< 1 Tuʻi 17 >

1 Pea naʻe pehē kia ʻEhapi ʻe ʻIlaisiā ko e tangata Tisipa ʻaia naʻe ʻoe kakai ʻo Kiliati, “ʻOku moʻui ʻa Sihova ko e ʻOtua ʻo ʻIsileli, ʻaia ʻoku ou tuʻu ni ʻi hono ʻao, pea ʻe ʻikai ha hahau pe ha ʻuha ʻi he ngaahi taʻu ni, kae ʻi heʻeku lea ʻaʻaku.”
Elie le Tisbite, un de ceux qui s’étaient établis en Galaad, dit à Achab: "Par le Dieu vivant, divinité d’Israël, à qui s’adressent mes hommages! Il n’y aura, ces années-ci, ni pluie ni rosée, si ce n’est à mon commandement."
2 Pea naʻe hoko mai ʻae folofola ʻa Sihova kiate ia, ʻo pehē,
Et la parole de l’Eternel lui fut adressée en ces termes:
3 “ʻAlu koe ʻi heni, pea ke foki atu ki he feituʻu hahake, pea fakafufū koe ki he [potu ]vaitafe ʻo Kiliti ʻaia ʻoku hanga atu ki Sioatani.
"Quitte ce lieu, dirige-toi vers l’Orient et cache-toi près du torrent de Kerit, qui fait face au Jourdain.
4 Pea ʻe hoko ʻo pehē, te ke inu ai mei he vaitafe; pea kuo u fekau ki he fanga leveni ke fafangaʻi koe ʻi ai.”
Tu boiras de ses eaux, et les corbeaux, sur mon ordre, y pourvoiront à tes besoins."
5 Ko ia, naʻa ne ʻalu ʻo ne fai ʻo hangē ko e folofola ʻa Sihova: he naʻa ne ʻalu ʻo nofo ʻi he veʻe vaitafe ko Kiliti, ʻaia ʻoku hanga atu ki Sioatani.
Il partit et, se conformant à la parole du Seigneur, alla s’établir près du torrent de Kerit en face du Jourdain.
6 Pea naʻe ʻomi ʻae mā mo e kanomate kiate ia ʻe he fanga leveni ʻi he pongipongi, mo e mā mo e kanomate ʻi he efiafi; pea naʻa ne inu mei he vaitafe.
Les corbeaux lui apportaient du pain et de la viande le matin, du pain et de la viande le soir, et il buvait de l’eau du torrent.
7 Pea ʻi he ngataʻanga ʻoe ngaahi ʻaho niʻihi, naʻe mamaha ʻae vaitafe, koeʻuhi ko e ʻikai tō ha ʻuha ʻi he fonua.
Mais au bout de quelque temps le torrent se trouva tari, la pluie ayant fait défaut dans le pays.
8 Pea naʻe hoko mai ʻae folofola ʻa Sihova kiate ia, ʻo pehē,
Alors l’Eternel lui adressa la parole en ces termes:
9 “Tuʻu hake, pea ke ʻalu ki Salifati ʻaia ʻoku ʻi Saitoni, pea ke nofo ai: vakai kuo u fekau ki ha fefine ʻi ai kuo pekia hono husepāniti ke ne tauhi koe.”
"Lève-toi, va à Sarepta, qui est près de Sidon, et tu t’y établiras. Là est une femme veuve, que j’ai chargée de te nourrir."
10 Ko ia naʻa ne tuʻu hake ai ʻo ʻalu ki Salifati. Pea ʻi heʻene hoko mai ki he matapā ʻoe kolo, vakai, naʻe ʻi ai ʻae fefine paea naʻe fai ʻene okooko: pea naʻa ne ui ange kiate ia, ʻo ne pehē, “ʻOku ou kole kiate koe, ke ke ʻomi ha momoʻi vai siʻi ʻi ha ipu ke u inu.”
Il se mit en route et alla à Sarepta. Arrivé à l’entrée de la ville, il y vit une veuve qui ramassait du bois; il l’appela et lui dit: "Prends-moi, je te prie, un peu d’eau dans un vase, pour que je boive."
11 Pea ʻi heʻene ʻalu atu ko hono ʻomi, naʻa ne ui atu kiate ia, ʻo pehē, “ʻOku ou kole kiate koe, ʻomi kiate au ha momoʻi konga mā ʻi ho nima.”
Elle y alla, et il la rappela en disant: "Prends en main, je te prie, une tranche de pain pour moi."
12 Pea naʻe pehē mai ʻe ia, “ʻOku moʻui ʻa Sihova ko ho ʻOtua, ka ʻoku ʻikai te u maʻu ha foʻi mā, ka ko e falukunga pe taha ʻoe mahoaʻa ʻi ha puha, mo e kihiʻi lolo siʻi ʻi ha ipu: pea vakai, ʻoku ou okooko ni ʻae vaʻa ʻakau ʻe ua, koeʻuhi ke u ʻalu ʻo teuteu ia maʻaku mo ʻeku tama, koeʻuhi kema kai ia, pea ma toki mate.”
Elle répondit: "Par le Dieu vivant que tu sers! Je n’ai pas une galette, rien qu’une poignée de farine dans une cruche, un peu d’huile dans une bouteille. Je ramasse maintenant deux morceaux de bois; je vais rentrer, je ferai un plat pour moi et mon fils, nous le mangerons et nous attendrons la mort.
13 Pea naʻe pehē ʻe ʻIlaisiā kiate ia, “ʻOua naʻa ke manavahē; ʻalu ʻo fai ʻo hangē ko hoʻo lea: ka ke tomuʻa ngaohi mei ai ha kihiʻi foʻi mā maʻaku, pea ke toki ngaohi maʻau pea mo hoʻo tama.
Ne crains rien, lui dit Elie, rentre, et fais comme tu l’as dit. Seulement, tu en feras un petit gâteau pour moi d’abord, et tu me l’apporteras; tu feras cuire ensuite pour toi et pour ton fils.
14 He ʻoku pehē ʻe Sihova ko e ʻOtua ʻo ʻIsileli, ‘ʻE ʻikai fakaʻaʻau ke ʻosi ʻae mahoaʻa ʻi he puha, pea ʻe ʻikai maha ʻae lolo ʻi he ipu, ʻo aʻu ki he ʻaho ʻe foaki ai ʻe Sihova ʻae ʻuha ki he fonua.’”
Car, ainsi à parlé le Seigneur, Dieu d’Israël: La cruche de farine ne se videra pas, ni la bouteille à l’huile ne diminuera, jusqu’au jour où le Seigneur répandra la pluie sur cette contrée."
15 Pea naʻe ʻalu ia mo ne fai ʻo tatau mo e lea ʻa ʻIlaisiā: pea ko ia, mo ia, pea mo hono kaungāfale, naʻa nau kai ʻi he ngaahi ʻaho lahi.
Elle s’en alla et fit ce qu’avait dit Elie; et elle eut à manger, elle, son fils et sa famille, pour longtemps.
16 Pea naʻe ʻikai fakaʻaʻau ke ʻosi ʻae mahoaʻa ʻi he puha, pea naʻe ʻikai foki ke maha ʻae lolo ʻi he ipu, ʻo hangē ko e folofola ʻa Sihova ʻaia naʻa ne folofolaʻaki ʻia ʻIlaisiā.
La cruche de farine ne se vida pas, ni la bouteille d’huile ne diminua, ainsi que le Seigneur l’avait annoncé par l’entremise d’Elie.
17 Pea ʻi heʻene hili ange ʻae ngaahi meʻa ni, naʻe tō ʻae mahaki ki he tama ʻae fefine, ko e tauhi ʻoe fale; pea naʻe mālohi ʻaupito ʻa hono mahaki pea naʻe ʻikai kei hoko ʻa ʻene mānava.
Quelque temps après, le fils de cette femme, de la maîtresse du logis, tomba malade, et sa maladie s’aggrava au point qu’il ne lui resta plus de souffle.
18 Pea naʻe pehē ʻe ia kia ʻIlaisiā, “ʻA koe, ko e tangata ʻoe ʻOtua, ko e hā au kiate koe? Kuo ke haʻu ke fakamanatuʻi kiate au ʻa ʻeku kovi, pea ke tāmateʻi ʻa ʻeku tama?”
La mère dit à Elie: "Qu’avons-nous à démêler ensemble, homme de Dieu? Tu es venu chez moi pour réveiller le souvenir de mes fautes et causer la mort de mon fils!"
19 Pea naʻa ne pehē atu kiate ia, “Foaki mai ho tama kiate au.” Pea naʻa ne toʻo mai ia mei hono fatafata, ʻo ne ʻave ia ki he fata ʻi ʻolunga, ʻaia naʻa ne nofo ai, pea naʻa ne tuku hifo ia ki hono mohenga ʻoʻona.
Il lui répondit: "Donne-moi ton fils." Et il le prit d’entre ses bras, le porta dans la chambre haute où il logeait, le coucha sur son propre lit,
20 Pea naʻa ne tangi kia Sihova, ʻo pehē, “ʻE Sihova ko hoku ʻOtua, kuo ke ʻomi foki ʻae kovi ki he fefine paea ʻaia ʻoku ou nofo ki ai, ʻi hoʻo tāmateʻi ʻa ʻene tama?”
et invoqua l’Eternel en disant: "Seigneur, mon Dieu! Quoi! Même envers cette veuve, dont je suis l’hôte, tu userais de rigueur, en faisant mourir son fils!"
21 Pea naʻa ne fakafoʻofoʻohifo ia ki he tamasiʻi ʻo liunga tolu, mo ne tangi kia Sihova, ʻo pehē, “ʻE Sihova ko hoku ʻOtua, ʻoku ou kole kiate koe tuku ke toe hoko mai ʻae laumālie ʻoe tamasiʻi ni kiate ia.”
Alors il s’étendit sur l’enfant par trois fois et invoqua l’Eternel en disant: "Seigneur, mon Dieu! Permets que la vie revienne au cœur de cet enfant!"
22 Pea naʻe ongoʻi ʻe Sihova ʻae leʻo ʻo ʻIlaisiā; pea naʻe toe hoko mai ʻae laumālie ʻoe tamasiʻi kiate ia, pea naʻa ne toe moʻui.
L’Eternel exauça la prière d’Elie, et la vie revint au cœur de l’enfant, et il fut sauvé.
23 Pea naʻe toʻo ʻae tamasiʻi ʻe ʻIlaisiā, pea ne ʻohifo ia mei he potu ʻi ʻolunga ki fale, pea ne ʻatu ia ki heʻene faʻē: pea naʻe pehē ʻe ʻIlaisiā, “Vakai, ʻoku moʻui hoʻo tama.”
Elie prit l’enfant, le transporta de la chambre haute à l’intérieur et le rendit à sa mère en disant: "Vois, ton fils est vivant."
24 Pea naʻe pehē ʻe he fefine kia ʻIlaisiā, “Ko eni ko e meʻa ni ʻoku ou ʻilo ai ko e tangata koe ʻoe ʻOtua, pea ko e folofola ʻa Sihova ʻaia ʻoku ʻi ho ngutu, ʻoku moʻoni ia.”
La femme répondit à Elie: "Je reconnais bien maintenant que tu es un homme de Dieu, et que la parole du Seigneur dans ta bouche est vérité."

< 1 Tuʻi 17 >