< Job 30 >

1 Et maintenant!… je suis la risée de plus jeunes que moi, De ceux dont je dédaignais de mettre les pères Parmi les chiens de mon troupeau.
“Ka ko eni, ʻoku manukiʻi au ʻekinautolu ʻoku mui ʻiate au, ka ko ʻenau ngaahi tamai ʻanautolu ne u fehiʻa ke lau fakataha mo e fanga kulī ʻo ʻeku ngaahi fanga manu.
2 Mais à quoi me servirait la force de leurs mains? Ils sont incapables d’atteindre la vieillesse.
‌ʻIo, ʻe ʻaonga fēfē kiate au ʻae mālohi ʻa honau nima, ka kuo ʻauha ʻenau motuʻa lelei?
3 Desséchés par la misère et la faim, Ils fuient dans les lieux arides, Depuis longtemps abandonnés et déserts;
Ko e meʻa ʻi he masiva mo e honge naʻa nau ʻi he fakapoʻuli ʻo hangē ko e pō; ʻo feholaki ki he toafa kuo masiva mo siʻaki.
4 Ils arrachent près des arbrisseaux les herbes sauvages, Et ils n’ont pour pain que la racine des genêts.
Naʻa nau tuʻusi ʻae ngaahi ʻakau kona, pea keli aka ke nau kai.
5 On les chasse du milieu des hommes, On crie après eux comme après des voleurs.
Naʻe kapusi ʻakinautolu mei he kakai, (pea naʻa nau kalanga ki ai ʻo hangē ki ha kaihaʻa; )
6 Ils habitent dans d’affreuses vallées, Dans les cavernes de la terre et dans les rochers;
Ke nau nofo ʻi he ngaahi lilifa ʻoe luo, ʻi he ngaahi ʻana ʻoe fonua, mo e ngaahi maka.
7 Ils hurlent parmi les buissons, Ils se rassemblent sous les ronces.
Naʻa nau tangi mei he ngaahi ʻakau, pea nau fakataha ʻi lalo ʻi he ngaahi ʻakau talatala.
8 Êtres vils et méprisés, On les repousse du pays.
Ko e fānau ʻae kau vale, ko e hako ʻoe kakai meʻa vale; naʻe kapusi ʻakinautolu mei he fonua.
9 Et maintenant, je suis l’objet de leurs chansons, Je suis en butte à leurs propos.
“Ka ko eni, kuo u hoko au ko ʻenau hivehivaʻanga, ʻio, ko ʻenau lea manukiʻanga au.
10 Ils ont horreur de moi, ils se détournent, Ils me crachent au visage.
‌ʻOku nau fakaliliʻa kiate au, pea nau hola mamaʻo ʻiate au, pea ʻikai te nau manavahē ke ʻaʻanu ki hoku mata.
11 Ils n’ont plus de retenue et ils m’humilient, Ils rejettent tout frein devant moi.
Ko e meʻa ʻi heʻene vete ʻeku afo, ʻo tautea au, ko ia kuo nau tukuange ai foki ʻae noʻo ʻi hoku ʻao.
12 Ces misérables se lèvent à ma droite et me poussent les pieds, Ils se fraient contre moi des sentiers pour ma ruine;
‌ʻOku tutuʻu ʻae kau talavou ʻi hoku toʻomataʻu; ʻoku nau tekeʻi hoku vaʻe, pea ʻoku nau fokotuʻu hake ʻo angatuʻu kiate au ʻae ngaahi hala ʻo honau fakaʻauha.
13 Ils détruisent mon propre sentier et travaillent à ma perte, Eux à qui personne ne viendrait en aide;
‌ʻOku nau maumauʻi hoku hala, ʻoku nau fiefia ʻi heʻeku mamahi, ʻoku ʻikai hanau tokoni.
14 Ils arrivent comme par une large brèche, Ils se précipitent sous les craquements.
Naʻa nau feʻohofi mai ʻo hangē ʻi ha potu fālahi: pea ʻi he maumau naʻa nau filifilihi ʻakinautolu kiate au.
15 Les terreurs m’assiègent; Ma gloire est emportée comme par le vent, Mon bonheur a passé comme un nuage.
Kuo tō kiate au ʻae ngaahi ilifia: ʻoku nau tuli hoku laumālie ʻo hangē ko e matangi: pea ʻoku mole atu ʻeku lelei ʻo hangē ko e ʻao.
16 Et maintenant, mon âme s’épanche en mon sein, Les jours de la souffrance m’ont saisi.
“Pea ko eni, kuo lilingi hoku laumālie ʻiate au; kuo puke au ʻe he ngaahi ʻaho ʻoe mamahi.
17 La nuit me perce et m’arrache les os, La douleur qui me ronge ne se donne aucun repos,
‌ʻOku mahuhuhuhu ʻa hoku ngaahi hui ʻi he poʻuli: pea ʻoku ʻikai ke mālōlō siʻi hoku ngaahi uoua.
18 Par la violence du mal mon vêtement perd sa forme, Il se colle à mon corps comme ma tunique.
Kuo fetongi hoku kofu ʻe he mālohi lahi: ʻoku ne nonoʻo takatakai au ʻo hangē ko e kia ʻo hoku kofutuʻa.
19 Dieu m’a jeté dans la boue, Et je ressemble à la poussière et à la cendre.
Kuo ne lī au ki he pelepela, pea kuo u tatau mo e efu mo e efuefu.
20 Je crie vers toi, et tu ne me réponds pas; Je me tiens debout, et tu me lances ton regard.
‌ʻOku ou tangi kiate koe, ka ʻoku ʻikai te ke ongoʻi au: ʻoku ou tuʻu hake, ka ʻoku ʻikai te ke tokangaʻi au.
21 Tu deviens cruel contre moi, Tu me combats avec la force de ta main.
Kuo ke liliu ʻo taʻeʻofa kiate au: ʻoku ke tuʻu kiate au ʻaki ho nima mālohi.
22 Tu me soulèves, tu me fais voler au-dessus du vent, Et tu m’anéantis au bruit de la tempête.
‌ʻOku ke ʻohake au ki he matangi mo ke fakaheka au ki ai, pea ʻoku ke veteki ʻeku meʻa.
23 Car, je le sais, tu me mènes à la mort, Au rendez-vous de tous les vivants.
He ʻoku ou ʻilo pau te ke ʻomi au ki he mate, pea ki he fale kuo tuʻutuʻuni ki he kakai moʻui kotoa pē.
24 Mais celui qui va périr n’étend-il pas les mains? Celui qui est dans le malheur n’implore-t-il pas du secours?
“Ka ʻe ʻikai te ne mafao atu hono nima ki he faʻitoka, neongo ʻoku nau tangi ʻi heʻene fakaʻauha.
25 N’avais-je pas des larmes pour l’infortuné? Mon cœur n’avait-il pas pitié de l’indigent?
‌ʻIkai naʻaku tēngihia ia ʻaia naʻe mamahi? ʻIkai naʻe mamahi hoku laumālie koeʻuhi ko e masiva?
26 J’attendais le bonheur, et le malheur est arrivé; J’espérais la lumière, et les ténèbres sont venues.
‌ʻI heʻeku ʻamanaki ki he lelei, naʻe hoko mai ʻae kovi: pea ʻi heʻeku tatali ki he maama, ne hoko mai ʻae fakapoʻuli.
27 Mes entrailles bouillonnent sans relâche, Les jours de la calamité m’ont surpris.
Naʻe lili hoku fatu, ʻo ʻikai toka: naʻe taʻofi au ʻe he ngaahi ʻaho ʻoe mamahi.
28 Je marche noirci, mais non par le soleil; Je me lève en pleine assemblée, et je crie.
Naʻaku ʻalu mamahi pe ʻi he taʻeulo ʻae laʻā; ne u tuʻu hake ʻo tangi ʻi he fakataha.
29 Je suis devenu le frère des chacals, Le compagnon des autruches.
Ko e tokoua au ʻoe fanga talākoni, mo e kaumeʻa ʻoe fanga lulu.
30 Ma peau noircit et tombe, Mes os brûlent et se dessèchent.
Kuo ʻuliʻuli hoku kili ʻiate au, pea kuo velehia hoku ngaahi hui ʻi he ʻafu.
31 Ma harpe n’est plus qu’un instrument de deuil, Et mon chalumeau ne peut rendre que des sons plaintifs.
Kuo liliu ʻeku haʻape ko e tangi, pea ko ʻeku meʻa ifi ko e leʻo ʻokinautolu ʻoku tangi.

< Job 30 >