< Job 6 >

1 Job reprit la parole et dit:
Ket simmungbat ni Job ket kinunana,
2 Ah! Si seulement on pesait mon chagrin, en mettant en même temps mon malheur dans la balance!
“O, no maitimbang laeng ti ladingitko; no maiparabaw laeng iti timbangan dagiti didigrak!
3 Assurément, ils seraient plus lourds que le sable des mers; voilà pourquoi mes paroles sont pleines de trouble.
Ta ita, mabalin a nadagdagsen daytoy ngem kadagiti darat kadagiti baybay. Dayta ti makagapo a nagubsang dagiti sasaok.
4 C’Est que les flèches du Tout-Puissant m’ont transpercé, mon âme en a bu le venin. Les terreurs de Dieu sont rangées en bataille contre moi.
Ta adda kaniak dagiti pana ti Mannakabalin amin, umin-inom ti espirituk iti sabidong; inyurnos dagiti didigra ti Dios dagiti bagbagida nga agsasaruno a maibusor kaniak.
5 Est-ce que l’âne sauvage se met à braire en présence de l’herbe? Le bœuf mugit-il devant sa pitance?
Aguga kadi ti atap nga asno no adda ruotna? Wenno agemmak kadi iti bisinna ti baka no adda taraonna?
6 Peut-on manger un mets insipide sans y mettre du sel? Trouve-t-on quelque saveur au blanc de l’œuf?
Mabalin kadi a kanen ti natamnay nga awan asinna? Wenno adda kadi ti aniaman a ramanna ti puraw iti itlog?
7 Mon âme refuse d’y goûter; c’est pour moi comme une répugnante nourriture.
Agkedkedak a mangsagid kadagitoy; kasla makarimon a taraon dagitoy kaniak.
8 Ah! Qui me donnera que ma demande soit agréée et môn espoir réalisé par Dieu?
O, a maadda koma kaniak ti kiddawko; o, patgan koma ti Dios ti banag a tartarigagayak:
9 Oui, que Dieu consente à me broyer, qu’il brandisse la main et me mette en pièces!
a makaay-ayo koma iti Dios a rumekennak a mammaminsan, a palukayanna koma dagiti imana ket putdennakon manipud iti daytoy a biag!
10 Il me resterait du moins cette consolation qui me ferait sauter de joie au fort de souffrances sans rémission de n’avoir pas renié les paroles du Très-Haut.
Daytoy latta koman ti mangliwliwa kaniak- uray no agrag-oak iti ut-ot a saan a makiskissayan: a saanko nga inlibak dagiti sasao ti Nasantoan.
11 Quelle est donc ma force pour que je reste dans l’attente? Quelle doit être ma fin pour que je prenne patience?
Ania ti pigsak, a nasken a padasek iti aguray? Ania ti paggibusak, a nasken a paatiddugek ti biagko?
12 Ma force est-elle la force des pierres? Ma chair est-elle d’airain?
Ti kadi pigsak ket pigsa dagiti bato? Wenno naaramid kadi iti bronse ti lasagko?
13 N’Est-il pas vrai que je suis privé de tout secours, et que tout espoir de salut m’est arraché?
Pudno kadi a saanko a matulungan ti bagik, ken naikkaten kaniak ti kinasirib?
14 A celui qui se consume de chagrin devrait aller la sympathie de ses amis, eût-il même renoncé à la crainte de Dieu.
Iti tao a dandanin matalimudaw, rumbeng nga ipakita dagiti gayyemna ti kinapudno; uray kenkuana a nanglaksid iti panagbuteng iti Mannakabalin amin.
15 Mes amis, à moi, se montrent perfides comme un torrent, comme des cours d’eau pleins à déborder,
Ngem nagbalin a napudno kaniak dagiti kakabsatko a kas iti nagayusan ti waig iti disierto, kasla dalan ti danum a mamagaan,
16 qui deviennent troubles par l’affluence des glaçons et grossissent par la fonte des neiges:
a limmibeg gapu iti panangkalob ti yelo kadagitoy, ken gapu kadagiti niebe nga aglemlemmeng kadagitoy.
17 viennent les chaleurs, ils se réduisent à rien; quand le soleil brûle, ils s’évanouissent sur place.
Inton marunawda, mapukawda; inton pumudot, marunawda iti ayanda.
18 A cause d’eux, les caravanes se détournent de leur route, s’enfoncent dans le désert et y périssent.
Sumiasi dagiti bunggoy dagiti agdaldaliasat iti dalanda nga agbirok iti danum; agalla-allada iti langalang a daga ket kalpasanna mapukawda.
19 Les caravanes de Têma les cherchent du regard, les convois de Saba y mettent leur espoir.
Nagbirok sadiay dagiti bunggoy dagiti agdaldaliasat a naggapu idiay Tema, kabayatan a nangnamnama kadakuada dagiti bunggoy ti Saba.
20 Mais ils sont déçus dans leur confiance; arrivés sur les lieux, ils sont pleins de confusion.
Naupayda gapu ta mamatida a makabirokda iti danum; Napanda sadiay, ngem naallilawda.
21 Certes, c’est là ce que vous êtes devenus pour votre ami: à la vue de ma ruine, vous avez eu peur.
Ta ita dakayo a gagayyemko ket awan serserbiyo kaniak; nakitayo ti nakaam-amak a kasasaadko ket nagbutengkayo.
22 Vous ai-je donc dit: "Donnez-moi! Avec un peu de votre bien, gagnez quelqu’un en ma faveur;
Imbagak kadi kadakayo, 'Ikkandak iti maysa a banag? Wenno, 'Mangidiayakayo iti sagut kaniak manipud kadagiti kinabaknangyo?
23 et délivrez-moi de la main du persécuteur; du pouvoir des tyrans affranchissez-moi!"
Wenno, 'Isalakandak manipud iti ima dagiti kabusorko? Wenno, 'Sakaendak manipud kadagiti ima dagiti mangidaddadanes kaniak?’
24 Instruisez-moi, et je garderai le silence; expliquez-moi en quoi j’ai erré.
Isurodak, ket agulimekak, ipakaawatyo kaniak dagiti nagbiddutak.
25 Qu’elles sont pénétrantes les paroles de la vérité! Mais que prouvent vos arguments à vous?
Anian a nagsakit dagiti napudno a sasao! Ngem dagiti panagrasrasonyo, kasano a mababalawdak?
26 Prétendez-vous critiquer des mots? Mais dans l’air se dissipent les discours d’un désespéré!
Panggepyo kadi a saan nga ikankano dagiti sasaok, tratratoenyo kadi dagiti sasao ti maup-upay a tao a kasla angin?
27 L’Orphelin lui-même, vous seriez capables de le prendre comme enjeu, comme vous trafiqueriez de votre ami.
Pudno, paggiginnasatanyo ti ulila nga ubing, ken makitinnawarkayo kadagiti gagayyemyo a kasla tagilako.
28 Maintenant donc, daignez vous tourner vers moi: je ne saurais vous mentir en face.
Ita ngarud, pangngaasiyo ta kitaendak, ta awan duadau a saanak nga agulbod iti rupayo.
29 Oui, revenez de grâce, que l’injustice ne s’accomplisse pas; encore une fois, revenez, mon innocence sera manifeste.
Agtalnakayo, agpakpakaasiak kadakayo; awan koma iti kinakillo kadakayo; Pudno, agtalnakayo, ta nalintegak.
30 Y a-t-il quelque iniquité sur mes lèvres? Mon palais ne sait-il pas discerner ce qui est mal?
Adda kadi kinadakes iti dilak? Saan kadi a madlaw ti ngiwatko dagiti mapagduadua-an a banbanag?

< Job 6 >