< 1 Meʻa Hokohoko 11 >

1 Hili ia naʻe fakataha ʻa ʻIsileli kotoa kia Tevita ki Hepeloni, mo nau pehē, “Vakai, ko ho hui ʻoʻou ʻakimautolu mo ho kakano ʻoʻou.
Tout Israël s’assembla et vint auprès de David à Hébron, pour lui dire: "Nous sommes ta chair et ton sang.
2 Kaeʻumaʻā foki ʻae ngaahi ʻaho kuo hili ange, ʻio, lolotonga ʻae kei tuʻi ʻa Saula, ko koe ia naʻe taki atu mo toe ʻomi ʻa ʻIsileli: pea naʻe pehē kiate koe ʻe Sihova ko ho ʻOtua, ‘Te ke fafanga ʻe koe ʻa hoku kakai ʻIsileli, pea te ke pule ʻe koe ki hoku kakai ʻIsileli.’”
Déjà hier, déjà avant-hier, alors que Saül était roi, c’est toi qui dirigeais toutes les expéditions d’Israël. C’Est toi, t’avait dit l’Eternel, ton Dieu, qui gouverneras Israël, mon peuple, toi qui seras son chef."
3 Ko ia naʻe fakataha ai ʻae kau mātuʻa kotoa pē ʻo ʻIsileli ki he tuʻi ki Hepeloni; pea naʻe fai ʻe Tevita ha fuakava mo kinautolu ʻi he ʻao ʻo Sihova ʻi Hepeloni, pea naʻa nau pani ʻa Tevita ʻaki ʻae lolo ke ne tuʻi ki ʻIsileli, ʻo fakatatau mo e folofola ʻa Sihova ʻia Samuela.
Tous les Anciens d’Israël vinrent donc trouver le roi à Hébron; le roi David fit un pacte avec eux à Hébron devant l’Eternel, et ils le sacrèrent comme roi d’Israël, selon la parole de l’Eternel à Samuel.
4 Pea naʻe ʻalu ʻa Tevita mo ʻIsileli kotoa pē ki Selūsalema, ʻa ia [ʻoku ui ]ko Sepusi; ko e potu naʻe nofo ai ʻae kakai Sepusi, ko e kakai ʻoe fonua.
David et tous les Israélites marchèrent sur Jérusalem, qui s’appelait Jébus. Là étaient les Jébuséens, qui occupaient le pays.
5 Pea naʻe pehē ʻe he kakai ʻo Sepusi kia Tevita, “ʻE ʻikai te ke hoko mai ki heni.” Ka neongo ia naʻe kapasia ʻe Tevita ʻae kolotau ʻo Saione, ʻa ia [ʻoku ui ]ko e “Kolo ʻo Tevita.”
Mais ceux-ci dirent à David: "Tu n’entreras pas ici." Toutefois, David s’empara de la forteresse de Sion, qui est la Cité de David.
6 Pea naʻe pehē ʻe Tevita, “Ko ia ʻe tomuʻa teʻia ʻae kakai Sepusi, ʻe hoko ia ko e tuʻukimuʻa mo e ʻeiki pule.” Pea pehē, naʻe tomuʻa hoko hake ʻa Soape ko e tama ʻo Seluia, pea naʻe hoko ai ia ko e ʻeiki pule.
David avait dit: "Celui qui battra les Jébuséens en premier deviendra chef et prince." Ce fut Joab, fils de Cerouya, qui monta le premier, et il devint chef.
7 Pea naʻe nofo ʻa Tevita ki he kolotau; pea ko ia naʻe ui ai ia ko e Kolo ʻo Tevita.
David s’établit dans la forteresse, qu’on nomma pour cette raison Cité de David.
8 Pea naʻa ne langa hake ʻae kolo ʻo takatakai hake, ʻio, mei Milo ʻo tākai hake: pea naʻe toe langa foʻou ʻe Soape ʻa hono toe ʻoe kolo.
Il ajouta des constructions à la ronde, sur le pourtour du Millo. Quant à Joab, il restaura le reste de la ville.
9 Naʻe pehē ʻae fakaʻaʻau ʻa Tevita ke lahi mo lahi hake ʻaupito: he naʻe kau kiate ia ʻa Sihova ʻoe ngaahi kautau.
David alla grandissant de plus en plus, assisté par l’Eternel-Cebaot.
10 Ko kinautolu eni foki ʻae kau tuʻukimuʻa ʻi he kau tangata mālohi lahi ʻaia naʻe maʻu ʻe Tevita, ʻakinautolu naʻe kau mālohi mo ia ʻi hono puleʻanga, pea mo ʻIsileli kātoa, koeʻuhi ke ne hoko ko e tuʻi, ʻo fakatatau mo e folofola ʻa Sihova ʻaia naʻe kau ki ʻIsileli.
Voici les chefs des vaillants guerriers de David, qui l’aidèrent, avec tout Israël, à conquérir le trône et le firent régner selon la parole de l’Eternel, adressée à Israël.
11 Pea ko eni ʻa hono lau hake ʻoe kau tangata mālohi lahi naʻe maʻu ʻe Tevita: ko Sasopiami ko e tangata ʻAkimoni, ko e tuʻukimuʻa ʻi he ngaahi ʻeikitau: naʻa ne hiki hake ia ʻa hono tao ke tauʻi ʻae “Toko Tolungeau” naʻe tāmate ʻe ia ʻi he ʻaho pe taha.
Et voici la liste des vaillants guerriers de David: Yachobam, fils de Hakhmoni, chef de la garde. C’Est lui qui, en une seule rencontre, brandit la lance, faisant trois cents cadavres.
12 Pea naʻe hoko mo ia ʻa ʻEliesa ko e foha ʻo Toto, ko e tangata ʻAhoi, ʻaia ko e taha ia ʻi he “Toko Tolu” naʻe mālohi lahi.
Après lui, Eléazar, fils de Dodo, l’Ahohite, l’un des trois héros,
13 Naʻe ʻia Tevita ia ʻi Pasi-Tamemi, pea naʻe fakataha ʻi ai ʻae kakai Filisitia ki he tau, pea naʻe ʻi ai ʻae potu ngoue naʻe fonu ʻi he paʻale; pea naʻe feholaki ʻae kakai mei he ʻao ʻoe kau Filisitia.
assista David à Pass-Dammim. Là s’étaient assemblés les Philistins pour la bataille. Il s’y trouvait une pièce de terre pleine d’orge, et le peuple fuyait devant les Philistins.
14 Pea naʻa nau malumu ʻi he lotolotonga ʻoe potu fonua ko ia, mo nau fakahaofi ia, mo tāmateʻi ʻae kakai Filisitia; pea naʻe fakamoʻui ʻakinautolu ʻe Sihova ʻi he fakamoʻui lahi.
Mais lui prit position au milieu du champ, le défendit et battit les Philistins; le Seigneur opéra ainsi une grande délivrance.
15 Pea ko eni, naʻe ʻalu hifo ki he maka kia Tevita ʻi he ʻanaʻi maka ko ʻAtulami ʻae toko tolu ʻoe ngaahi ʻeikitau ʻe toko tolungofulu; ka naʻe nofo ʻae kautau ʻoe kakai Filisitia ki he potu talalo ʻo Lefeimi.
Trois des trente chefs descendirent sur le roc auprès de David, du côté de la caverne d’Adoullam; un corps de Philistins se trouvait campé dans la vallée de Rephaïm.
16 Pea ko e kuonga ia naʻe nofo ai ʻa Tevita ki he kolo mālohi, pea ko e kolotau ʻoe kakai Filisitia naʻe ʻi Petelihema ʻi he ngaahi ʻaho ko ia.
David était alors dans la forteresse, et les Philistins avaient une garnison à Bethléem.
17 Pea naʻe holi feinga pe ʻa Tevita, ʻo ne pehē, “Taumaiā ke ʻomi ʻe ha tokotaha kiate au haʻaku inu mei he vai ʻoe vaikeli ʻi Petelihema, ʻaia ʻoku ʻi he veʻematapā!”
David eut un désir et dit: "Ah! si on pouvait me faire boire de l’eau de la citerne qui est à la porte de Bethléem!"
18 Pea naʻe ʻasi atu ʻe he toko tolu ko ia ʻi he kautau ʻoe kakai Filisitia, mo nau ʻutu hake ʻae vai mei he vaikeli ʻo Petelihema, ʻaia naʻe ʻi he veʻematapā, pea naʻa nau toʻo ʻo ʻomi ia kia Tevita: ka naʻe ʻikai siʻi inu ia ʻe Tevita, ka naʻa ne lilingi atu ia kia Sihova,
Les trois guerriers s’ouvrirent un passage par le camp des Philistins, puisèrent de l’eau à la citerne qui est à la porte de Bethléem et l’apportèrent à David; mais celui-ci ne voulut pas la boire et en fit une libation à l’Eternel,
19 Pea ne pehē ʻe ia, “Ke taʻofi au ʻe hoku ʻOtua, ke ʻoua naʻaku fai ha meʻa pehē: he te u inu koā ʻae toto ʻoe kau tangata ni, ʻakinautolu kuo fakatuʻutāmaki ʻenau moʻui?” He ko ʻenau moʻui pe naʻe ʻomi ai ia. Ko ia naʻe ʻikai siʻi te ne inu mei ai. Ko e ngaahi meʻa eni naʻe fai ʻekinautolu ni ko e “Toko Tolu” naʻe mālohi lahi hake.
en disant: "Mon Dieu me préserve de faire pareille chose! Boirais-je le sang de ces hommes qui ont risqué leur vie, car ils l’ont apportée au péril de leur vie!" Il refusa donc de boire. Voilà ce que firent ces trois guerriers.
20 Pea ko ʻApisai ko e tokoua ʻo Soape, naʻe ʻeiki hake ia ʻi he “Toko Tolu:” he naʻa ne hiki hake ʻa hono tao ke tauʻi ʻae toko tolungeau, mo ne tāmateʻi ʻakinautolu, pea naʻe lau hono hingoa mo e “Toko Tolu.”
Puis Abchaï, frère de Joab, le chef des trois: il brandit un jour sa lance sur trois cents ennemis qu’il immola, et se fit un nom parmi les Trois.
21 ‌ʻI he “Toko Tolu,” naʻe ongoongo hake ia ʻi he toko ua; he ko hona ʻeiki ia: ka neongo ia naʻe ʻikai ke hoko hake ia ki he [ʻuluaki ]“Toko Tolu.”
Il fut plus estimé que les Trente, de la deuxième série, car il devint leur chef, cependant il n’arriva pas jusqu’aux Trois.
22 Ko Penaia ko e foha ʻa Sihoiata, ko e foha ʻoe tangata toʻa mei Kapisieli, ʻaia naʻe ongoongo ʻa ʻene ngaahi meʻa ne fai; naʻa ne tāmateʻi ʻe ia ʻae ongo tangata Moape naʻe anga fakalaione: pea naʻa ne ʻalu hifo ki ha luo ʻo ne tāmate ai ha laione ʻi he ʻaho naʻe tō ai ʻae ʻuha hinehina.
Puis Benaïa, fils de Joïada, d’un vaillant aux nombreux exploits, originaire de Kabceël; ce fut lui qui triompha des deux Arïel de Moab; ce fut lui aussi qui descendit et tua un lion dans une fosse par un jour de neige.
23 Pea naʻa ne tāmateʻi ha tangata ʻIsipite, ko e tangata naʻe fuʻu sino ʻaupito, ko e hanga ʻe hongofulu ʻa hono māʻolunga; pea naʻe toʻo ʻe he tangata ʻIsipite ʻi hono nima ha tao naʻe hangē ko e ʻakau ʻoe tangata lalanga tupenu; pea naʻa ne ʻalu hifo kiate ia mo e tokotoko pe mone hamusi mai ʻae tao mei he nima ʻoe tangata ʻIsipite, ʻo ne tāmateʻi ia ʻaki ʻa ʻene tao ʻaʻana.
Il tua aussi un Egyptien, homme de grande taille, haut de cinq coudées, et, dans la main de l’Egyptien, il y avait une lance, grande comme une ensouple de tisserand; il descendit vers lui avec un bâton, arracha la lance de la main de l’Egyptien et le tua avec sa lance.
24 Ko e ngaahi meʻa eni naʻe fai ʻe Penaia ko e foha ʻo Sihoiata, pea naʻe lau hono hingoa fakataha mo e toko tolu mālohi.
Voilà ce que fit Benaïahou, fils de Joïada, renommé parmi les trois héros.
25 Vakai, naʻe ongoongo ia ʻi he toko tolungofulu, ka naʻe ʻikai hoko hake ia ki he [ʻuluaki ]“Toko Tolu:” pea naʻe tuku ia ʻe Tevita ke pule ki hono kau tangata leʻo.
Il fut plus estimé que les Trente, mais il n’arriva pas jusqu’aux Trois. David l’admit dans son conseil.
26 Pea ko eni foki ʻae kau tangata toʻa ʻoe ngaahi kautau: ko ʻAsaeli ko e tokoua ʻo Soape, mo Elihanani ko e foha ʻo Toto ʻo Petelihema,
Puis d’autres héroïques guerriers: Assahel, frère de Joab; Elhanân, fils de Dodo, de Bethléem;
27 Mo Samoti ko e tangata Heloti, mo Helesi ko e tangata Peloni,
Chammot, le Harorite, Hêleç, le Pelonite;
28 Mo Ila ko e foha ʻo Ikesi ko e tangata Tikoa, mo ʻApiesa ko e tangata ʻAnatoti,
Ira, fils d’Ikkech, de Tekoa; Abiézer, d’Anatot;
29 Mo Sipikei ko e tangata Husa, mo Ilai ko e tangata ʻAhoi,
Sibbekhaï, le Houchatite; Ilaï, l’Ahohite;
30 Mo Mehelei ko e tangata Nitofa, mo Heleti ko e foha ʻo Peana ko e tangata Nitofa,
Maharaï, de Netofa; Hêled, fils de Baana, de Netofa;
31 Mo Itei ko e foha ʻo Lipei mei Kipea, ʻi he fānau ʻa Penisimani, mo Penaia ko e tangata Peloni,
Itaï, fils de Ribaï, de Ghibea des Benjaminites; Benaïa, de Piratôn
32 Mo Hulei mei he ngaahi vaitafe siʻi ʻo Keasi, mo ʻApieli ko e tangata ʻAlapa,
Houraï, de Nahalê-Gaach; Abiël, l’Arbatite;
33 Mo ʻAsimaveti ko e tangata Pahulimi, mo Eliapa ko e tangata Saeliponi.
Azmaveth, le Baharoumite; Elyahba, le Chaalbonite;
34 Ko e ngaahi foha ʻo Hasemi ko e tangata Kiso, mo Sonatane ko e foha ʻo Sake ko e tangata Halali,
des fils de Hachêm le Ghizonite; Jonathan, fils de Chaghê, le Hararite;
35 Mo ʻAhiami ko e foha ʻo Sakali ko e tangata Halali, mo Elifali ko e foha ʻo Uli,
Ahïâm, fils de Sakhar, le Hararite; Elifal, fils d’Our;
36 Mo Hefeli ko e tangata Mikela, mo ʻAhisa ko e tangata Peloni,
Hêfer, le Mekhératite; Ahiya, le Pelonite;
37 Mo Hesailo ko e tangata Kameli mo Nahali ko e foha ʻo Esipei,
Heçro, le Carmélite; Naaraï, fils d’Ezbaï;
38 Mo Soeli ko e tokoua ʻo Natani, mo Mipa ko e foha ʻo Hakili,
Joël, frère de Nathan; Mibhar, fils du Hagrite;
39 Mo Seleki ko e tangata ʻAmoni, mo Nahela ko e tangata Piheloti, ko e tangata naʻe toʻo mahafutau kia Soape ko e tama ʻa Seluia,
Célek, l’Ammonite; Nahraï, le Bêrotite, écuyer de Joab, fils de Cerouya;
40 Mo Ila ko e tangata Itila, mo Kalepi ko e tangata Itila,
Ira, le Yithrite; Garêb, le Yithrite;
41 Mo ʻUlia ko e tangata Heti, mo Sapita ko e foha ʻo ʻAlai,
Urie, le Héthéen; Zabad, fils d’Ahlaï;
42 Mo ʻAtini ko e foha ʻo Sisa ko e tangata Lupeni, ko e ʻeikitau ʻi he kakai Lupeni, mo e toko tolungofulu naʻe kau mo ia,
Adina, fils de Chiza, le Rubénite, chef rubénite, commandant à trente;
43 Mo Hanani ko e foha ʻo Meaka, mo Sosafate ko e tangata Mitini,
Hanân, fils de Maakha; Josaphat, le Mitnite;
44 Mo ʻUsia ko e tangata ʻAsitelote, mo Sama mo Sieli ko e ongo foha ʻo Hotani ko e tangata ʻAloeli,
Ouzzia, l’Achteratite; Chama et Yeïêl, fils de Hotam, d’Aroër;
45 Mo Sitieli ko e foha ʻo Simili, mo Soa ko hono tokoua, ko e tangata Tisi,
Yedïaêl, fils de Chimri; Yoha, son frère, le Tiçite;
46 Mo Ilieli ko e tangata Mehevi, mo Silipei, mo Sosavia, ko e ongo foha ʻo Elineami, mo Itima ko e tangata Moape,
Eliël, de Mahavïm; Yeribaï et Yochavia, fils d’Elnaam; Yitma, le Moabite;
47 Mo Ilieli, mo ʻOpeti, mo Sesieli ko e tangata Mesopaia.
Eliël, Obed et Yaassïêl, de Meçobaïa.

< 1 Meʻa Hokohoko 11 >