< Lucas 14 >

1 Y anacó que chalando Jesus yeque Canché andré o quer de yeque es Phariseyes bares á jamar manro, junos le sinaban dicando.
Aru eneka hoise, Jisu ekjon Pharisee khan laga ghor te Bisram dinte bhaat khabole jaise, aru Jisu ki kori ase etu sob bhal pora taikhan sai thakise.
2 Y he acoi manu nasalo de la pani-salipen sinaba anglal de ó.
Aru ta te ekjon manu thakise jun gaw phula bemar pora dukh pai thakise.
3 Y Jesus chamuliando a os Chandés e Eschastra, y os Phariseyes, les penó: ¿Astis chibar lacho andré Canché?
Titia Jisu Pharisee khan aru Yehudi niyom jana manu khan ke hudi kene koise, “Bisram dinte changai kori bole pare na nai?”
4 Tami junos sonsi beláron: O entonces le ustiló, le chibó lacho, y le bichabó.
Kintu taikhan eku kowa nai, titia Jisu taike dhorise aru changai kori dise, aru taike pathai dise.
5 Y les rudeló y penó: ¿Coin de sangue, sos dicando desquero gel, ó desquero buru perado andré fufu, na le sicobele yescotria andré chibes de Canché?
Titia Tai pora taikhan ke hudise, “Tumikhan majote kunba tai laga bacha nahoile bhi tai laga janwar Bisram dinte panite giri le jai kene phot uthai nolobo naki?”
6 Y na les astis rudelar á oconas buchias.
Taikhan etu kotha te eku jowab dibo para nai.
7 Y dicando tambien sasta os araquerados á os jachipenes orotaban as brotoborias bestes á la mensalle, les chamulió yeque parabola, y penó:
Titia Tai arubi taikhan ke ekta dristanto koise, jun khan ke khabole mati sele, taikhan kineka kori kene bhal jagate bohi bole pabo, etu kosis kori thakise.
8 Pur sináres araquerado á romandiñapenes, na besteles tucue andré la brotobori beste, que na sinele que oté haya yeque pachibelado butér que tucue.
Jitia tumikhan ke shadi te khabole mate, tumikhan bhal jagate nabohibi, kele koile tumikhan pora bhi kunba bisi sonman thaka manu ke mati kene thakibo pare,
9 Y que abillele ó sos araqueró á tucue, y á ó, y penele: Din a beste á ocona, y que entonces tereles á ustilar a segritona beste sat verguenza.
aru jitia tumi aru dusra manu junke khana te matise, tai tumikhan ke kobo, ‘Tumi laga jaga to taike dibi,’ aru titia sorom pora taike etu jaga to dikene tumi chutu jagate he bohi jai.
10 Tami pur sinares araquerado, chal, y bestelatucue andré a beste segritona; somia que pur abillele ó sos tucue araqueró, penele: monro, costuna opré butér. Andiar sinarás pachibelado anglal de os sares sos sinaren sa’ tucue á la mensalle.
Jitia, tumike mate, jabi aru sobse chutu jagate he bohibi, jitia jun pora tumike matise tai ahibo, tai tumike kobo, ‘Sathi, uporte ahibi.’ Titia tumi laga sonman to dusra manu bohi thaka usorte bisi hoijai.
11 Presas saro ó, sos se ardiñela, sinará bucharado ostely: y ó sos se chibela ostely, sinará ardiñado.
Jun manu nijorke dangor kori bole bisare tai chutu hoi jabo, aru jun manu tai nijorke chutu kore taike uthai dibo.”
12 Y penaba tambien á ó sos le habia araquerado: Pur díñelas jachipen, ó cena, na araqueles á tires monres, na á tires plalores, ni á tiri rati, ni á tires vecines balbales, que na sinele que junos araquelen á tucue, andré desqueri begai, y poquinelen á tucue.
Titia tai etu manu ke kobo jun he taike matise, “Jitia tumi kha luwa koribo, tumi laga bhal sathi khan, bhai khan aru dhuni manu ke namatibi, nohoile taikhan bhi tumike matibo, aru tumi taikhan nimite ki korise etu he apuni pabo.
13 Tami pur querelas jachipen, araquera á os chorores, lisiados, langues y perpentes.
Kintu jitia tumi kha luwa kore, gorib khan, bera bole napara, andha aru bemar manu khan ke mati bhi,
14 Y sinarás majarado, presas na terelan con que poquinar tucue: Tami tucue se poquinará pur se costunarán os laches de meripen.
aru tumikhan asirbad pabo, kelemane taikhan tumike ghurai kene eku dibole na paribo. Kintu tumikhan ke Jisu Khrista wapas lobole aha homoi te biswasi khan logote sob kaam laga inam dibo.”
15 Pur yeque de junos sos jamelaban á la mensalle juneló ocono, le penó: Majarado ó sos jamará manro andré o chim de Debél.
Jitia jun ekjon mez te bohi thakise aru eitu khan huni thakise, tai Jisu ke koise, “Dhonyo ase jun Isor laga rajyote roti khabo!”
16 Y ó peno: Elabel queró jachipen bari, y araqueró á baribustres.
Titia Jisu pora taikhan ke ekta dristanto koise, “Ekjon manu dangor kha luwa bonai kene manu khan ke matise.
17 Y pur bigoreó a ocana e jachipen, bichabó yeque de desqueres lacrés á penar á os araquerados, que abillasen, presas saro sinaba aparejado.
Aru jitia khabole homoi ahise, tai laga noukar khan ke pathai kene jun manu khan ke matise taikhan ke koise, ‘Ahibi, sob to taiyar hoi jaise.’
18 Y os sares, sasta yeque, se chibáron á excusarse; O brotobo le penó: He quinado sosi, y mangue jomte chalar dicarla: tucue manguelo, que mangue tereles excusado.
Kintu mata khan sob nijor bahana kori bole shuru hoise. Poila ekjon pora koise, ‘Moi ekta kheti kinise, aru moi ta te jai kene sabo lagibo. Morom pora biya napabi.’
19 Y penó aver: He quinado pansch yuntas de gorués, y camelo chalar a probarlas: tucue manguelo que mangue tereles excusado.
Aru ekjon pora koise, moi pansta guru kinise, moi taikhan ke kheti te loijai kene ekbar sabo. Morom pora biya napabi.’
20 Y penó aver: He romandiñado romi, y andiar menda n’astis chalar aotar.
Aru dusra ekjon pora koise, ‘Moi ekjon maiki logote shadi korise, aru etu nimite moi ahibole na paribo.’
21 Y limbidiando o lacró, diñó floja á desquero Erañó de ocono saro. Entonces ululé o batico e quer, penó al lacró: Sicobelatucue yescotria á os masquerés, y a las ulichas e foros, y lanelamangue acoi os sares chororés, y lisiados, y chindes, y langues alachares.
Titia noukar khan sob kotha to tai laga malik ke ahikena koise. Ghor laga malik khong uthi kene, noukar khan ke koise, ‘Bahar te joldi jabi aru bosti rasta pora gorib manu, bera bole napara, suku andha aru bemar manu ke loi anibi.’
22 Y penó o lacró: Erañó, sinela querdi, sasta lo penaste, y aun lugar sinela.
Sewak pora etu kaam kori kene tai koise, ‘Probhu Apuni ki koise eneka kori dise, aru bhi alohi manu bisi karone jaga ase.’
23 Y penó o Erañó al lacró: Chal á os drunes, y á os cercanes, y querelalos con sila abillar, somia que se perele minrio quer.
Titia malik tai laga noukar khan ke koise, ‘Bahar te jabi aru rasta kinar aru jun jaga pora hoile taikhan ke mati kene loi anibi, Moi laga ghor to bhorta hobo lage.
24 Penelo á tucue, que cayque de ocolas manuces, sos sináron araquerados, jamará minrio jachipen.
Moi tumikhan ke koi ase, jun manu khan ke Moi poila mati sele taikhan Moi ki kha luwa bonaise etu khabole napabo.’”
25 Y baribustri sueti chalaba con ó, y limbidiandose, les penó:
Aru bisi manu khan Jisu laga pichete jai thakise, aru Tai ghuri kene taikhan ke koise,
26 Si yeque abillela á mangue, y camela desquero batu, y dai, y romi, y chabores, y plalores, y péndchias, y aun tambien desqueri chipen, n’astis que sinele discipulo de mangue.
“Jun manu Moi logote ahibole itcha ase kintu tai nijor laga baba, ama, maiki, bacha, bhai, bhoini aru nijor jibon to ghin nakore, tai Moi laga chela hobole na paribo.
27 Y ó sos na lliguerela desqueri trijul opré as varandias, y abillela palal de mangue, n’astis que sinele discipulo minrio.
Jun manu tai nijor laga Cross uthaikene Moi pichete nahe tai Moi laga chela hobole na paribo.
28 ¿Presas coin de sangue camelando querelar yeque quer baro, brotoboro bestelandose, na jinela a jayere necesaria, chanelando que jomte acabarla?
Jun manu ekta ghor bona bole itcha kore, poila tai bohi kene, tai logote thaka poisa pora ghor bona khotom koribo paribona nai koi kene ginti nakore naki?
29 Que na sinele que despues de chitar a bar brotobori, y na asilando acabar, os sares sos lo diquelen, se chibelen á girelarse de ó,
Jitia, tai ghor laga bhetimul to uthai dibo, aru ghor to khotom kori bole naparile, sob manu saikene taike hasi dibo,
30 Penando: Ocona manu se chibó á querelar, y na le astis acabar.
aru kobo, etu manu ghor to bona bole shuru korise kintu khotom kori bole para nai.’
31 ¿O que Crallis camelando chalar á chingarar contra Crallis aver, gres, bestelandose na penchabela, si le astis sat deque mil manuces querelar jero contra ó sos abillela sat bisch mil?
Aru ekjon raja, dusra raja logote lorai kori bole ase, tai poila bohi kene nasabo naki, tai laga dos hajar manu pora dusra raja laga bis hajar logote lorai koribo paribona nai?
32 De aver beda, pur o aver aun sinela dur, bichabela desqueri embajada, manguelandole lias de paz.
Kintu, tai dur te thaka homoi te, ekjon manu ke shanti pora kotha kori kene lorai to rukhai dibo.
33 Pues andiar saro yeque de sangue, sos na bucharela de ó sari buchi que terela, n’astis le sinelar minrio discipulo.
Etu nisena, jun manu tai laga sob dhun sompoti chari kene nahile, tai Moi laga chela hobole na paribo.
34 Lachi sinela la lon. Tami si á la lon nicobelan desquero sabor, ¿con qué sinará alonada?
Etu nimite nimok to bhal ase, kintu nimok laga swadh harai dile kineka etu ke aru swadisht bonabo?
35 Na sinela lachi, ni somia a jolili, ni somia a groñi: Tami la chibáron abrí. Coin terela canes de junelar, que junele.
Etu ke mati nimite bhi aru kheti te mol bona bole bhi kaam nathake. Taikhan etu ke phelai dibo. Jun manu logote huni bole kan ase, taikhan huni bhi.”

< Lucas 14 >