Luuka 19
1 Jeesus sisenes Jeerikosse ja kõndis läbi linna.
Et ingressus perambulabat Iericho.
2 Seal oli üks mees nimega Sakkeus, maksukogujate ülem. Ta oli väga rikas.
Et ecce vir nomine Zachæus: et hic princeps erat publicanorum, et ipse dives:
3 Ta tahtis näha, kes Jeesus on, aga kuna ta oli lühike, ei näinud ta rahvast üle.
et quærebat videre Iesum, quis esset: et non poterat præ turba, quia statura pusillus erat.
4 Niisiis jooksis ta ette ja ronis ühe viigipuu otsa, et näha Jeesust, kui ta mööda läheb.
Et præcurrens ascendit in arborem sycomorum ut videret eum: quia inde erat transiturus.
5 Kui Jeesus sinna jõudis, vaatas ta üles ja ütles: „Sakkeus, tule kiiresti alla! Mul on vaja täna sinu majja jääda.“
Et cum venisset ad locum, suspiciens Iesus vidit illum, et dixit ad eum: Zachæe festinans descende: quia hodie in domo tua oportet me manere.
6 Sakkeus ronis kiiresti alla ja oli väga õnnelik, et sai Jeesuse oma kodus vastu võtta.
Et festinans descendit, et excepit illum gaudens.
7 Kui rahvas seda nägi, siis nad kõik kurtsid: „Ta läks sellise patuse juurde!“
Et cum viderent omnes, murmurabant, dicentes quod ad hominem peccatorem divertisset.
8 Aga Sakkeus tõusis püsti ja ütles Issanda ees: „Vaata, ma annan pool oma varast vaestele ja kui olen kedagi petnud, maksan selle neljakordselt tagasi!“
Stans autem Zachæus, dixit ad Dominum: Ecce dimidium bonorum meorum, Domine, do pauperibus: et si quid aliquem defraudavi, reddo quadruplum.
9 Selle peale ütles Jeesus: „Täna on sellele majale pääste tulnud, sest see mees on näidanud, et ka tema on Aabrahami poeg.
Ait Iesus ad eum: Quia hodie salus domui huic facta est: eo quod et ipse filius sit Abrahæ.
10 Sest inimese Poeg tuli otsima ja päästma neid, kes on kadunud.“
Venit enim Filius hominis quærere, et salvum facere quod perierat.
11 Kui nad veel tähelepanelikud olid, jutustas Jeesus neile ühe loo, sest nad olid Jeruusalemma lähedal ja rahvas arvas, et Jumala riigist saab üsna kohe reaalsus.
Hæc illis audientibus adiiciens, dixit parabolam, eo quod esset prope Ierusalem: et quia existimarent quod confestim regnum Dei manifestaretur.
12 „Elas kord üks aadlik, kes lahkus kodust ja läks kaugele maale, et seal kuningaks kroonitud saada ja siis tagasi tulla.
Dixit ergo: Homo quidam nobilis abiit in regionem longinquam accipere sibi regnum, et reverti.
13 Ta kutsus oma sulastest kümme, jagas nende vahel võrdselt raha ja ütles neile: „Investeerige see raha minu tagasitulekuni.“
Vocatis autem decem servis suis, dedit eis decem mnas, et ait ad illos: Negotiamini dum venio.
14 Kuid tema omad vihkasid teda ja saatsid delegatsiooni talle järele, et öelda: „Me ei taha, et see mees saaks meie üle kuningaks.“
Cives autem eius oderant eum: et miserunt legationem post illum, dicentes: Nolumus hunc regnare super nos.
15 Pärast seda kui ta oli kuningaks kroonitud, tuli ta tagasi. Ta käskis oma sulased enda juurde tuua. Ta tahtis teada, mis kasu nad olid saanud tema antud raha investeerimisest.
Et factum est ut rediret accepto regno: et iussit vocari servos, quibus dedit pecuniam, ut sciret quantum quisque negotiatus esset.
16 Esimene sulane tuli sisse ja ütles: „Isand, sinu raha teenis kümme korda nii palju juurde.“
Venit autem primus dicens: Domine, mna tua decem mnas acquisivit.
17 „Tubli! Sa oled hea sulane, “ütles kuningas. „Kuna sa oled tõestanud, et oled väga väheses usaldusväärne, annan ma sinu alluvusse kümme linna.“
Et ait illi: Euge bone serve, quia in modico fuisti fidelis, eris potestatem habens super decem civitates.
18 Teine sulane tuli sisse ja ütles: „Isand, sinu raha teenis viis korda nii palju juurde.“
Et alter venit, dicens: Domine, mna tua fecit quinque mnas.
19 „Ma annan sinu alluvusse viis linna, “ütles kuningas.
Et huic ait: Et tu esto super quinque civitates.
20 Veel üks sulane tuli sisse ja ütles: „Isand, vaata, siin on su raha, saad selle tagasi. Hoidsin seda kindlas kohas, riide sisse mässitult.
Et alter venit, dicens: Domine, ecce mna tua, quam habui repositam in sudario:
21 Ma kartsin sind, sest sa oled karm mees. Sa võtad seda, mis ei kuulu sulle, ja lõikad sealt, kuhu sa ei ole külvanud.“
timui enim te, quia homo austerus es: tollis quod non posuisti, et metis quod non seminasti.
22 „Ma mõistan su üle kohut su enda sõnade järgi, “vastas kuningas. „Sa tead, et ma olen karm mees, sinu sõnul võtan ma seda, mis ei kuulu mulle, ja lõikan sealt, kuhu ma ei ole külvanud.
Dicit ei: De ore tuo te iudico serve nequam. Sciebas quod ego homo austerus sum, tollens quod non posui, et metens quod non seminavi:
23 Miks sa siis ei hoiustanud mu raha pangas, et oleksin tagasi tulles saanud oma raha intressiga kätte?“
et quare non dedisti pecuniam meam ad mensam, ut ego veniens cum usuris utique exegissem illam?
24 Kuningas ütles neile, kes tema juures seisid: „Võtke raha temalt ära ja andke sellele, kes oli raha kümnekordistanud.“
Et astantibus dixit: Auferte ab illo mnam, et date illi, qui decem mnas habet.
25 „Aga, isand, tal on juba kümme korda rohkem, “vastasid nad.
Et dixerunt ei: Domine, habet decem mnas.
26 Kuningas ütles: „Ma ütlen teile, et neile, kellel on, antakse juurde, aga neilt, kellel ei ole, võetakse ära seegi, mis neil on.
Dico autem vobis, quia omni habenti dabitur, et abundabit: ab eo autem, qui non habet, et quod habet auferetur ab eo.
27 Ja mis puutub mu vaenlastesse, kes ei tahtnud, et ma nende üle kuningas oleksin: tooge nad siia ja surmake minu silma all.““
Verumtamen inimicos meos illos, qui noluerunt me regnare super se, adducite huc: et interficite ante me.
28 Pärast seda kui Jeesus oli selle loo jutustamise lõpetanud, suundus ta Jeruusalemma poole ja kõndis edasi.
Et his dictis, præcedebat ascendens Ierosolymam.
29 Kui ta jõudis Õlimäele Betfage ja Betaania lähedal, saatis ta kaks jüngrit külla ja ütles neile:
Et factum est, cum appropinquasset ad Bethphage, et Bethaniam ad montem, qui vocatur Oliveti, misit duos discipulos suos,
30 „Minge kaugemal asuvasse külla. Kui sinna jõuate, siis leiate kinniseotult sälu, kellega ei ole veel keegi ratsutanud. Päästke ta lahti ja tooge siia.
dicens: Ite in castellum, quod contra est: in quod introeuntes, invenietis pullum asinæ alligatum, cui nemo umquam hominum sedit: solvite illum, et adducite.
31 Kui keegi teilt küsib: „Miks te sälu lahti päästate?“, siis öelge lihtsalt: „Issandal on teda vaja.““
Et si quis vos interrogaverit: Quare solvitis? sic dicetis ei: Quia Dominus operam eius desiderat.
32 Nõnda siis kaks jüngrit läksid ja leidsid, et kõik oli täpselt nii, nagu Jeesus oli öelnud.
Abierunt autem qui missi erant: et invenerunt, sicut dixit illis, stantem pullum.
33 Kui nad sälgu lahti päästsid, küsisid tema omanikud neilt: „Miks te sälu lahti päästate?“
Solventibus autem illis pullum, dixerunt domini eius ad illos: Quid solvitis pullum?
34 Jüngrid vastasid: „Issandal on teda vaja.“
At illi dixerunt: Quia Dominus eum necessarium habet.
35 Nad tõid sälu Jeesusele. Siis heitsid nad oma kuued sälu peale ja Jeesus istus talle selga.
Et duxerunt illum ad Iesum. Et iacentes vestimenta sua supra pullum, imposuerunt Iesum.
36 Kui ta edasi ratsutas, laotasid inimesed oma rõivaid tee peale.
Eunte autem illo, substernebant vestimenta sua in via.
37 Kui ta Jeruusalemmale lähenes, siis just seal, kus tee hakkab Õlimäelt laskuma, hakkas kogu jüngrite hulk täiesti kõrist hüüdma rõõmsat ülistust Jumalale kõigi nende imede eest, mida nad olid näinud.
Et cum appropinquaret iam ad descensum Montis Oliveti, cœperunt omnes turbæ discipulorum gaudentes laudare Deum voce magna super omnibus, quas viderant, virtutibus,
38 „Õnnistatud on kuningas, kes tuleb Issanda nimel, “hüüdsid nad. „Rahu taevas ja hiilgus kõrgeimas taevas.“
dicentes: Benedictus, qui venit rex in nomine Domini! Pax in cælo, et gloria in excelsis!
39 Mõned variseridest, kes olid rahva hulgas, ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, ära luba oma jüngritel nii öelda.“
Et quidam Pharisæorum de turbis, dixerunt ad illum: Magister, increpa discipulos tuos.
40 Aga Jeesus vastas: „Ma ütlen teile, et kui nemad oleksid vait, hakkaksid kivid kisendama!“
Quibus ipse ait: Dico vobis, quia si hi tacuerint, lapides clamabunt.
41 Aga kui ta lähemale jõudis, nägi ta linna ja nuttis linna pärast.
Et ut appropinquavit, videns civitatem flevit super illam, dicens:
42 „Ma tõesti soovin täna, et sina, isegi sina, oleksid tundnud teed, mis viib rahusse!“ütles ta. „Aga nüüd on see sinu pilgu ees varjatud.
Quia si cognovisses et tu, et quidem in hac die tua, quæ ad pacem tibi, nunc autem abscondita sunt ab oculis tuis.
43 Tuleb aeg, mil su vaenlased piiravad sind, ehitavad sinu ründamiseks rampe ja ümbritsevad sind igast küljest.
Quia venient dies in te: et circumdabunt te inimici tui vallo, et circumdabunt te: et coangustabunt te undique:
44 Nad teevad su maatasa, sinu ja su lapsed koos sinuga. Nad ei jäta sinus kivi kivi peale, sest sa keeldusid vastu võtmast päästet, kui see sinu juurde tuli.“
et ad terram prosternent te, et filios tuos, qui in te sunt, et non relinquent in te lapidem super lapidem: eo quod non cognoveris tempus visitationis tuæ.
45 Jeesus sisenes templisse ja hakkas välja ajama kõik inimesi, kes seal kaubitsesid.
Et ingressus in templum, cœpit eiicere vendentes in illo, et ementes,
46 Ta ütles neile: „Pühakirjas on öeldud, et „mu koda on palvekoda, “aga teie olete selle muutnud röövlikoopaks.“
dicens illis: Scriptum est: Quia domus mea domus orationis est. Vos autem fecistis illam speluncam latronum.
47 Ta õpetas templis iga päev. Ülempreestrid, vaimulikud õpetajad ja rahvajuhid üritasid teda tappa.
Et erat docens quotidie in templo. Principes autem sacerdotum, et scribæ, et princeps plebis quærebant illum perdere:
48 Aga nad ei suutnud leida võimalust selle tegemiseks, sest kõik pidasid temast lugu ja kuulasid iga tema sõna.
et non inveniebant quid facerent illi. Omnis enim populus suspensus erat, audiens illum.
