,
Pea naʻe ʻikai tokanga leva ia ki ai: kae toki fakakaukau ia, [ʻo pehē], ‘ʻOku ʻikai pe te u manavahē ki he ʻOtua, pe tokanga ki he tangata;
5 néanmoins, parce que cette veuve m’importune, je lui ferai justice, afin qu’elle ne vienne pas sans cesse me rompre la tête.
Ka koeʻuhi ʻi he fakafiuʻi au ʻe he fefine ni kuo mate hono husepāniti, te u fakamaauʻi ia, telia ʻi heʻene faʻa haʻu te ne fakakinaʻi au.’”
6 Le Seigneur ajouta: Entendez ce que dit le juge inique.
Pea pehē ʻe he ʻEiki, “Fanongo ki he lea ʻae fakamaau taʻeangatonu.
7 Et Dieu ne fera-t-il pas justice à ses élus, qui crient à lui jour et nuit, et tardera-t-il à leur égard?
Pea ʻe ʻikai fakamaau ʻe he ʻOtua ʻa hono kakai ʻoʻona kuo fili, ʻaia ʻoku tangi kiate ia ʻi he ʻaho mo e pō, ʻo kapau ʻe fakatuotuai ia kiate kinautolu?
8 Je vous le dis, il leur fera promptement justice. Mais, quand le Fils de l’homme viendra, trouvera-t-il la foi sur la terre?
‌ʻOku ou tala atu kiate kimoutolu, ʻE fakamaau vave ʻe ia ʻakinautolu. Ka ʻi he haʻu ʻae Foha ʻoe tangata, te ne ʻilo ʻae tui ʻi he fonua?”
9 Il dit encore cette parabole, en vue de certaines personnes se persuadant qu’elles étaient justes, et ne faisant aucun cas des autres:
Pea naʻa ne lea ʻaki ʻae fakatātā ni ki he niʻihi naʻa nau falala kiate kinautolu kuo nau māʻoniʻoni, mo nau manukiʻi ʻae kakai kehe:
10 Deux hommes montèrent au temple pour prier; l’un était pharisien, et l’autre publicain.
“Naʻe ʻalu hake ʻae ongo tangata ki he falelotu lahi ke lotu; ko e tokotaha ko e Fālesi, pea ko e tānaki tukuhau ʻae tokotaha.
11 Le pharisien, debout, priait ainsi en lui-même: O Dieu, je te rends grâces de ce que je ne suis pas comme le reste des hommes, qui sont ravisseurs, injustes, adultères, ou même comme ce publicain;
Naʻe tuʻu atu pe ʻae Fālesi, pea lotu, ʻo pehē, ‘ʻE ʻOtua, ʻoku ou fakafetaʻi kiate koe, ʻoku ʻikai te u hangē ko e kau tangata kehe, ke fakamālohi, mo taʻeangatonu, mo tono fefine, pe hangē ko e tānaki tukuhau ni.
12 je jeûne deux fois la semaine, je donne la dîme de tous mes revenus.
‌ʻOku liunga ua ʻeku ʻaukai ʻi he uike, pea ʻoku ou ʻatu ʻae tukuhau ʻi heʻeku meʻa fulipē.’
13 Le publicain, se tenant à distance, n’osait même pas lever les yeux au ciel; mais il se frappait la poitrine, en disant: O Dieu, sois apaisé envers moi, qui suis un pécheur.
Ka naʻe tuʻu mamaʻo atu ʻae tānaki tukuhau, pea ʻikai faʻa hanga hake hono mata ki he langi, ka naʻe si fatafata ia, mo pehē, ‘ʻE ʻOtua, ke ke ʻaloʻofa mai kiate au ko e angahala.’
14 Je vous le dis, celui-ci descendit dans sa maison justifié, plutôt que l’autre. Car quiconque s’élève sera abaissé, et celui qui s’abaisse sera élevé.
‌ʻOku ou tala kiate kimoutolu, naʻe ʻalu hifo ʻae tangata ni ki hono fale kuo fakatonuhia ia, ka ʻikai pehē ʻae tokotaha: he ko ia kotoa pē ʻoku ne hiki hake ia, ʻe fakavaivaiʻi ia; pea ko ia ʻoku ne fakavaivaiʻi ia, ʻe hiki hake ia.”
15 On lui amena aussi les petits enfants, afin qu’il les touchât. Mais les disciples, voyant cela, reprenaient ceux qui les amenaient.
Pea naʻa nau ʻomi foki kiate ia ʻae tamaiki iiki, koeʻuhi ke ne ala kiate kinautolu: ka ʻi he mamata ki ai ʻae kau ākonga, naʻa nau lolomi ʻakinautolu.
16 Et Jésus les appela, et dit: Laissez venir à moi les petits enfants, et ne les en empêchez pas; car le royaume de Dieu est pour ceux qui leur ressemblent.
Ka naʻe ui ʻe Sisu ke nau haʻu, ʻo ne pehē, “Tuku pe ʻae tamaiki iiki ke haʻu kiate au, pea ʻoua naʻa taʻofi ʻakinautolu: he ʻoku ʻoe kakai pehē ʻae puleʻanga ʻoe ʻOtua.
17 Je vous le dis en vérité, quiconque ne recevra pas le royaume de Dieu comme un petit enfant n’y entrera point.
Ko e moʻoni ʻoku ou tala kiate kimoutolu, Ko ia ia ʻe ʻikai te ne maʻu ʻae puleʻanga ʻoe ʻOtua ʻo hangē ko e tamasiʻi siʻi ʻe ʻikai ʻaupito hū ia ki ai.”
18 Un chef interrogea Jésus, et dit: Bon maître, que dois-je faire pour hériter la vie éternelle? (aiōnios g166)
Pea toki fehuʻi ʻae matāpule ʻe taha kiate ia, ʻo pehē, “ʻEiki lelei, ko e hā te u fai ke u hoko ai ki he moʻui taʻehili?” (aiōnios g166)
19 Jésus lui répondit: Pourquoi m’appelles-tu bon? Il n’y a de bon que Dieu seul.
Pea pehē ʻe Sisu kiate ia, “Ko e hā kuo ke ui ai au ko e lelei? Ko e tokotaha pe ʻoku lelei, ʻaia ko e ʻOtua.
20 Tu connais les commandements: Tu ne commettras point d’adultère; tu ne tueras point; tu ne déroberas point; tu ne diras point de faux témoignage; honore ton père et ta mère.
‌ʻOku ke ʻilo ʻae ngaahi fekau, ‘ʻOua naʻa ke tono fefine,’ ‘ʻOua naʻa ke fakapō,’ ‘ʻOua naʻa ke kaihaʻa,’ ‘ʻOua naʻa ke fakamoʻoni loi,’ ‘Fakaʻapaʻapa ki hoʻo tamai mo hoʻo faʻē.’”
21 J’ai, dit-il, observé toutes ces choses dès ma jeunesse.
Pea pehē ʻe ia, “Kuo u fai eni kotoa pē talu ʻeku siʻi.”
22 Jésus, ayant entendu cela, lui dit: Il te manque encore une chose: vends tout ce que tu as, distribue-le aux pauvres, et tu auras un trésor dans les cieux. Puis, viens, et suis-moi.
Pea kuo fanongo ʻa Sisu ki he ngaahi lea ni, pea ne pehē kiate ia, “Ko e meʻa ʻe taha ʻoku ke kei hala ai: fakatau ʻaia kotoa pē ʻoku ʻaʻau, ʻo tufaki ki he masiva, pea te ke maʻu ʻae ʻene koloa ʻi he langi: pea ke haʻu, ʻo muimui ʻiate au.”
23 Lorsqu’il entendit ces paroles, il devint tout triste; car il était très riche.
Pea kuo fanongo ia ki ai, naʻa ne mamahi ʻaupito: he naʻe lahi ʻene koloa.
24 Jésus, voyant qu’il était devenu tout triste, dit: Qu’il est difficile à ceux qui ont des richesses d’entrer dans le royaume de Dieu!
Pea kuo mamata ʻa Sisu kuo mamahi ʻaupito ia, pea ne pehē, “ʻE faingataʻa ʻaupito kiate kinautolu ʻoku koloaʻia ke hū ki he puleʻanga ʻoe ʻOtua.”
25 Car il est plus facile à un chameau de passer par le trou d’une aiguille qu’à un riche d’entrer dans le royaume de Dieu.
He ʻoku faingofua hake ʻae hū ʻae kāmeli ʻi he avaʻi hui, ʻi he hū ʻae tangata koloaʻia ki he puleʻanga ʻae ʻOtua!
26 Ceux qui l’écoutaient dirent: Et qui peut être sauvé?
Pea ko kinautolu naʻe fanongo naʻa nau fepehēʻaki, “Pea ko hai ʻe moʻui?”
27 Jésus répondit: Ce qui est impossible aux hommes est possible à Dieu.
Pea pehē ʻe ia, “Ko e ngaahi meʻa ʻoku ʻikai mafai ʻe he tangata, ʻoku mafai ia ʻe he ʻOtua.”
28 Pierre dit alors: Voici, nous avons tout quitté, et nous t’avons suivi.
Pea toki pehē ʻe Pita, “Vakai, kuo mau liaki ʻae meʻa kotoa pē, ʻo muimui ʻiate koe.”
29 Et Jésus leur dit: Je vous le dis en vérité, il n’est personne qui, ayant quitté, à cause du royaume de Dieu, sa maison, ou sa femme, ou ses frères, ou ses parents, ou ses enfants,
Pea ne pehe kiate kinautolu, “Ko e moʻoni ʻoku ou tala atu kiate kimoutolu, “ʻOku ʻikai ha tangata kuo liʻaki ʻe ia ai fale, pea ʻae mātuʻa, pe ko e ngaahi kāinga, pe ko e uaifi, pe ʻae fānau, koeʻuhi ko e puleʻanga ʻoe ʻOtua,
30 ne reçoive beaucoup plus dans ce siècle-ci, et, dans le siècle à venir, la vie éternelle. (aiōn g165, aiōnios g166)
Ka te ne maʻu ʻo lahi ʻaupito hake ʻi he moʻui ni, pea ʻi he maama ʻe haʻu ʻae moʻui taʻengata.” (aiōn g165, aiōnios g166)
31 Jésus prit les douze auprès de lui, et leur dit: Voici, nous montons à Jérusalem, ettout ce qui a été écrit par les prophètes au sujet du Fils de l’homme s’accomplira.
Pea ne omi ʻae toko hongofulu ma toko ua, ʻo ne pehē kiate kinautolu, “Vakai, ʻoku tau ʻalu hake ki Selūsalema, pea ʻe fakamoʻoni ki he Foha ʻoe tangata ʻaia kotoa pē kuo tohi ʻe he kau palōfita.
32 Car il sera livré aux païens; on se moquera de lui, on l’outragera, on crachera sur lui,
He koeʻuhi ʻe tukuange ia ki he Senitaile, pea ʻe manukiʻi ia, mo fai meʻa kovi kiate ia, mo ʻaʻanu ki ai:
33 et, après l’avoir battu de verges, on le fera mourir; et le troisième jour il ressuscitera.
Pea te nau kauʻimaea mo tāmateʻi ia: pea ʻi hono ʻaho tolu ʻe toetuʻu ia.”
34 Mais ils ne comprirent rien à cela; c’était pour eux un langage caché, des paroles dont ils ne saisissaient pas le sens.
Ka naʻe ʻikai te nau ʻilo ʻae ngaahi meʻa ni; pea naʻe puli ʻiate kinautolu ʻae lea ni, ʻo ʻikai te nau ʻilo ʻae ngaahi meʻa kuo lea ʻaki.
35 Comme Jésus approchait de Jéricho, un aveugle était assis au bord du chemin, et mendiait.
Pea pehē, ʻi heʻene ofi atu ki Seliko, naʻe nofo ʻi he veʻehala ʻae tangata kui ʻo kole:
36 Entendant la foule passer, il demanda ce que c’était.
Pea fanongo ia ki he ʻalu ange ʻae fononga, pea fehuʻi ia ki hono ʻuhinga.
37 On lui dit: C’est Jésus de Nazareth qui passe.
Pea naʻa nau tala kiate ia, “Ko Sisu ʻo Nāsaleti” ʻoku ʻalu ange.
38 Et il cria: Jésus, Fils de David, aie pitié de moi!
Pea kalanga ia, ʻo pehē, “Sisu, Foha ʻo Tevita, ʻaloʻofa mai kiate au.”
39 Ceux qui marchaient devant le reprenaient, pour le faire taire; mais il criait beaucoup plus fort: Fils de David, aie pitié de moi!
Pea ko kinautolu naʻe muʻomuʻa naʻa nau lolomi ia, ke tuku ʻene longoaʻa: ka naʻe ʻāsili ai ʻene kalanga, “Foha ʻo Tevita, ʻaloʻofa mai kiate au.”
40 Jésus, s’étant arrêté, ordonna qu’on le lui amène; et, quand il se fut approché,
Pea tuʻu ʻa Sisu, ʻo fekau ke ʻomi ia kiate ia: pea kuo ʻunu mai ia ʻo ofi, pea ne fehuʻi ange kiate ia,
41 il lui demanda: Que veux-tu que je te fasse? Il répondit: Seigneur, que je recouvre la vue.
‌ʻO pehē, “Ko e hā ho loto ke u fai kiate koe?” Pea pehē ʻe ia, “ʻEiki, ke ʻā hoku mata.”
42 Et Jésus lui dit: Recouvre la vue; ta foi t’a sauvé.
Pea pehē ʻe Sisu kiate ia, “Ke ʻā ho mata: kuo fakamoʻui koe ʻe hoʻo tui.”
43 A l’instant il recouvra la vue, et suivit Jésus, en glorifiant Dieu. Tout le peuple, voyant cela, loua Dieu.
Pea ʻā fakafokifā pe ia, ʻo muimui ʻiate ia, pea fakamālō ki he ʻOtua: pea ʻi he mamata ki ai ʻae kakai kotoa pē, naʻa nau fakamālō ki he ʻOtua.

< Luc 18 >