< 1 Samuel 26 >

1 Les Ziphiens, vinrent encore vers Saül à Guibha, en disant: David ne se tient-il pas caché au coteau de Hakila, qui est vis-a-vis de Jésimon?
Pea naʻe haʻu ʻae kau tangata Sifi kia Saula ki Kipea, ʻonau pehē, ʻIkai ʻoku toitoi ʻa Tevita ʻi he moʻunga ʻo Hakila ʻaia ʻoku hanga ki Sesimoni?
2 Et Saül se leva, et descendit au désert de Ziph, ayant avec lui trois mille hommes d'élite d'Israël, pour chercher David au désert de Ziph.
Pea naʻe ʻalu atu ʻa Saula ʻo ne hifo ki he toafa ʻo Sifi, naʻe ʻiate ia ʻae kau tangata ʻe toko tolu afe naʻe fili mei ʻIsileli, kenau kumi ʻa Tevita ʻi he toafa ʻo Sifi.
3 Et Saül se campa au coteau de Hakila, qui est vis-à-vis de Jésimon, près du chemin. Or David se tenait au désert, et il aperçut venir Saül au désert pour le poursuivre.
Pea naʻe ʻapitanga ʻa Saula ʻi he moʻunga ʻo Hakila, ʻaia ʻoku hanga ki Sesimoni, ʻi he veʻehala. Ka naʻe nofo ʻa Tevita ʻi he toafa, ʻo ne vakai mei ai ʻae haʻu ʻa Saula ke kumi ia ʻi he toafa.
4 Et il envoya des espions par lesquels il sut très-certainement que [Saül] était venu.
Ko ia naʻe fekau ai ʻe Tevita ʻae kau mataki, ʻo ne ʻilo kuo haʻu moʻoni ʻa Saula.
5 Alors David se leva, et vint au lieu où Saul s'était campé; et David vit le lieu où Saül était couché, et Abner aussi, fils de Ner, chef de son armée; or Saül était couché dans le rond [du camp], et le peuple était campé autour de lui.
Pea naʻe tuʻu hake ʻa Tevita, ʻo ne haʻu ki he potu ʻaia naʻe nofo ʻapitanga ai ʻa Saula: pea naʻe vakai ʻe Tevita ki he potu naʻe tokoto ai ʻa Saula mo ʻApina ko e foha ʻo Nea, ko e ʻeiki ʻoe tau: pea naʻe tokoto ʻa Saula ʻi heʻene saliote, pea naʻe nofo takatakai ʻa ʻene kakai kiate ia.
6 Et David s'en entretint et en parla à Ahimélec, Héthien, et à Abisaï fils de Tseruja, [et] frère de Joab, en disant: Qui descendra avec moi vers Saül au camp? Et Abisaï répondit: J'y descendrai avec toi.
Pea naʻe lea ʻa Tevita ʻo pehē kia ʻAhimeleki ko e tangata Heti, mo ʻApisai ko e tama ʻa Seluia, ko e tokoua ʻo Soape, ʻo pehē, “Ko hai ʻe ʻalu hifo mo au kia Saula ki he ʻapitanga?” Pea naʻe pehē ʻe ʻApisai, “Ta ō hifo mo koe.”
7 David donc et Abisaï vinrent de nuit vers le peuple, et voici, Saül dormait étant couché dans le rond [du camp], et sa hallebarde était fichée en terre à son chevet; et Abner, et le peuple étaient couchés autour de lui.
Ko ia naʻe hoko ai ʻa Tevita mo ʻApisai ki he kakai ʻi he poʻuli: pea vakai, naʻe tokoto ʻo mohe ʻa Saula ʻi heʻene saliote, pea naʻe velo hono tao ki he kelekele ʻi hono ʻolunga: pea naʻe tokoto ʻa ʻApina mo e kakai ʻo takatakai ʻiate ia.
8 Alors Abisaï dit à David: Aujourd'hui Dieu a livré ton ennemi entre tes mains; maintenant donc que je le frappe, je te prie, de la hallebarde, jusqu'en terre d'un seul coup, et je n'y retournerai pas une seconde fois.
Pea naʻe pehē ai ʻe ʻApisai kia Tevita, “Kuo tuku ʻe he ʻOtua ʻa ho fili ki ho nima he ʻaho ni: pea ko eni ʻoku ou kole kiate koe, tuku ke u veloʻi leva ia ʻaki ʻae tao ki he kelekele, pea ʻe ʻikai te u veloʻi ia ke liunga ua.”
9 Et David dit à Abisaï: Ne le mets point à mort; car qui est-ce qui mettra sa main sur l'Oint de l'Eternel, et sera innocent?
Pea naʻe pehē ʻe Tevita kia ʻApisai, “ʻOua naʻa tāmateʻi ia: he ko hai ʻe mafao atu hono nima ki he fakatapui ʻa Sihova pea taʻeangahala ia?”
10 David dit encore: L'Eternel est vivant, si ce n'est que l'Eternel le frappe, ou que son jour vienne, ou qu'il descende dans une bataille, et qu'il y demeure;
Pea naʻe lea foki ʻa Tevita, “ʻOku moʻui ʻa Sihova pea ʻe taaʻi ia ʻe Sihova pea ʻe hokosia hono ʻaho ke mate ai pē te ne ʻalu ki ha tau, pea mate ai.
11 Que l'Eternel me garde de mettre ma main sur l'Oint de l'Eternel; mais je te prie, prends maintenant la hallebarde qui est à son chevet, et le pot à eau, et allons-nous-en.
Ke taʻofi au ʻe Sihova ke ʻoua naʻaku mafao hoku nima ki he fakatapui ʻa Sihova: ka ʻoku ou kole kiate koe, ke ke toʻo ni ʻae tao ʻoku ʻi hono ʻolunga, pea mo e ipu vai, pea ke ta ō.”
12 David donc prit la hallebarde et le pot à eau qui étaient au chevet de Saül, puis ils s'en allèrent; et il n'y eut personne qui les vît, ni qui les aperçût, ni qui s'éveillât; car ils dormaient tous; à cause que l'Eternel avait fait tomber sur eux un profond sommeil.
Ko ia naʻe toʻo ai ʻe Tevita ʻae tao mo e ipu vai mei he ʻolunga ʻo Saula: pea ne na hiki, ʻo na ō, pea naʻe ʻikai mamata ki ai ha tangata ʻe tokotaha, pe ʻilo ia, pe ʻā ai: he kuo nau mohe kotoa pē; koeʻuhi kuo tō kiate kinautolu ʻae mohe maʻu meia Sihova.
13 Et David passa de l'autre côté, et s'arrêta sur le haut de la montagne, loin de là; car il y avait une grande distance entr'eux.
Pea naʻe ʻalu ai ʻa Tevita ʻo laka ki he potu ʻe taha, pea tuʻu ia ki he tumutumu ʻoe moʻunga ʻo mamaʻo ai; ko e ʻataʻatā lahi naʻe ʻi hona vahaʻa:
14 Et il cria au peuple, et à Abner fils de Ner, en disant: Ne répondras-tu pas, Abner? Et Abner répondit, et dit: Qui es-tu qui cries au Roi?
Pea naʻe ui ʻe Tevita ki he kakai, pea kia ʻApina ko e foha ʻo Nea, ʻo pehē, “ʻApina ʻoku ʻikai te ke lea?” Pea naʻe lea ai ʻa ʻApina, ʻo pehē, “Ko hai koe ʻoku ke ui ki he tuʻi?”
15 Alors David dit à Abner: N'es-tu pas un vaillant homme? et qui est semblable à toi en Israël? pourquoi donc n'as-tu pas gardé le Roi ton Seigneur? car quelqu'un du peuple est venu pour tuer le Roi ton Seigneur.
Pea naʻe pehē ʻe Tevita kia ʻApina, “ʻIkai ko e tangata koe? Pea ko hai ʻoku hangē ko koe ʻi ʻIsileli? Pea ko e hā ʻoku ʻikai te ke maluʻi ai hoʻo ʻeiki ko e tuʻi? He naʻe ʻalu atu ha tokotaha mei he kakai ke taaʻi ʻae tuʻi ko ho ʻeiki.
16 Ce n'est pas bien fait à toi; l'Eternel est vivant, que vous êtes dignes de mort, pour avoir si mal gardé votre Seigneur, l'Oint de l'Eternel; et maintenant regarde où est la hallebarde du Roi, et le pot à eau qui était à son chevet.
Ko e meʻa kuo ke fai ʻoku ʻikai lelei. Hangē ʻoku moʻui ʻa Sihova, ʻoku totonu ke mou mate tāmateʻi, koeʻuhi naʻe ʻikai te mou leʻohi homou ʻeiki ko e fakatapui ʻe Sihova. Pea ko eni, vakai, kuo ʻi fē ʻae tao ʻoe tuʻi mo e ipu vai naʻe ʻi hono ʻolunga.”
17 Alors Saül reconnut la voix de David, et dit: N'est-ce pas là ta voix, mon fils David? Et David dit: C'est ma voix, ô Roi mon Seigneur.
Pea naʻe ʻilo ʻe Saula ʻae leʻo ʻo Tevita, ʻo ne pehē, “He ko ho leʻo ʻena, ʻa hoku foha ko Tevita?” Pea pehē ʻe Tevita, “Ko hoku leʻo ia, ʻE tuʻi ko hoku ʻeiki.”
18 Il dit encore: Pourquoi mon Seigneur poursuit-il son serviteur? car qu'ai-je fait, et quel mal y a-t-il en ma main?
Pea naʻe pehē ʻe ia, “Ko e hā ʻoku tuli pehē ai ʻe hoku ʻeiki ki hoʻo tamaioʻeiki? He ko e hā ia naʻaku fai? Pe ko e hā ha kovi ʻoku ʻi hoku nima?
19 Maintenant donc je te prie, que le Roi mon Seigneur écoute les paroles de son serviteur. Si c'est l'Eternel qui te pousse contre moi, que ton oblation lui soit agréable; mais si ce sont les hommes, ils sont maudits devant l'Eternel; car aujourd'hui ils m'ont chassé, afin que je ne me tienne point joint à l'héritage de l'Eternel, [et ils m'ont] dit: Va, sers les dieux étrangers.
Pea ko eni, ʻOku ou kole kiate koe, ke fanongo ʻe hoku ʻeiki ko e tuʻi ki he lea ʻa hoʻo tamaioʻeiki. Kapau kuo langaʻi koe ʻe Sihova ke tauʻi au, tuku ke ne maʻu mālie ha feilaulau: pea kapau ʻoku mei he fānau ʻae tangata, ke malaʻia ʻakinautolu ʻi he ʻao ʻo Sihova; he kuo nau kapusi au he ʻaho ni, ke ʻoua naʻaku nofo ʻi he tofiʻa ʻo Sihova, ʻonau pehē, ‘ʻAlu ʻo tauhi ʻae ngaahi ʻotua kehe.’
20 Et maintenant, que mon sang ne tombe point en terre devant l'Eternel; car le Roi d'Israël est sorti pour chercher une puce, [et] comme qui poursuivrait une perdrix dans les montagnes.
Pea ko eni, ke ʻoua naʻa tafe hoku toto ki he kelekele ʻi he ʻao ʻae fofonga ʻo Sihova: he kuo haʻu kituaʻā ʻae tuʻi ʻo ʻIsileli ke kumi ʻae kutufisi, ʻo hangē ha tokotaha ʻoku tuli ʻae veka ʻi he ngaahi moʻunga.”
21 Alors Saül dit: J'ai péché, retourne-t'en, mon fils David; car je ne te ferai plus de mal, parce qu'aujourd'hui ma vie t'a été précieuse. Voici, j'ai agi follement, et j'ai fait une très-grande faute.
Pea pehē ai ʻe Saula, “Kuo u fai angahala: ʻe hoku foha ko Tevita, tafoki mai: ʻe ʻikai te u toe fai ha kovi kiate koe, koeʻuhi naʻe maʻongoʻonga ʻa hoku laumālie ʻi ho ʻao he ʻaho ni: vakai, kuo u fai ʻae anga fakavalevale, pea kuo u hē lahi ʻaupito.”
22 Et David répondit, et dit: Voici la hallebarde du Roi; que quelqu'un des vôtres passe ici, et la prenne.
Pea naʻe tali ʻe Tevita ʻo pehē, “Vakai, ko e tao ʻoe tuʻi! Pea ke haʻu ha tokotaha ʻoe kau talavou ʻo ʻatu ia.
23 Or que l'Eternel rende à chacun selon sa justice, et [selon] sa fidélité; car il t'avait livré aujourd'hui entre mes mains, mais je n'ai point voulu mettre ma main sur l'Oint de l'Eternel.
Ke ʻatu ʻe Sihova ki he tangata kotoa pē ʻo hangē ko ʻene māʻoniʻoni mo ʻene angatonu: he naʻe tuku mai koe ʻe Sihova ki hoku nima he ʻaho ni, ka naʻe ʻikai te u loto ke mafao atu hoku nima ke taaʻi ʻae fakatapui ʻe Sihova.
24 Voici donc, comme ton âme a été aujourd'hui de grand prix devant mes yeux, ainsi mon âme sera de grand prix devant les yeux de l'Eternel, et il me délivrera de toutes les afflictions.
Pea vakai, hangē naʻe mahuʻinga lahi hoʻo moʻui he ʻaho ni ʻi hoku mata, ʻofa ke mahuʻinga pehē ʻeku moʻui ʻi he ʻao ʻo Sihova, pea ke fakamoʻui ʻe ia au mei he ngaahi mamahi kotoa pē.”
25 Et Saül dit à David: Béni sois-tu, mon fils David; tu ne manqueras pas de réussir, et d'avoir le dessus. Alors David continua son chemin, et Saül s'en retourna en son lieu.
Pea naʻe pehē ʻe Saula kia Tevita, “ʻE hoku foha ko Tevita: ke monūʻia pe koe, he te ke fai pe ʻe koe ʻae ngaahi meʻa lahi, pea ke ikuna foki.” Pea naʻe ʻalu ʻa Tevita ʻi hono hala, pea liu atu ʻa Saula ki hono potu.

< 1 Samuel 26 >