mArkaH 6
1 anantaraM sa tatsthAnAt prasthAya svapradezamAgataH ziSyAzca tatpazcAd gatAH|
Jeesus lahkus ja läks koos oma jüngritega koju Naatsaretti.
2 atha vizrAmavAre sati sa bhajanagRhe upadeSTumArabdhavAn tato'neke lokAstatkathAM zrutvA vismitya jagaduH, asya manujasya IdRzI AzcaryyakriyA kasmAj jAtA? tathA svakarAbhyAm itthamadbhutaM karmma karttAm etasmai kathaM jJAnaM dattam?
Hingamispäeval hakkas ta sünagoogis õpetama ja paljud kuulajaist olid üllatunud. „Kust ta need mõtted saab?“küsisid nad. „Mis tarkus on talle antud? Kust ta saab väe imesid teha?
3 kimayaM mariyamaH putrastajJA no? kimayaM yAkUb-yosi-yihudA-zimonAM bhrAtA no? asya bhaginyaH kimihAsmAbhiH saha no? itthaM te tadarthe pratyUhaM gatAH|
Kas ta pole mitte see puusepp, Maarja poeg, Jaakobuse, Joosepi, Juuda ja Siimona vend? Kas tema õed ei ela meie juures?“Nad haavusid ja hülgasid ta.
4 tadA yIzustebhyo'kathayat svadezaM svakuTumbAn svaparijanAMzca vinA kutrApi bhaviSyadvAdI asatkRto na bhavati|
„Prohvetist peetakse lugu kõikjal, välja arvatud tema enda kodulinnas, oma sugulaste ja pereliikmete hulgas, “ütles Jeesus neile.
5 aparaJca teSAmapratyayAt sa vismitaH kiyatAM rogiNAM vapuHSu hastam arpayitvA kevalaM teSAmArogyakaraNAd anyat kimapi citrakAryyaM karttAM na zaktaH|
Seepärast ei saanud Jeesus teha seal mingeid imetegusid, ta ainult tervendas mõned haiged.
6 atha sa caturdikstha grAmAn bhramitvA upadiSTavAn
Ta oli nende usupuuduse tõttu hämmastunud. Jeesus rändas mööda külasid ja õpetas ringi käies.
7 dvAdazaziSyAn AhUya amedhyabhUtAn vazIkarttAM zaktiM dattvA teSAM dvau dvau jano preSitavAn|
Ta kutsus kokku kaksteist jüngrit ja hakkas neid kahekaupa välja saatma, andes neile meelevalla kurjade vaimude üle.
8 punarityAdizad yUyam ekaikAM yaSTiM vinA vastrasaMpuTaH pUpaH kaTibandhe tAmrakhaNDaJca eSAM kimapi mA grahlIta,
Ta ütles, et nad ei võtaks peale jalutuskepi midagi kaasa − ei leiba, kotti ega raha vöötaskus.
9 mArgayAtrAyai pAdeSUpAnahau dattvA dve uttarIye mA paridhadvvaM|
Nad võisid kanda sandaale, kuid ei tohtinud lisasärki kaasa võtta.
10 aparamapyuktaM tena yUyaM yasyAM puryyAM yasya nivezanaM pravekSyatha tAM purIM yAvanna tyakSyatha tAvat tannivezane sthAsyatha|
„Kui teid kutsutakse majja, siis jääge sinna kuni lahkumiseni, “ütles ta neile.
11 tatra yadi kepi yuSmAkamAtithyaM na vidadhati yuSmAkaM kathAzca na zRNvanti tarhi tatsthAnAt prasthAnasamaye teSAM viruddhaM sAkSyaM dAtuM svapAdAnAsphAlya rajaH sampAtayata; ahaM yuSmAn yathArthaM vacmi vicAradine tannagarasyAvasthAtaH sidomAmorayo rnagarayoravasthA sahyatarA bhaviSyati|
„Kui teid vastu ei võeta ega kuulata, siis puistake lahkudes oma jalgadelt tolm maha märgiks, et olete nad nende enda hooleks jätnud.“
12 atha te gatvA lokAnAM manaHparAvarttanIH kathA pracAritavantaH|
Nii nad siis käisid ringi ja käskisid inimestel meelt parandada.
13 evamanekAn bhUtAMzca tyAjitavantastathA tailena marddayitvA bahUn janAnarogAnakArSuH|
Nad ajasid välja palju kurje vaime ning tegid õliga võides terveks palju haigeid.
14 itthaM tasya sukhyAtizcaturdizo vyAptA tadA herod rAjA tannizamya kathitavAn, yohan majjakaH zmazAnAd utthita atohetostena sarvvA etA adbhutakriyAH prakAzante|
Ka kuningas Heroodes kuulis Jeesusest, kuna ta oli tuntuks saanud. Mõned ütlesid: „See on surnuist ülestõusnud Ristija Johannes. Sellepärast tal on nii imelised võimed.“
15 anye'kathayan ayam eliyaH, kepi kathitavanta eSa bhaviSyadvAdI yadvA bhaviSyadvAdinAM sadRza ekoyam|
Teised ütlesid: „See on Eelija.“Veel mõned ütlesid: „Ta on prohvet, nagu üks mineviku prohvetitest.“
16 kintu herod ityAkarNya bhASitavAn yasyAhaM zirazchinnavAn sa eva yohanayaM sa zmazAnAdudatiSThat|
Aga kui Heroodes sellest kuulis, ütles ta: „See on Johannes, kellel ma pea maha võtsin! Ta on surnuist üles tõusnud!“
17 pUrvvaM svabhrAtuH philipasya patnyA udvAhaM kRtavantaM herodaM yohanavAdIt svabhAtRvadhU rna vivAhyA|
Sest Heroodes oli andnud korralduse Johannes vahistada ja vangi panna oma venna Filippuse naise Heroodiase pärast, kellega Heroodes oli abiellunud.
18 ataH kAraNAt herod lokaM prahitya yohanaM dhRtvA bandhanAlaye baddhavAn|
Johannes oli Heroodesele öelnud: „Oma venna naisega abiellumine on seaduse vastu.“
19 herodiyA tasmai yohane prakupya taM hantum aicchat kintu na zaktA,
Seepärast pidas Heroodias Johannese vastu vimma ja tahtis teda tappa, kuid tal ei olnud võimalik seda korraldada,
20 yasmAd herod taM dhArmmikaM satpuruSaJca jJAtvA sammanya rakSitavAn; tatkathAM zrutvA tadanusAreNa bahUni karmmANi kRtavAn hRSTamanAstadupadezaM zrutavAMzca|
sest Heroodes teadis, et Johannes on püha mees, kes tegi seda, mis on õige. Heroodes kaitses Johannest ja kuigi Johannese sõnad häirisid teda väga, oli ta ikkagi hea meelega kuulanud, mis Johannesel öelda oli.
21 kintu herod yadA svajanmadine pradhAnalokebhyaH senAnIbhyazca gAlIlpradezIyazreSThalokebhyazca rAtrau bhojyamekaM kRtavAn
Heroodiase võimalus tuli Heroodese sünnipäeval. Heroodes korraldas suure peo ülikutele, sõjapealikutele ja Galilea tähtsatele juhtidele.
22 tasmin zubhadine herodiyAyAH kanyA sametya teSAM samakSaM saMnRtya herodastena sahopaviSTAnAJca toSamajIjanat tatA nRpaH kanyAmAha sma matto yad yAcase tadeva tubhyaM dAsye|
Heroodiase tütar tuli sisse ja tantsis neile. Tema esinemine rõõmustas Heroodest ja teisi, kes temaga peol olid, nii väga, et ta ütles neiule:
23 zapathaM kRtvAkathayat ced rAjyArddhamapi yAcase tadapi tubhyaM dAsye|
„Palu mult ükskõik mida ja ma annan selle sulle.“Ta kinnitas oma lubadust vandega: „Ma annan sulle kas või pool oma kuningriigist.“
24 tataH sA bahi rgatvA svamAtaraM papraccha kimahaM yAciSye? tadA sAkathayat yohano majjakasya ziraH|
Neiu läks välja ja küsis oma ema käest: „Mida ma peaksin paluma?“„Ristija Johannese pead, “vastas ema.
25 atha tUrNaM bhUpasamIpam etya yAcamAnAvadat kSaNesmin yohano majjakasya ziraH pAtre nidhAya dehi, etad yAce'haM|
Tüdruk kiirustas sisse tagasi ja ütles kuningale: „Ma tahan, et sa annaksid mulle kohe Ristija Johannese pea kandikul.“
26 tasmAt bhUpo'tiduHkhitaH, tathApi svazapathasya sahabhojinAJcAnurodhAt tadanaGgIkarttuM na zaktaH|
Kuningas oli vapustatud, aga kuna ta oli oma külaliste ees vande andnud, ei tahtnud ta palvest keelduda.
27 tatkSaNaM rAjA ghAtakaM preSya tasya zira AnetumAdiSTavAn|
Seega saatis ta kohe timuka Johannese pead tooma. Pärast seda, kui timukas oli vanglas Johannesel pea maha võtnud,
28 tataH sa kArAgAraM gatvA tacchirazchitvA pAtre nidhAyAnIya tasyai kanyAyai dattavAn kanyA ca svamAtre dadau|
tõi ta pea kandikul kohale ja andis selle tüdrukule ning tüdruk andis selle emale.
29 ananataraM yohanaH ziSyAstadvArttAM prApyAgatya tasya kuNapaM zmazAne'sthApayan|
Kui Johannese jüngrid juhtunust kuulsid, tulid nad ja viisid tema keha hauakambrisse.
30 atha preSitA yIzoH sannidhau militA yad yac cakruH zikSayAmAsuzca tatsarvvavArttAstasmai kathitavantaH|
Apostlid tulid tagasi ja kogunesid Jeesuse ümber. Nad rääkisid talle kõigest, mida nad olid teinud ja õpetanud.
31 sa tAnuvAca yUyaM vijanasthAnaM gatvA vizrAmyata yatastatsannidhau bahulokAnAM samAgamAt te bhoktuM nAvakAzaM prAptAH|
„Tulge minuga, oleme omapead. Lähme vaiksesse kohta ja puhkame veidi, “ütles Jeesus neile, sest tulijaid ja minejaid oli nii palju, et neil ei olnud isegi aega süüa.
32 tataste nAvA vijanasthAnaM guptaM gagmuH|
Nii läksid nad paadiga vaiksesse kohta, et omapead olla.
33 tato lokanivahasteSAM sthAnAntarayAnaM dadarza, aneke taM paricitya nAnApurebhyaH padairvrajitvA javena taiSAmagre yIzoH samIpa upatasthuH|
Aga rahvas nägi neid lahkumas ja tundis nad ära. Seega jooksis rahvas kõigist ümbruskonna linnadesse ette ja jõudis enne neid kohale.
34 tadA yIzu rnAvo bahirgatya lokAraNyAnIM dRSTvA teSu karuNAM kRtavAn yataste'rakSakameSA ivAsan tadA sa tAna nAnAprasaGgAn upadiSTavAn|
Kui Jeesus paadist välja tuli ja suurt rahvahulka nägi, tundis ta neile kaasa, sest nad olid nagu karjaseta lambad. Nii hakkas ta neile paljudest asjadest õpetama.
35 atha divAnte sati ziSyA etya yIzumUcire, idaM vijanasthAnaM dinaJcAvasannaM|
Päev kaldus õhtusse ning jüngrid tulid Jeesuse juurde ja ütlesid talle: „Me oleme küladest kaugel ja aeg on juba hiline.
36 lokAnAM kimapi khAdyaM nAsti, atazcaturdikSu grAmAn gantuM bhojyadravyANi kretuJca bhavAn tAn visRjatu|
Sa peaks rahvale ütlema, et nad läheksid ja ostaksid küladest ja maakoha elanikelt endale midagi süüa.“
37 tadA sa tAnuvAca yUyameva tAn bhojayata; tataste jagadu rvayaM gatvA dvizatasaMkhyakai rmudrApAdaiH pUpAn krItvA kiM tAn bhojayiSyAmaH?
Ent Jeesus vastas: „Andke teie neile midagi süüa.“„Mida? Kõigile neile inimestele leiva ostmiseks oleks meil vaja rohkem kui kuue kuu palka, “vastasid jüngrid.
38 tadA sa tAn pRSThavAn yuSmAkaM sannidhau kati pUpA Asate? gatvA pazyata; tataste dRSTvA tamavadan paJca pUpA dvau matsyau ca santi|
„Kui palju leiba teil siis on?“küsis Jeesus. „Minge ja vaadake.“Nad läksid ja uurisid ning ütlesid talle: „Viis leiba ja paar kala.“
39 tadA sa lokAn zaspopari paMktibhirupavezayitum AdiSTavAn,
Jeesus käskis kõigil rühmade kaupa rohelisele murule maha istuda.
40 tataste zataM zataM janAH paJcAzat paJcAzajjanAzca paMktibhi rbhuvi samupavivizuH|
Nad istusid sajastes ja viiekümnestes rühmades.
41 atha sa tAn paJcapUpAn matsyadvayaJca dhRtvA svargaM pazyan IzvaraguNAn anvakIrttayat tAn pUpAn bhaMktvA lokebhyaH pariveSayituM ziSyebhyo dattavAn dvA matsyau ca vibhajya sarvvebhyo dattavAn|
Seejärel võttis Jeesus viis leiba ja kaks kala. Taeva poole vaadates õnnistas ta toitu ja murdis leiva tükkideks. Siis andis ta leiva jüngritele, et nad annaksid rahvale, ning jagas neile kõigile ka kala.
42 tataH sarvve bhuktvAtRpyan|
Kõik sõid, kuni kõht sai täis.
43 anantaraM ziSyA avaziSTaiH pUpai rmatsyaizca pUrNAn dvadaza DallakAn jagRhuH|
Siis kogusid nad leiva ja kala jäägid kokku − kaksteist korvitäit.
44 te bhoktAraH prAyaH paJca sahasrANi puruSA Asan|
Toidust sai söönuks viis tuhat meest ja nende perekonnad.
45 atha sa lokAn visRjanneva nAvamAroDhuM svasmAdagre pAre baitsaidApuraM yAtuJca zSyin vADhamAdiSTavAn|
Kohe pärast seda käskis Jeesus jüngritel minna tagasi paati. Nad pidid suunduma järve teisel kaldal asuvasse Betsaidasse, Jeesus saatis sel ajal rahva laiali.
46 tadA sa sarvvAn visRjya prArthayituM parvvataM gataH|
Kui ta oli inimestega hüvasti jätnud, läks ta üles mägedesse palvetama.
47 tataH sandhyAyAM satyAM nauH sindhumadhya upasthitA kintu sa ekAkI sthale sthitaH|
Hiljem samal õhtul oli paat keset järve, sel ajal kui Jeesus oli veel üksinda maal.
48 atha sammukhavAtavahanAt ziSyA nAvaM vAhayitvA parizrAntA iti jJAtvA sa nizAcaturthayAme sindhUpari padbhyAM vrajan teSAM samIpametya teSAmagre yAtum udyataH|
Ta nägi, kuidas lained paati hüpitasid, kui nad tugevalt aerutasid, sest tuul puhus vastu. Varahommikustel tundidel tuli Jeesus nende juurde vett pidi kõndides. Ta oleks võinud neist mööda minna,
49 kintu ziSyAH sindhUpari taM vrajantaM dRSTvA bhUtamanumAya ruruvuH,
aga kui nad nägid teda vett pidi kõndimas, pidasid nad teda lummutiseks. Nad karjusid,
50 yataH sarvve taM dRSTvA vyAkulitAH| ataeva yIzustatkSaNaM taiH sahAlapya kathitavAn, susthirA bhUta, ayamahaM mA bhaiSTa|
sest nad kõik nägid teda ja olid väga kohkunud. Jeesus ütles neile kohe: „Ärge kartke, see olen mina! Ärge kohkuge!“
51 atha naukAmAruhya tasmin teSAM sannidhiM gate vAto nivRttaH; tasmAtte manaHsu vismitA AzcaryyaM menire|
Ta läks nende juurde ja ronis paati ning tuul vaibus. Nad olid täiesti rabatud,
52 yataste manasAM kAThinyAt tat pUpIyam AzcaryyaM karmma na viviktavantaH|
sest nad ei olnud oma kangekaelse, põikpäise hoiaku tõttu toidu jagamise ime tähendust mõistnud.
53 atha te pAraM gatvA gineSaratpradezametya taTa upasthitAH|
Pärast mere ületamist jõudsid nad Genneesaretti ja panid paadi ankrusse.
54 teSu naukAto bahirgateSu tatpradezIyA lokAstaM paricitya
Kui nad välja ronisid, tundsid inimesed otsekohe Jeesuse ära.
55 caturdikSu dhAvanto yatra yatra rogiNo narA Asan tAn sarvvAna khaTvopari nidhAya yatra kutracit tadvArttAM prApuH tat sthAnam Anetum Arebhire|
Nad jooksid kogu piirkonda laiali, et tuua kõik haiged mattidel sinna, kus nad olid kuulnud Jeesuse olevat.
56 tathA yatra yatra grAme yatra yatra pure yatra yatra pallyAJca tena pravezaH kRtastadvartmamadhye lokAH pIDitAn sthApayitvA tasya celagranthimAtraM spraSTum teSAmarthe tadanujJAM prArthayantaH yAvanto lokAH paspRzustAvanta eva gadAnmuktAH|
Kuhu iganes Jeesus läks − küladesse, linnadesse või maapiirkonda −, toodi haiged turuplatsidele ja paluti, et Jeesus laseks haigetel kas või oma rõivaserva puudutada. Kõik, kes teda puudutasid, said terveks.
