Luuka 8
1 Varsti pärast seda käis Jeesus ringi linnades ja külades ning kuulutas head sõnumit Jumala riigist. Kaksteist jüngrit käisid koos temaga,
Poslije toga iðaše on po gradovima i po selima uèeæi i propovijedajuæi jevanðelje o carstvu Božijemu, i dvanaestorica s njim.
2 peale selle hulga naisi, kelle ta oli kurjadest vaimudest ja haigustest terveks teinud: Maarja, keda hüütakse Magdaleenaks, kellest ta oli seitse kurja vaimu välja ajanud;
I neke žene koje bijahu iscijeljene od zlijeh duhova i bolesti: Marija, koja se zvaše Magdalina, iz koje sedam ðavola iziðe,
3 Johanna, Heroodese kojaülema Kuusase naine; Susanna ja veel paljud teised, kes teda oma isiklike vahenditega toetasid.
I Jovana, žena Huze pristava Irodova, i Susana, i druge mnoge koje služahu njemu imanjem svojijem.
4 Kord, kui oli kogunenud suur hulk inimesi, kes olid tulnud paljudest linnadest teda vaatama, hakkas Jeesus neile kõnelema ja kasutas näitlikustamiseks jutustust.
A kad se sabra naroda mnogo, i iz sviju gradova dolažahu k njemu, kaza u prièi:
5 „Üks põllumees läks välja külvama. Kui ta seemet laiali puistas, kukkus osa sellest tee peale, kus inimesed selle jalgade alla trampisid ja linnud ära sõid.
Iziðe sijaè da sije sjeme svoje; i kad sijaše, jedno pade kraj puta, i pogazi se, i ptice nebeske pozobaše ga.
6 Osa seemnest kukkus kivisele pinnale ja kui seeme oli idanenud, närbusid võrsed niiskuse puudumise tõttu.
A drugo pade na kamen, i iznikavši osuši se, jer nemaše vlage.
7 Osa seemneid kukkus ohakate sekka ja kui mõlemad kasvasid, lämmatasid ohakad vilja ära.
I drugo pade u trnje, i uzraste trnje, i udavi ga.
8 Osa seemnest kukkus hea maa peale ning andis hiljem saaki sada korda rohkem sellest, mis oli külvatud.“Kui ta oli seda rääkinud, hüüdis ta: „Kui teil on kõrvad, siis kuulake!“
A drugo pade na zemlju dobru, i iznikavši donese rod sto puta onoliko. Govoreæi ovo povika: ko ima uši da èuje neka èuje.
9 Aga tema jüngrid küsisid talt: „Mida see mõistujutt tähendab?“
A uèenici njegovi pitahu ga govoreæi: šta znaèi prièa ova?
10 Jeesus vastas: „Teile on antud võimalus heita pilk Jumala riigi saladustesse, kuid ülejäänutele on antud mõistujutud, et „isegi kui nad näevad, siis nad tegelikult ei näe, ja kuigi nad kuulevad, ei saa nad tegelikult aru.“
A on reèe: vama je dano da znate tajne carstva Božijega; a ostalima u prièama, da gledajuæi ne vide, i èujuæi ne razumiju.
11 Selle mõistujutu tähendus on järgmine: seeme on Jumala sõna.
A prièa ova znaèi: sjeme je rijeè Božija.
12 Seemned, mis kukuvad tee peale, on need, kes kuulevad sõnumit, kuid kurat tuleb ja näppab tõe nende mõistusest ära, nii et nad ei usu Jumalasse ega saa päästetud.
A koje je kraj puta to su oni koji slušaju, ali potom dolazi ðavo, i uzima rijeè iz srca njihovoga, da ne vjeruju i da se ne spasu.
13 Seemned, mis kukuvad kivisele pinnale, on need, kes kuulevad sõnumit ja võtavad selle rõõmuga vastu, kuid neil ei ole juuri. Mõnda aega nad usuvad, aga kui tulevad rasked ajad, annavad nad alla.
A koje je na kamenu to su oni koji kad èuju s radosti primaju rijeè; i ovi korijena nemaju koji za neko vrijeme vjeruju, a kad doðe vrijeme kušanja otpadnu.
14 Seemned, mis kukuvad ohakate sekka, on need, kes kuulevad sõnumit, kuid selle elu asjad − mured, rikkus, lõbud − lämmatavad selle, nii et nad ei kanna vilja.
A koje u trnje pade to su oni koji slušaju, i otišavši od brige i bogatstva i slasti ovoga života zaguše se, i rod ne sazri.
15 Heasse mulda külvatud seemned on need, kes on siirad ja teevad seda, mis on õige. Nad kuulevad tõesõnumit, haaravad sellest kinni ning annavad püsivuse tõttu head saaki.
A koje je na dobroj zemlji to su oni koji rijeè slušaju, i u dobrome i èistom srcu drže, i rod donose u trpljenju. Ovo govoreæi povika: ko ima uši da èuje neka èuje.
16 Ei süüdata lampi, et seda siis ämbriga katta või voodi alla peita. Ei, lamp asetatakse lambijalale, et kõik, kes sisse tulevad, näeksid selle valgust.
Niko pak svijeæe ne poklapa sudom kad je zapali, niti meæe pod odar, nego je metne na svijeænjak da vide svjetlost koji ulaze.
17 Sest ei ole midagi varjatut, mis ei saaks avalikuks; ei ole midagi salajast, mis ei saaks teatavaks ja selgeks.
Jer nema ništa tajno što neæe biti javno, ni sakriveno što se neæe doznati i na vidjelo iziæi.
18 Nii et pange tähele, kuidas te kuulete. Neile, kes on vastu võtnud, antakse juurde; neilt, kes vastu ei võta, võetakse ära isegi see, mis neil enda arvates on!“
Gledajte dakle kako slušate; jer ko ima, daæe mu se, a ko nema, uzeæe se od njega i ono što misli da ima.
19 Siis jõudsid kohale Jeesuse ema ja vennad, kuid nad ei pääsenud läbi rahvahulga tema juurde.
Doðoše pak k njemu mati i braæa njegova, i ne mogahu od naroda da govore s njim.
20 Jeesusele öeldi: „Su ema ja vennad on väljas. Nad tahavad sind näha.“
I javiše mu govoreæi: mati tvoja i braæa tvoja stoje napolju, hoæe da te vide.
21 „Mu ema ja vennad on need, kes kuulevad Jumala sõna ja teevad, mida see käsib, “vastas Jeesus.
A on odgovarajuæi reèe im: mati moja i braæa moja oni su koji slušaju rijeè Božiju i izvršuju je.
22 Ühel päeval ütles Jeesus oma jüngritele: „Lähme üle järve teisele kaldale.“Nii astusid nad paati ja asusid teele.
I dogodi se u jedan dan on uljeze s uèenicima svojijem u laðu, i reèe im: da prijeðemo na onu stranu jezera. I poðoše.
23 Kui nad seilasid, jäi Jeesus magama ja alla järvele tuli torm. Paat hakkas veega täituma ja oli oht põhja minna.
A kad iðahu oni on zaspa. I podiže se oluja na jezeru, i topljahu se, i bijahu u velikoj nevolji.
24 Nad läksid Jeesuse juurde ja äratasid ta üles „Õpetaja, õpetaja, me upume!“ütlesid nad. Jeesus ärkas üles ning käskis tuulel ja tormistel lainetel vaikida. Nii juhtuski ja kõik oli rahulik.
I pristupivši probudiše ga govoreæi: uèitelju! uèitelju! izgibosmo. A on ustade, i zaprijeti vjetru i valovima; i prestadoše i posta tišina.
25 „Kus on teie usk?“küsis ta neilt. Kohkunult ja hämmastunult ütlesid nad üksteisele: „Kes see siis on? Ta käsib tuuli ja vett ja need kuuletuvad talle!“
A njima reèe: gdje je vjera vaša? A oni se poplašiše, i èuðahu se govoreæi jedan drugome: ko je ovaj što i vjetrovima i vodi zapovijeda, i slušaju ga?
26 Nad seilasid üle järve gerasalaste territooriumile, mis asub Galilea vastaskaldal.
I doðoše u okolinu Gadarinsku koja je prema Galileji.
27 Kui Jeesus astus paadist välja kaldale, tuli talle linnast vastu kurjast vaimust vaevatud mees. Pikka aega ei olnud ta riideid kandnud ega majas elanud. Ta elas hauakambrites.
A kad iziðe on na zemlju, srete ga jedan èovjek iz grada u kome bijahu ðavoli od mnogo godina, i u haljine ne oblaèaše se, i ne življaše u kuæi, nego u grobovima.
28 Kui ta Jeesust nägi, hakkas ta karjuma, langes Jeesuse jalge ette maha ja küsis valju häälega: „Mida sa minust tahad, Jeesus, Kõigekõrgema Jumala Poeg? Ära piina mind, ma anun sind!“
A kad vidje Isusa, povika i pripade k njemu i reèe zdravo: što je tebi do mene, Isuse, sine Boga najvišega? Molim te, ne muèi me.
29 Sest Jeesus oli juba käskinud kurjal vaimul mehest lahkuda. See oli sageli teda oma valdusesse võtnud ning hoolimata sellest, et teda oli kettide ja vangiraudadega kinni pandud, lõhkus ta ketid ning kuri vaim oli teda kõrbesse kihutanud.
Jer Isus zapovjedi duhu neèistome da iziðe iz èovjeka; jer ga muèaše odavno, i metahu ga u verige i u puta da ga èuvaju, i iskida sveze, i tjeraše ga ðavo po pustinji.
30 „Mis su nimi on?“küsis Jeesus talt. „Leegion, “vastas ta, sest temasse oli sisenenud palju kurje vaime.
A Isus ga zapita govoreæi: kako ti je ime? A on reèe: legeon; jer mnogi ðavoli bijahu ušli u nj.
I moljahu ga da im ne zapovjedi da idu u bezdan. (Abyssos g12)
32 Lähedal asuval mäenõlval oli söömas suur seakari ja kurjad vaimud anusid teda, et ta lubaks neil sigadesse minna. Jeesus andis neile loa,
A ondje pasijaše po gori veliki krd svinja, i moljahu ga da im dopusti da u njih uðu. I dopusti im.
33 seega lahkusid kurjad vaimud mehest ja sisenesid sigadesse. Kari tormas järsku nõlva pidi alla järve ja uppus.
Tada iziðoše ðavoli iz èovjeka i uðoše u svinje; i navali krd s brijega u jezero, i utopi se.
34 Kui seakarjused nägid, mis juhtus, jooksid nad minema ning kuulutasid seda linnas ja maal.
A kad vidješe svinjari što bi, pobjegoše i javiše u gradu i po selima.
35 Rahvas läks välja vaatama, mis oli juhtunud. Kui nad tulid Jeesuse juurde, leidsid nad mehe, kes oli kurjadest vaimudest vabastatud. Ta istus Jeesuse jalgade juures, kandis riideid ja oli terve mõistuse juures. Rahvas hakkas kartma.
I iziðoše ljudi da vide šta je bilo, i doðoše k Isusu, i naðoše èovjeka iz koga ðavoli bijahu izišli a on sjedi obuèen i pametan kod nogu Isusovijeh; i uplašiše se.
36 Need, kes olid juhtunut näinud, selgitasid, kuidas kurjadest vaimudest vaevatud mees oli terveks saanud.
A oni što su vidjeli kazaše im kako se iscijeli bijesni.
37 Siis kõik Gerasa ümbruskonna rahvas palus Jeesusel lahkuda, sest neid valdas hirm. Nii astus ta paati ja läks tagasi.
I moli ga sav narod iz okoline Gadarinske da ide od njih; jer se bijahu vrlo uplašili. A on uljeze u laðu i otide natrag.
38 Mees, kes oli deemonitest vabaks saanud, palus, et ta võiks kaasa minna, kuid Jeesus saatis ta minema.
Èovjek pak iz koga iziðoše ðavoli moljaše da bi s njim bio; ali ga Isus otpusti govoreæi:
39 „Mine koju tagasi ja räägi inimestele kõigest, mida Jumal on sinu heaks teinud, “käskis Jeesus. Nõnda siis mees läks ja kõneles kogu linnas kõigest, mida Jeesus oli tema heaks teinud.
Vrati se kuæi svojoj, i kazuj šta ti uèini Bog. I otide propovijedajuæi po svemu gradu šta mu Isus uèini.
40 Kui Jeesus tagasi tuli, oli kogunenud teda vastu võtma rahvahulk, kes teda innukalt ootas.
A kad se vrati Isus, srete ga narod, jer ga svi oèekivahu.
41 Üks neist oli mees nimega Jairus, sünagoogi ülem, kes tuli ja langes Jeesuse jalge ette. Ta anus, et Jeesus tuleks tema koju,
I gle, doðe èovjek po imenu Jair, koji bješe starješina u zbornici, i pade pred noge Isusove, i moljaše ga da uðe u kuæu njegovu;
42 sest tema ainus tütar oli suremas. Ta oli umbes kaheteistkümneaastane. Sel ajal kui Jeesus oli teel sinna, tungles tema ümber rahvahulk.
Jer u njega bješe jedinica kæi od dvanaest godina, i ona umiraše. A kad iðaše Isus, turkaše ga narod.
43 Rahva seas oli üks naine, kes oli kaksteist aastat veritsemise all kannatanud. Ta oli kulutanud kogu oma vara arstide peale, kuid keegi neist ei olnud suutnud teda aidata.
I bješe jedna bolesna žena od teèenja krvi dvanaest godina, koja je sve svoje imanje potrošila na ljekare i nijedan je nije mogao izlijeèiti,
44 Ta lähenes Jeesusele selja tagant ja puudutas tema rüüd. Kohe lõppes veritsemine.
I pristupivši sastrag dotaèe se skuta od haljine njegove, i odmah stade teèenje krvi njezine.
45 „Kes mind puudutas?“küsis Jeesus. Kõik ümberolijad eitasid puudutamist. „Aga, õpetaja, “ütles Peetrus, „sinu ümber tungleb rahvas ja nad müksavad sind kogu aeg.“
I reèe Isus: ko je to što se dotaèe mene? A kad se svi odgovarahu, reèe Petar i koji bijahu s njim: uèitelju! narod te opkolio i turka te, a ti kažeš: ko je to što se dotaèe mene?
46 „Keegi puudutas mind, “vastas Jeesus. „Ma tean, sest vägi läks minust välja.“
A Isus reèe: neko se dotaèe mene; jer ja osjetih silu koja iziðe iz mene.
47 Kui naine mõistis, et ta ei saa märkamatuks jääda, astus ta värisedes esile ja langes Jeesuse jalge ette maha. Seal kõigi ees selgitas ta põhjust, miks ta oli Jeesust puudutanud, ja et ta oli silmapilkselt terveks saanud.
A kad vidje žena da se nije sakrila, pristupi drkæuæi, i pade pred njim, i kaza mu pred svijem narodom zašto ga se dotaèe i kako odmah ozdravi.
48 Jeesus lausus talle: „Tütar, su usk on su terveks teinud, mine rahus.“
A on joj reèe: ne boj se, kæeri! vjera tvoja pomože ti; idi s mirom.
49 Sel ajal kui ta alles rääkis, tuli keegi sünagoogi ülema kodust, et talle öelda: „Sinu tütar on surnud. Sul pole vaja enam Õpetajat tülitada.“
Dok on još govoraše doðe neko od kuæe starješine zbornièkoga govoreæi mu: umrije kæi tvoja, ne trudi uèitelja.
50 Aga kui Jeesus seda kuulis, ütles ta Jairusele: „Ära karda. Kui sa usud, saab ta terveks.“
A kad èu Isus, odgovori mu govoreæi: ne boj se, samo vjeruj, i oživljeæe.
51 Kui Jeesus maja juurde jõudis, ei lubanud ta sisse kedagi peale Peetruse, Johannese ja Jaakobuse ning tüdruku isa ja ema.
A kad doðe u kuæu, ne dade nijednome uæi osim Petra i Jovana i Jakova, i djevojèina oca i matere.
52 Seal nutsid ja leinasid kõik inimesed tüdruku pärast. „Ärge nutke, “ütles Jeesus neile. „Ta ei ole surnud, ta lihtsalt magab.“
A svi plakahu i jaukahu za njom; a on reèe: ne plaèite, nije umrla nego spava.
53 Nad naersid tema üle, sest nad teadsid, et tüdruk on surnud.
I potsmijevahu mu se znajuæi da je umrla.
54 Kuid Jeesus võttis tüdrukul käest kinni ja ütles valju häälega: „Mu laps, tõuse üles!“
A on izagnavši sve uze je za ruku, i zovnu govoreæi: djevojko! ustani!
55 Tüdruk ärkas ellu ja tõusis kohe püsti. Jeesus käskis neil talle midagi süüa anda.
I povrati se duh njezin, i ustade odmah; i zapovjedi da joj dadu neka jede.
56 Tüdruku vanemad olid toimunust jahmunud, kuid Jeesus ütles, et nad ei räägiks sellest kellelegi.
I diviše se roditelji njezini. A on im zapovjedi da nikome ne kazuju šta je bilo.
