< Job 38 >

1 L’Éternel répondit à Job du milieu de la tempête et dit:
Pea naʻe toki folofola ʻa Sihova kia Siope mei he ʻahiohio, ʻo pehē,
2 Qui est celui qui obscurcit mes desseins Par des discours sans intelligence?
“Ko hai eni ʻoku ne fakapoʻuliʻi ʻae fakakaukau ʻaki ʻae ngaahi lea ʻoe taʻeʻilo?
3 Ceins tes reins comme un vaillant homme; Je t’interrogerai, et tu m’instruiras.
Ko eni, ke ke nonoʻo ho noʻotangavala ʻo ngali mo e tangata; he te u ʻeke kiate koe, pea ke fakamatala mai kiate au.
4 Où étais-tu quand je fondais la terre? Dis-le, si tu as de l’intelligence.
“Naʻa ke ʻi fē koe ʻi heʻeku ʻai ʻae ngaahi tuʻunga ʻo māmani? Fakahā mai, kapau ʻoku ʻiate koe ʻae faʻa ʻilo.
5 Qui en a fixé les dimensions, le sais-tu? Ou qui a étendu sur elle le cordeau?
Ko hai naʻa ne ai hono ngaahi fuofua ʻo ia, ʻo kapau ʻoku ke ʻilo? Pe ko hai naʻa ne falō ʻae afo ki ai?
6 Sur quoi ses bases sont-elles appuyées? Ou qui en a posé la pierre angulaire,
‌ʻOku fakamaʻu ki he hā ʻa hono ngaahi tuʻunga ʻo ia? Pe ko hai naʻa ne ʻai ʻa hono maka tuliki ʻo ia;
7 Alors que les étoiles du matin éclataient en chants d’allégresse, Et que tous les fils de Dieu poussaient des cris de joie?
‌ʻAia naʻe hiva fiefia fakataha ai ʻae ngaahi fetuʻu ʻoe pongipongi, pea kalanga fakafiefia ai ʻae ngaahi foha kotoa pē ʻoe ʻOtua?
8 Qui a fermé la mer avec des portes, Quand elle s’élança du sein maternel;
“Pe ko hai naʻa ne tāpuni ʻae tahi ʻaki ʻae ngaahi matapā, ʻi heʻene hā mai, ʻo hangē ko ʻene puna mei he manāva?
9 Quand je fis de la nuée son vêtement, Et de l’obscurité ses langes;
‌ʻI heʻeku ngaohi ʻae ʻao ko e kofu ʻo ia, pea ko e fakapoʻuli matolu ko hono noʻo ʻoʻona.
10 Quand je lui imposai ma loi, Et que je lui mis des barrières et des portes;
‌ʻO keli hake ʻae potu naʻaku tuʻutuʻuni ki ai, ʻo ʻai ki ai ʻae ngaahi pou mo e matapā.
11 Quand je dis: Tu viendras jusqu’ici, tu n’iras pas au-delà; Ici s’arrêtera l’orgueil de tes flots?
Pea u pehē, ‘Te ke haʻu ki heni, pea ngata ai: pea ʻe lolomi ʻi heni hoʻo ngaahi peau laukau?’
12 Depuis que tu existes, as-tu commandé au matin? As-tu montré sa place à l’aurore,
“Naʻa ke fekau ki he pongipongi talu hoʻo ngaahi ʻaho; pea pule ki he hengihengi ʻoe ʻaho ke ne ʻilo hono potu:
13 Pour qu’elle saisisse les extrémités de la terre, Et que les méchants en soient secoués;
Koeʻuhi ke ne puke ki he ngaahi ngataʻanga ʻoe fonua, koeʻuhi ke tupeʻi mei ai ʻae kakai angahala.
14 Pour que la terre se transforme comme l’argile qui reçoit une empreinte, Et qu’elle soit parée comme d’un vêtement;
‌ʻOku liliu ia ʻo hangē ko e ʻumea ki he fakaʻilonga; pea ʻoku nau tuʻu ʻo hangē ko e kofu.
15 Pour que les méchants soient privés de leur lumière, Et que le bras qui se lève soit brisé?
Ka ʻoku taʻofi mei he kau angahala ʻenau maama, pea ʻe fesiʻi ʻae nima māʻolunga.
16 As-tu pénétré jusqu’aux sources de la mer? T’es-tu promené dans les profondeurs de l’abîme?
“Naʻa ke hū koe ki he ngaahi matavai ʻoe tahi? Pe naʻa ke ʻeveʻeva ke kumi ʻae loloto?
17 Les portes de la mort t’ont-elles été ouvertes? As-tu vu les portes de l’ombre de la mort?
Naʻe toʻo ʻae ngaahi matapā ʻoe mate kiate koe? Pe naʻa ke mamata ʻe koe ki he ngaahi matapā ʻoe malumalu ʻoe mate?
18 As-tu embrassé du regard l’étendue de la terre? Parle, si tu sais toutes ces choses.
Naʻa ke ʻiloʻi ʻae māukupu ʻoe fonua? Fakahā ʻo kapau ʻoku ke ʻilo ia kotoa pē.
19 Où est le chemin qui conduit au séjour de la lumière? Et les ténèbres, où ont-elles leur demeure?
“Ko e fē ʻae hala ʻoku nofo ai ʻae maama? Pea ko e poʻuli, komaʻa ia ʻae potu ʻoʻona.
20 Peux-tu les saisir à leur limite, Et connaître les sentiers de leur habitation?
Koeʻuhi ke ke ʻave ia ki hono ngataʻanga ʻoʻona, pea koeʻuhi ke ke ʻilo ʻae ngaahi hala ki he fale ʻo ia?
21 Tu le sais, car alors tu étais né, Et le nombre de tes jours est grand!
Kuo ke ʻilo ia, he naʻe fanauʻi koe ʻi he kuonga ko ia? Pe koeʻuhi kuo lahi hono lau ʻo ho ngaahi ʻaho?
22 Es-tu parvenu jusqu’aux amas de neige? As-tu vu les dépôts de grêle,
Naʻa ke hū koe ki he ngaahi faʻoakianga ʻoe ʻuha hinehina? Pe naʻa ke mamata koe ki he ngaahi faʻoakiʻanga ʻoe ʻuha maka,
23 Que je tiens en réserve pour les temps de détresse, Pour les jours de guerre et de bataille?
‌ʻAia kuo u tuku ki he kuonga ʻoe fakamamahi, ki he ʻaho ʻoe fekeʻikeʻi mo e tau?
24 Par quel chemin la lumière se divise-t-elle, Et le vent d’orient se répand-il sur la terre?
‌ʻOku vahevahe fēfeeʻi ʻae maama, ʻaia ʻoku ne tufaki ke mamaʻo ʻae matangi hahake ʻi he fonua?
25 Qui a ouvert un passage à la pluie, Et tracé la route de l’éclair et du tonnerre,
Ko hai kuo ne vaheʻi ʻae tafeʻanga vai ki he mahuohua ʻoe ngaahi vai, pe ko e hala ki he ʻuhila ʻoe mana;
26 Pour que la pluie tombe sur une terre sans habitants, Sur un désert où il n’y a point d’hommes;
Koeʻuhi ke pule ke ʻuha ki he fonua, ʻaia ʻoku ʻikai ʻi ai ha tangata; ki he toafa, ʻaia ʻoku ʻikai ʻi ai ha tangata;
27 Pour qu’elle abreuve les lieux solitaires et arides, Et qu’elle fasse germer et sortir l’herbe?
Ke fakafiemālie ʻae kelekele lala mo liʻaki; ke fakatupu ʻae moto ʻoe ʻakau vaivai?
28 La pluie a-t-elle un père? Qui fait naître les gouttes de la rosée?
Ko hai ʻae tamai ʻae ʻuha? Pe ko hai kuo ne fakatupu ʻae ngaahi tulutā ʻoe hahau?
29 Du sein de qui sort la glace, Et qui enfante le frimas du ciel,
Naʻe haʻu ʻae vai fefeka mei he manāva ʻo hai? Pea ko hai naʻa ne fakatupu ʻae falositi hinehina ʻoe langi?
30 Pour que les eaux se cachent comme une pierre, Et que la surface de l’abîme soit enchaînée?
Kuo fufū ʻae ngaahi vai ʻo hangē ko e maka, pea kuo fakafefeka ʻae funga ʻoe loloto.
31 Noues-tu les liens des Pléiades, Ou détaches-tu les cordages de l’Orion?
“ʻOku ke faʻa puleʻi ʻe koe ʻae ngaahi mālohi melie ʻo Peliatisi, pe vete ʻae ngaahi haʻi ʻo Olioni?
32 Fais-tu paraître en leur temps les signes du zodiaque, Et conduis-tu la Grande Ourse avec ses petits?
‌ʻOku ke faʻa ʻomi ʻe koe ʻa Masaloti ʻi hono kuonga? Pe te ke faʻa fakahinohino ʻa ʻAakitulio mo hono ngaahi foha?
33 Connais-tu les lois du ciel? Règles-tu son pouvoir sur la terre?
‌ʻOku ke ʻiloʻi ʻae ngaahi tuʻutuʻuni ʻoe langi? ʻOku ke faʻa fokotuʻu ʻene pule ki he fonua?
34 Élèves-tu la voix jusqu’aux nuées, Pour appeler à toi des torrents d’eaux?
“ʻOku ke faʻa hiki hake ʻe koe ho leʻo ki he ngaahi ʻao, koeʻuhi ke ʻufiʻufi ʻaki koe ʻae ngaahi vai lahi?
35 Lances-tu les éclairs? Partent-ils? Te disent-ils: Nous voici?
‌ʻOku ke faʻa fekau atu ʻae ngaahi ʻuhila, koeʻuhi ke nau ʻalu, ʻonau pehē kiate koe, ‘Ko kimautolu eni?’
36 Qui a mis la sagesse dans le cœur, Ou qui a donné l’intelligence à l’esprit?
Ko hai kuo ne ʻai ʻae poto ki he ngaahi potu ʻi loto? Pe ko hai kuo ne foaki ʻae faʻa ʻilo ki he loto?
37 Qui peut avec sagesse compter les nuages, Et verser les outres des cieux,
Ko hai ʻoku faʻa lau ʻae ngaahi ʻao ʻi he poto? Pe ko hai te ne faʻa taʻofi ʻae ngaahi hina ʻoe langi?
38 Pour que la poussière se mette à ruisseler, Et que les mottes de terre se collent ensemble?
‌ʻOka tupu ʻo fefeka ʻae efu, pea piki fakataha ʻae tuʻutanga kelekele?
39 Chasses-tu la proie pour la lionne, Et apaises-tu la faim des lionceaux,
“He te ke tuli ʻae meʻakai maʻae laione? Pe fakamākona ʻae fiekaia ʻoe fanga laione mui,
40 Quand ils sont couchés dans leur tanière, Quand ils sont en embuscade dans leur repaire?
‌ʻOka nau ka tokoto ʻi honau ngaahi ʻana, pea nofo pe ʻo lama ʻi he potu lilo?
41 Qui prépare au corbeau sa pâture, Quand ses petits crient vers Dieu, Quand ils sont errants et affamés?
Ko hai ʻoku ne tokonaki ʻae meʻakai ki he leveni, ʻoka tangi hono fānganga ki he ʻOtua, ʻi heʻenau hē ko e masiva kai?

< Job 38 >