Luke 20
1 One day as Jesus was teaching the people in the temple courts and proclaiming the gospel, the chief priests and scribes, together with the elders, came up to Him.
Kord kui Jeesus õpetas rahvast templis ja rääkis neile head sõnumit, tulid mõned ülempreestrid ja vaimulikud õpetajad koos vanematega.
2 “Tell us,” they said, “by what authority are You doing these things, and who gave You this authority?”
Nad küsisid talt: „Ütle meile, kelle volitusel teed sa seda, mida teed? Kes andis sulle õiguse seda teha?“
3 “I will also ask you a question,” Jesus replied. “Tell Me:
„Lubage, ma esitan ka teile küsimuse, “vastas Jeesus. „Öelge mulle:
4 John’s baptism—was it from heaven, or from men?”
kas Johannese ristimine oli taevast või üksnes inimesest?“
5 They deliberated among themselves and said, “If we say, ‘From heaven,’ He will ask, ‘Why did you not believe him?’
Nad arutlesid seda isekeskis: „Kui me ütleme, et see oli taevast, küsib ta: „Miks te siis ei uskunud teda?“
6 But if we say, ‘From men,’ all the people will stone us, for they are convinced that John was a prophet.”
Aga kui me ütleme, et see oli üksnes inimesest, viskavad kõik meid kividega, sest nad on kindlad, et Johannes oli prohvet.“
7 So they answered that they did not know where it was from.
Nii nad siis vastasid: „Me ei tea, millest see oli.“
8 And Jesus replied, “Neither will I tell you by what authority I am doing these things.”
Jeesus vastas: „Siis ei ütle ma teile, kelle volitusel teen ma seda, mida teen.“
9 Then He proceeded to tell the people this parable: “A man planted a vineyard, rented it out to some tenants, and went away for a long time.
Siis hakkas ta rahvale üht lugu jutustama. „Elas kord üks mees, kes istutas viinapuuaia, rentis selle mõnedele põllumeestele ja läks kauaks ajaks teise riiki elama.
10 At harvest time, he sent a servant to the tenants to collect his share of the fruit of the vineyard. But the tenants beat the servant and sent him away empty-handed.
Lõikuse ajal saatis ta sulase rentnike juurde, et oma osa saagist koguda, kuid põllumehed peksid sulast ja saatsid ta tühje käsi minema.
11 So he sent another servant, but they beat him and treated him shamefully, sending him away empty-handed.
Niisiis saatis omanik järgmise sulase, kuid ka teda nad peksid ja häbistasid ning saatsid tühje käsi minema.
12 Then he sent a third, but they wounded him and threw him out.
Seega saatis ta kolmanda sulase, kuid nad vigastasid teda ja viskasid ta välja.
13 ‘What shall I do?’ asked the owner of the vineyard. ‘I will send my beloved son. Perhaps they will respect him.’
Viinapuuistanduse omanik küsis endalt: „Mida ma peaksin tegema? Ma tean! Ma saadan oma poja, keda ma armastan. Ehk austavad nad teda.“
14 But when the tenants saw the son, they discussed it among themselves and said, ‘This is the heir. Let us kill him, and the inheritance will be ours.’
Aga kui põllupidajad nägid teda tulemas, ütlesid nad üksteisele: „See on omaniku pärija. Tapame ta ära! Nii saame tema päranduse endale.“
15 So they threw him out of the vineyard and killed him. What then will the owner of the vineyard do to them?
Nad heitsid ta viinapuuaiast välja ja tapsid ta. Mida teeb nüüd viinapuuistanduse omanik nendega?
16 He will come and kill those tenants, and will give the vineyard to others.” And when the people heard this, they said, “May such a thing never happen!”
Ta tuleb ja surmab need põllupidajad ning annab viinapuuaia teiste kätte.“Kui nad seda lugu kuulsid, ütlesid nad: „Et seda kunagi ei juhtuks!“
17 But Jesus looked directly at them and said, “Then what is the meaning of that which is written: ‘The stone the builders rejected has become the cornerstone’?
Aga Jeesus vaatas neile otsa ja ütles: „Miks on siis Pühakirjas kirjutatud: „Kivi, mille ehitajad kõrvale heitsid, on nüüd saanud peamiseks nurgakiviks“?
18 Everyone who falls on this stone will be broken to pieces, but he on whom it falls will be crushed.”
Igaüks, kes sellele kivile langeb, puruneb tükkideks; igaüks, kelle peale see kivi kukub, purustatakse.“
19 When the scribes and chief priests realized that Jesus had spoken this parable against them, they sought to arrest Him that very hour. But they were afraid of the people.
Otsekohe tahtsid vaimulikud õpetajad ja ülempreestrid ta vahistada, sest nad mõistsid, et lugu, mille Jeesus rääkis, oli adresseeritud neile, kuid nad kartsid, mida rahvas võiks teha.
20 So they watched Him closely and sent spies who pretended to be sincere. They were hoping to catch Him in His words in order to hand Him over to the rule and authority of the governor.
Võimalust otsides saatsid nad nuhid, kes teesklesid, et on siirad. Nad üritasid püüda Jeesust lõksu millegagi, mida ta ütleb, nii et nad saaksid ta anda maavalitseja võimu ja volituste alla.
21 “Teacher,” they inquired, “we know that You speak and teach correctly. You show no partiality, but teach the way of God in accordance with the truth.
Nad ütlesid: „Õpetaja, me teame, et sina räägid ja õpetad seda, mis on hea ja õige, ning et sa ei lase end teiste arvamusest kõigutada. Sa õpetad tõesti Jumala teed.
22 Is it lawful for us to pay taxes to Caesar or not?”
Kas me siis peaksime keisrile makse maksma või mitte?“
23 But Jesus saw through their duplicity and said to them,
Aga Jeesus nägi nende kavala võtte läbi ja ütles neile:
24 “Show Me a denarius. Whose image and inscription are on it?” “Caesar’s,” they answered.
„Näidake mulle münti − üht denaari. Kelle pilt ja kiri selle peal on?“„Keisri, “vastasid nad.
25 So Jesus told them, “Give to Caesar what is Caesar’s, and to God what is God’s.”
„Siis andke keisrile tagasi see, mis kuulub keisrile, ja Jumalale see, mis kuulub Jumalale, “ütles ta neile.
26 And they were unable to trap Him in His words before the people; and amazed at His answer, they fell silent.
Nad ei suutnud teda lõksu püüda sellega, mida ta rahvale rääkis. Nad olid tema vastusest jahmunud ning jäid vait.
27 Then some of the Sadducees, who say there is no resurrection, came to question Him.
Seejärel tulid Jeesuse juurde saduserid, kes eitavad ülestõusmist, ja esitasid küsimuse:
28 “Teacher,” they said, “Moses wrote for us that if a man’s brother dies and leaves a wife but no children, the man is to marry his brother’s widow and raise up offspring for him.
„Õpetaja, “alustasid nad, „Mooses andis meile seaduse, et kui abielumees surres jätab naise lasteta, siis peab mehe vend abielluma lesega ja saama oma surnud venna jaoks lapsi.
29 Now there were seven brothers. The first one married a wife, but died childless.
Elasid kord seitse venda. Esimene vend võttis naise ja suri lapsi saamata.
30 Then the second
Teine vend
31 and the third married the widow, and in the same way all seven died, leaving no children.
ja siis ka kolmas vend abiellusid temaga. Lõpuks olid kõik seitse venda temaga abiellunud ja siis lapsi saamata surnud.
32 And last of all, the woman died.
Viimaks suri ka naine.
33 So then, in the resurrection, whose wife will she be? For all seven were married to her.”
Kelle naiseks ta siis nüüd ülestõusmisel saab, sest kõik seitse venda on temaga abielus olnud?“
„Siin, praegusel ajastul, võtavad inimesed naisi ja lähevad mehele, “selgitas Jeesus. (aiōn g165)
35 But those who are considered worthy to share in the age to come and in the resurrection from the dead will neither marry nor be given in marriage. (aiōn g165)
„Aga need, keda arvatakse olema väärt osa saama tulevasest ajastust ja surnute ülestõusmisest, ei võta naisi ega lähe mehele. (aiōn g165)
36 In fact, they can no longer die, because they are like the angels. And since they are sons of the resurrection, they are sons of God.
Nad ei saa enam surra, nad on nagu inglid ja Jumala lapsed, kuna nad on ülestõusmise lapsed.
37 Even Moses demonstrates that the dead are raised, in the passage about the burning bush. For he calls the Lord ‘the God of Abraham, the God of Isaac, and the God of Jacob.’
Aga küsimuse kohta, kas surnud üles tõusevad, on isegi Mooses tõestuse andnud, kui ta kirjutas põlevast põõsast, nimetades Issandat „Aabrahami Jumalaks, Iisaki Jumalaks ja Jaakobi Jumalaks“.
38 He is not the God of the dead, but of the living, for to Him all are alive.”
Ta ei ole surnute Jumal, vaid elavate Jumal, sest tema jaoks on kõik elus.“
39 Some of the scribes answered, “Teacher, You have spoken well!”
Mõned vaimulikud õpetajad vastasid: „See oli hea vastus, Õpetaja.“
40 And they did not dare to question Him any further.
Pärast seda ei söandanud enam keegi temale rohkem küsimusi esitada.
41 Then Jesus declared, “How can it be said that the Christ is the Son of David?
Siis küsis Jeesus neilt: „Miks on öeldud, et Kristus on Taaveti poeg?
42 For David himself says in the book of Psalms: ‘The Lord said to my Lord, “Sit at My right hand
Sest Taavet ise ütleb Psalmide raamatus: Issand ütles mu Issandale: „Istu mu paremale käele,
43 until I make Your enemies a footstool for Your feet.”’
kuni ma panen kõik su vaenlased su jalgealuseks järiks.“
44 Thus David calls Him ‘Lord.’ So how can He be David’s son?”
Taavet ütleb talle „Issand“, nii et kuidas ta saab siis olla Taaveti poeg?“
45 In the hearing of all the people, Jesus said to His disciples,
Kui kõik tähelepanelikud olid, ütles ta oma jüngritele:
46 “Beware of the scribes. They like to walk around in long robes, and they love the greetings in the marketplaces, the chief seats in the synagogues, and the places of honor at banquets.
„Hoiduge vaimulike õpetajate eest, kes käivad ringi pikkades rüüdes, kellele meeldib, kui neid turgudel lugupidamisega tervitatakse ning kui neil on parimad kohad sünagoogides ja aukohad pidusöökidel.
47 They defraud widows of their houses, and for a show make lengthy prayers. These men will receive greater condemnation.”
Nad petavad lesknaistelt välja nende omandi ja varjavad oma tegelikku olemust paljusõnaliste palvetega. Nad saavad kohtupäeval karmi hukkamõistu osaliseks.“
