< Juges 20 >

1 Tous les enfants d’Israël sortirent, depuis Dan jusqu’à Beer-Schéba et au pays de Galaad, et l’assemblée se réunit comme un seul homme devant l’Éternel, à Mitspa.
Pea naʻe toki ʻalu ai kituʻa ʻae fānau ʻa ʻIsileli, pea kātoa fakataha ʻae kakai ʻo loto taha, mei Tani ʻo aʻu ki Peasipa, mo e fonua ko Kiliati, kia Sihova ʻi Misipa.
2 Les chefs de tout le peuple, toutes les tribus d’Israël, se présentèrent dans l’assemblée du peuple de Dieu: quatre cent mille hommes de pied, tirant l’épée.
Pea naʻe haʻu foki ʻae kakai mālohi kotoa pē, ʻi he ngaahi faʻahinga kotoa pē ʻo ʻIsileli ki he fakataha ʻoe kakai ʻoe ʻOtua, ko e kau tangata tau ʻe toko fā kilu naʻe toʻo heletā.
3 Et les fils de Benjamin apprirent que les enfants d’Israël étaient montés à Mitspa. Les enfants d’Israël dirent: Parlez, comment ce crime a-t-il été commis?
(Pea naʻe fanongo ʻae fānau ʻa Penisimani kuo ʻalu hake ki Misipa ʻae fānau ʻa ʻIsileli.) Pea naʻe pehē ʻe he fānau ʻa ʻIsileli, “Tala kiate kimautolu, naʻe fēfeeʻi ʻae angakovi ni?’
4 Alors le Lévite, le mari de la femme qui avait été tuée, prit la parole, et dit: J’étais arrivé, avec ma concubine, à Guibea de Benjamin, pour y passer la nuit.
Pea naʻe lea ʻae tangata Livai, ʻaia ko e husepāniti ʻoe fefine naʻe fakapoongi, ʻo ne pehē, “Naʻaku hoko ki Kipea ʻaia ʻoku kau mo Penisimani, ko au mo hoku uaifi, ke mau mohe.
5 Les habitants de Guibea se sont soulevés contre moi, et ont entouré pendant la nuit la maison où j’étais. Ils avaient l’intention de me tuer, et ils ont fait violence à ma concubine, et elle est morte.
Pea naʻe tuʻu hake ʻae kau tangata Kipea kiate au, ʻonau ʻohofi mo kāpui ʻae fale ʻi he poʻuli, ʻonau tokanga ke tāmateʻi au: pea naʻa nau tohotoho ʻa hoku uaifi, pea ne mate ia.
6 J’ai saisi ma concubine, et je l’ai coupée en morceaux, que j’ai envoyés dans tout le territoire de l’héritage d’Israël; car ils ont commis un crime et une infamie en Israël.
Pea naʻaku toʻo hoku uaifi ʻo tafatafaʻi, pea ʻave ia ki he fonua kotoa pē ʻoe tofiʻa ʻo ʻIsileli: he kuo nau fai ʻae angahala mo e meʻa kovi lahi ʻi ʻIsileli.
7 Vous voici tous, enfants d’Israël; consultez-vous, et prenez ici une décision!
Vakai, ko e fānau ʻa ʻIsileli ʻakimoutolu kotoa pē; mou fakahā ʻi heni homou loto, mo hoʻomou fakakaukau.”
8 Tout le peuple se leva comme un seul homme, en disant: Nul de nous n’ira dans sa tente, et personne ne retournera dans sa maison.
Pea naʻe tuʻu hake loto taha pe ʻae kakai kotoa pē, ʻo pehē, “ʻE ʻikai ʻalu ha tau niʻihi ki fale, pea ʻe ʻikai ha tau taha ʻe afe ki hono fale.
9 Voici maintenant ce que nous ferons à Guibea: Nous marcherons contre elle d’après le sort.
Ka ko eni ʻae meʻa te tau fai ki Kipea; te tau fai ʻae talotalo ʻo ʻalu hake ki ai;
10 Nous prendrons dans toutes les tribus d’Israël dix hommes sur cent, cent sur mille, et mille sur dix mille; ils iront chercher des vivres pour le peuple, afin qu’à leur retour on traite Guibea de Benjamin selon toute l’infamie qu’elle a commise en Israël.
Pea te tau fili ʻae kau tangata ʻe toko hongofulu mei he toko teau ʻi he ngaahi faʻahinga kotoa pē ʻo ʻIsileli, mo e toko teau ʻi he toko afe, mo e toko afe mei he toko mano kotoa pē, koeʻuhi kenau tokonaki meʻakai ki he kakai, koeʻuhi ka nau ka hoko ki Kipea ʻo Penisimani, kenau fai ʻo fakatatau ki he angakovi kuo nau fai ʻi ʻIsileli.”
11 Ainsi tous les hommes d’Israël s’assemblèrent contre la ville, unis comme un seul homme.
Ko ia naʻe kātoa ʻae kau tangata kotoa pē ʻo ʻIsileli ʻo tuʻu hake ki he kolo, ʻonau kau loto taha ʻo hangē ko e tangata pē taha.
12 Les tribus d’Israël envoyèrent des hommes vers toutes les familles de Benjamin, pour dire: Qu’est-ce que ce crime qui s’est commis parmi vous?
Pea naʻe fekau ʻe he ngaahi faʻahinga ʻo ʻIsileli ʻae kau tangata ki he faʻahinga kātoa ʻo Penisimani, ʻo pehē, “Ko e hā ʻae angakovi ni ʻaia kuo fai ʻiate kimoutolu?
13 Livrez maintenant les gens pervers qui sont à Guibea, afin que nous les fassions mourir et que nous ôtions le mal du milieu d’Israël. Mais les Benjamites ne voulurent point écouter la voix de leurs frères, les enfants d’Israël.
Pea ko eni, tuku mai kiate kimautolu ʻae kau tangata, ʻae fānau ʻoe kovi, ʻaia ʻoku ʻi Kipea, koeʻuhi ke mau tāmateʻi ʻakinautolu, kae fakangata ʻae kovi mei ʻIsileli.” Ka naʻe ʻikai tokanga ʻe he fānau ʻa Penisimani ki he lea ʻa honau kāinga ko e fānau ʻa ʻIsileli.
14 Les Benjamites sortirent de leurs villes, et s’assemblèrent à Guibea, pour combattre les enfants d’Israël.
Ka naʻe fakakātoa fakataha ʻakinautolu ʻe he fānau ʻa Penisimani mei he ngaahi kolo ki Kipea, kenau ʻalu ʻo tauʻi ʻae fānau ʻa ʻIsileli.
15 Le dénombrement que l’on fit en ce jour des Benjamites sortis des villes fut de vingt-six mille hommes, tirant l’épée, sans compter les habitants de Guibea formant sept cents hommes d’élite.
Pea naʻe lau ʻae fānau ʻa Penisimani ʻi he kuonga ko ia mei he ngaahi kolo, ko e toko ua mano mo e toko ono afe, ko e kau tangata naʻe toʻo heletā, ka naʻe kehe ʻae kakai ʻo Kipea, ʻaia ko honau tokolahi ko e kau tangata ʻe toko fitungeau kuo fili.
16 Parmi tout ce peuple, il y avait sept cents hommes d’élite qui ne se servaient pas de la main droite; tous ceux-là pouvaient, en lançant une pierre avec la fronde, viser à un cheveu sans le manquer.
Pea ʻi he kakai ni kotoa pē naʻe ʻi ai ʻae kau tangata ongoongo ʻe toko fitungeau naʻe nima hema; naʻe poto kotoa pē ʻakinautolu ʻi he makatā, pea naʻa mo e laulahi ʻo ha foʻi louʻulu ʻe taha, naʻe ʻikai ke hala ai.
17 On fit aussi le dénombrement des hommes d’Israël, non compris ceux de Benjamin, et l’on en trouva quatre cent mille tirant l’épée, tous gens de guerre.
Pea naʻe lau hono toe ʻoe kakai ʻIsileli, kae tuku kehe ʻa Penisimani, ko e kau tangata ʻe toko fā kilu naʻe faʻa toʻo ʻae heletā; ko kinautolu ni kotoa pē ko e kau tangata tau.
18 Et les enfants d’Israël se levèrent, montèrent à Béthel, et consultèrent Dieu, en disant: Qui de nous montera le premier pour combattre les fils de Benjamin? L’Éternel répondit: Juda montera le premier.
Pea naʻe tuʻu hake ʻae fānau ʻa ʻIsileli, pea ʻalu hake ki he fale ʻoe ʻOtua, ʻonau kole ʻae poto ʻi he ʻOtua, ʻo pehē, “Ko hai ʻiate kimautolu ʻe ʻalu ʻo muʻomuʻa hake ki he tau ʻo tuʻu hake ki he fānau ʻa Penisimani?” Pea pehē ʻe Sihova, “Ke ʻalu muʻomuʻa ʻa Siuta.”
19 Dès le matin, les enfants d’Israël se mirent en marche, et ils campèrent près de Guibea.
Pea naʻe tuʻu hake ʻae fānau ʻa ʻIsileli ʻi he ʻapongipongi, pea teu tau ki Kipea.
20 Et les hommes d’Israël s’avancèrent pour combattre ceux de Benjamin, et ils se rangèrent en bataille contre eux devant Guibea.
Pea ʻalu kituʻa ʻae kau tangata ʻo ʻIsileli ke tauʻi ʻa Penisimani; pea naʻe fakanofo ʻae tau ʻae fānau ʻa ʻIsileli ke tauʻi ʻakinautolu ʻi Kipea.
21 Les fils de Benjamin sortirent de Guibea, et ils étendirent sur le sol ce jour-là vingt-deux mille hommes d’Israël.
Pea naʻe haʻu kituaʻā ʻae fānau ʻa Penisimani mei Kipea, ʻonau tā hifo ki he kelekele ʻi he kau ʻIsileli ʻi he ʻaho ko ia ʻae toko ua mano mo e toko ua afe.
22 Le peuple, les hommes d’Israël reprirent courage, et ils se rangèrent de nouveau en bataille dans le lieu où ils s’étaient placés le premier jour.
Pea naʻe fakaʻaiʻai ʻakinautolu ʻe he kau tangata ʻIsileli, ʻo toe fakalanga ʻae tau ʻi he potu ko ia naʻa nau tali teuteu ai ʻi he ʻuluaki ʻaho.
23 Et les enfants d’Israël montèrent, et ils pleurèrent devant l’Éternel jusqu’au soir; ils consultèrent l’Éternel, en disant: Dois-je m’avancer encore pour combattre les fils de Benjamin, mon frère? L’Éternel répondit: Montez contre lui.
(Pea naʻe ʻalu hake ʻae fānau ʻa ʻIsileli ʻo tangi ʻi he ʻao ʻo Sihova ʻo aʻu ki he efiafi, pea kole ʻae fakakaukau ʻia Sihova, ʻo pehē, “Te u toe ʻalu ke tauʻi ʻa Penisimani ko hoku tokoua?” Pea pehē ʻe Sihova, “ʻAlu hake ʻo tauʻi ia.”)
24 Les enfants d’Israël s’avancèrent contre les fils de Benjamin, le second jour.
Pea naʻe ʻunuʻunu atu ʻae fānau ʻa ʻIsileli ke tauʻi ʻae fānau ʻa Penisimani ʻi hono ua ʻoe ʻaho.
25 Et ce même jour, les Benjamites sortirent de Guibea à leur rencontre, et ils étendirent encore sur le sol dix-huit mille hommes des enfants d’Israël, tous tirant l’épée.
Pea naʻe ʻalu kituʻa ʻa Penisimani mei Kipea ke tauʻi ʻakinautolu ʻi hono ua ʻoe ʻaho, pea toe tā hifo ki he kelekele ʻi he fānau ʻa ʻIsileli ʻae tokotaha mano mo e toko ua afe; ko e kau toʻo heletā ʻakinautolu kotoa pē.
26 Tous les enfants d’Israël et tout le peuple montèrent et vinrent à Béthel; ils pleurèrent et restèrent là devant l’Éternel, ils jeûnèrent en ce jour jusqu’au soir, et ils offrirent des holocaustes et des sacrifices d’actions de grâces devant l’Éternel.
Pea naʻe toki ʻalu hake ʻae fānau kotoa pē ʻa ʻIsileli, mo e kakai kotoa pē, ʻo hoko ki he fale ʻoe ʻOtua, ʻo tangi, ʻonau nofo ʻi ai ʻi he ʻao ʻo Sihova, ʻo ʻaukai ʻi he ʻaho ko ia ʻo aʻu ki he efiafi, pea naʻe ʻatu ʻae ngaahi feilaulau tutu mo e ngaahi feilaulau fakalelei ʻi he ʻao ʻo Sihova.
27 Et les enfants d’Israël consultèrent l’Éternel, c’était là que se trouvait alors l’arche de l’alliance de Dieu,
Pea naʻe fehuʻi ʻae fānau ʻa ʻIsileli kia Sihova, (he naʻe ʻi ai ʻae puha ʻoe fuakava ʻoe ʻOtua ʻi he ngaahi ʻaho ko ia.
28 et c’était Phinées, fils d’Éléazar, fils d’Aaron, qui se tenait à cette époque en présence de Dieu, et ils dirent: Dois-je marcher encore pour combattre les fils de Benjamin, mon frère, ou dois-je m’en abstenir? L’Éternel répondit: Montez, car demain je les livrerai entre vos mains.
Pea naʻe tuʻu ʻi hono haʻohaʻonga ʻo ia ʻa Finiasi, ko e foha ʻo ʻEliesa, ko e foha ʻo ʻElone, ʻi he ngaahi ʻaho ko ia, ) ʻo pehē, “Te u toe ʻalu kituʻa ke tauʻi ʻae fānau ʻa Penisimani ko hoku tokoua, pe te u tukuā?” Pea pehē ʻe Sihova, “ʻAlu hake; he te u tukuange ʻakinautolu ki ho nima ʻapongipongi.”
29 Alors Israël plaça une embuscade autour de Guibea.
Pea naʻe fakatoka ʻae malumu ʻe ʻIsileli ke takatakai ʻa Kipea.
30 Les enfants d’Israël montèrent contre les fils de Benjamin, le troisième jour, et ils se rangèrent en bataille devant Guibea, comme les autres fois.
Pea naʻe ʻalu hake ʻae fānau ʻa ʻIsileli ke tauʻi ʻae fānau ʻa Penisimani ʻi hono tolu ʻoe ʻaho, ʻonau fokotuʻu teuteu pē ʻakinautolu ki Kipea, ʻo hangē ko ia naʻa nau fai.
31 Et les fils de Benjamin sortirent à la rencontre du peuple, et ils se laissèrent attirer loin de la ville. Ils commencèrent à frapper à mort parmi le peuple comme les autres fois, sur les routes dont l’une monte à Béthel et l’autre à Guibea par la campagne, et ils tuèrent environ trente hommes d’Israël.
Pea naʻe ʻalu kituʻa ʻae fānau ʻa Penisimani ke tauʻi ʻae kakai, pea kuo matoho ʻakinautolu mei he kolo: pea naʻa nau kamata teʻia ʻae kakai, ʻo tāmateʻi, ʻo hangē ko ʻenau fuofua fai, ʻi he ngaahi hala lahi, (ʻa ia ko e hala ʻe taha ki he fale ʻoe ʻOtua, mo e taha ki Kipea ʻi he ngoue, ) ko e kau tangata ʻIsileli ʻe toko tolungofulu nai.
32 Les fils de Benjamin disaient: Les voilà battus devant nous comme auparavant! Mais les enfants d’Israël disaient: Fuyons, et attirons-les loin de la ville dans les chemins.
Pea pehē ʻe he fānau ʻa Penisimani, “Kuo tā hifo ʻakinautolu ʻi hotau ʻao, ʻo hangē ko hono fuofua fai.” Ka naʻe pehē ʻe he fānau ʻa ʻIsileli, “Tau hola, pea tohoaki ʻakinautolu mei he kolo ki he ngaahi hala lahi.”
33 Tous les hommes d’Israël quittèrent leur position, et se rangèrent à Baal-Thamar; et l’embuscade d’Israël s’élança du lieu où elle était, de Maaré-Guibea.
Pea naʻe tuʻu hake ʻae kau tangata kotoa pē mei honau potu, pea tali tau pe ʻakinautolu ʻi Peali tama: pea naʻe hiki ʻae malumu mei honau ngaahi potu, ʻio, mei he ngaahi ngoue mohuku ʻo Kipea,
34 Dix mille hommes choisis sur tout Israël arrivèrent devant Guibea. Le combat fut rude, et les Benjamites ne se doutaient pas du désastre qu’ils allaient éprouver.
Pea naʻa nau haʻu ke tauʻi ʻa Kipea ʻae kau tangata fili ʻe tokotaha mano mei ʻIsileli kotoa pē, pea naʻe fakamanavahē ʻae tau: ka naʻe ʻikai tenau ʻilo kuo ofi ʻae kovi kiate kinautolu.
35 L’Éternel battit Benjamin devant Israël, et les enfants d’Israël tuèrent ce jour-là vingt-cinq mille et cent hommes de Benjamin, tous tirant l’épée.
Pea naʻe teʻia ʻa Penisimani ʻe Sihova ʻi he ʻao ʻo ʻIsileli: pea tāmateʻi ʻe he fānau ʻa ʻIsileli ʻi he ʻaho ko ia ʻae toko ua mano mo e toko nima afe mo e toko teau ʻi he kakai Penisimani: naʻe toʻo heletā ʻakinautolu kotoa pē.
36 Les fils de Benjamin regardaient comme battus les hommes d’Israël, qui cédaient du terrain à Benjamin et se reposaient sur l’embuscade qu’ils avaient placée contre Guibea.
Pea kuo mamata ʻae fānau ʻa Penisimani kuo teʻia ʻakinautolu: he naʻe matamata hola ʻae kau tangata ʻIsileli ʻi he ʻao ʻoe kau Penisimani, koeʻuhi naʻa nau falala ki he malumu naʻe toka ʻaia naʻa nau tuku ʻo ofi ki Kipea.
37 Les gens en embuscade se jetèrent promptement sur Guibea, ils se portèrent en avant et frappèrent toute la ville du tranchant de l’épée.
Pea naʻe fai fakatoʻotoʻo ʻe he malumu, ʻo ʻoho atu ki Kipea; pea ʻalu atu pē ʻae malumu, ʻo teʻia ʻae kolo kotoa pē ʻaki ʻae mata ʻoe heletā.
38 Suivant un signal convenu avec les hommes d’Israël, ceux de l’embuscade devaient faire monter de la ville une épaisse fumée.
Pea ko eni, naʻe ai ʻae fakaʻilonga naʻe fokotuʻu ʻe he kau tangata ʻIsileli mo e malumu, koeʻuhi ke nau tutu ʻae afi ke ulo lahi mo e ʻohuafi ke ʻalu hake mei he kolo.
39 Les hommes d’Israël firent alors volte-face dans la bataille. Les Benjamites leur avaient tué déjà environ trente hommes, et ils disaient: Certainement les voilà battus devant nous comme dans le premier combat!
Pea ʻi he kamata hola ʻa ʻIsileli ʻi he tau, pea kamata taaʻi ʻakinautolu ʻe Penisimani, pea tāmateʻi ʻi he kau tangata ʻIsileli ʻae kau tangata ʻe toko tolungofulu nai: he naʻa nau pehē, “Ko e moʻoni kuo tā hifo ʻakinautolu ʻi hotau ʻao, ʻo hangē ko e ʻuluaki tau.”
40 Cependant une épaisse colonne de fumée commençait à s’élever de la ville. Les Benjamites regardèrent derrière eux; et voici, de la ville entière les flammes montaient vers le ciel.
Pea ʻi he kamata ʻalu hake ʻae ulo afi mei he kolo mo e ngaahi pou ʻohuafi, pea tangaki kimui ʻae kau Penisimani ʻo sio kimui ʻiate kinautolu, pea vakai, kuo ʻalu hake ki langi ʻae ulo ʻoe kolo.
41 Les hommes d’Israël avaient fait volte-face; et ceux de Benjamin furent épouvantés, en voyant le désastre qui allait les atteindre.
Pea ʻi he tafoki ʻae kakai ʻIsileli, naʻe ofo ʻae kau Penisimani: he naʻa nau vakai kuo hoko ʻae kovi kiate kinautolu.
42 Ils tournèrent le dos devant les hommes d’Israël, et s’enfuirent par le chemin du désert. Mais les assaillants s’attachèrent à leurs pas, et ils détruisirent pendant le trajet ceux qui étaient sortis des villes.
Ko ia naʻa nau fulituʻa, ki he kau tangata ʻIsileli ʻi he hala ki he toafa; ka naʻe lavaʻi ʻakinautolu ʻe he tau; pea mo kinautolu naʻe hola kituʻa mei he ngaahi kolo naʻa nau tāmateʻi ʻi honau lotolotonga.
43 Ils enveloppèrent Benjamin, le poursuivirent, l’écrasèrent dès qu’il voulait se reposer, jusqu’en face de Guibea du côté du soleil levant.
Naʻe pehē ʻenau ʻākilotoa ʻae kau Penisimani ʻo takatakai, pea tuli ʻakinautolu, ʻo malakaki faingofua hifo ʻakinautolu ʻo hangatonu ki Kipea ʻo hanga ki he hopoʻangalaʻā.
44 Il tomba dix-huit mille hommes de Benjamin, tous vaillants.
Pea naʻe tō ai ʻae kau tangata Penisimani ko e tokotaha mano mo e toko valu afe; ko e kau tangata toʻa ʻakinautolu kotoa pē.
45 Parmi ceux qui tournèrent le dos pour s’enfuir vers le désert au rocher de Rimmon, les hommes d’Israël en firent périr cinq mille sur les routes; ils les poursuivirent jusqu’à Guideom, et ils en tuèrent deux mille.
Pea naʻa nau tafoki ʻo hola atu ki he toafa ki he maka ko Limoni: pea naʻa nau tāmateʻi ʻi he ngaahi hala lahi ʻae kau tangata ʻe toko nima afe; pea naʻe tuli mālohi ʻakinautolu ʻo aʻu ki Kitomi, pea naʻe tāmateʻi ʻae toko ua afe ʻokinautolu.
46 Le nombre total des Benjamites qui périrent ce jour-là fut de vingt-cinq mille hommes tirant l’épée, tous vaillants.
Ko ia ko kinautolu kotoa pē naʻe tō ʻi he kakai Penisimani ʻi he ʻaho ko ia ko e kau tangata ʻe toko ua mano, mo e toko nima afe ʻaia naʻe toʻo heletā: ko e kau tangata toʻa ʻakinautolu kotoa pē.
47 Six cents hommes, qui avaient tourné le dos et qui s’étaient enfuis vers le désert au rocher de Rimmon, demeurèrent là pendant quatre mois.
Ka naʻe tafoki ʻae kau tangata ʻe toko onongeau ʻo hola ki he toafa ʻo aʻu ki he maka ko Limoni, pea ne nau nofo ʻi he maka ko Limoni ʻi he māhina ʻe fā.
48 Les hommes d’Israël revinrent vers les fils de Benjamin, et ils les frappèrent du tranchant de l’épée, depuis les hommes des villes jusqu’au bétail, et tout ce que l’on trouva. Ils mirent aussi le feu à toutes les villes qui existaient.
Pea naʻe toe tafoki kimui ʻae kau tangata ʻo ʻIsileli ki he fānau ʻa Penisimani, ʻo teʻia ʻakinautolu ʻaki ʻae mata ʻoe heletā, ʻae kau tangata ʻoe kolo kotoa pē, mo e fanga manu, mo e meʻa kotoa pē naʻa nau ʻilo: pea naʻa nau tutu foki ʻae kolo kotoa pē naʻa nau hoko ki ai ʻaki ʻae afi.

< Juges 20 >