< Genèse 47 >

1 Joseph alla avertir Pharaon, et lui dit: Mes frères et mon père sont arrivés du pays de Canaan, avec leurs brebis et leurs bœufs, et tout ce qui leur appartient; et les voici dans le pays de Gosen.
Pea haʻu ʻa Siosefa ʻo fakahā kia Felo, ʻo pehē, “Kuo haʻu ʻeku tamai mo hoku ngaahi kāinga mo ʻenau fanga sipi, mo e fanga manu, mo ʻenau meʻa kotoa pē, mei he fonua ko Kēnani; pea vakai ʻoku nau ʻi he fonua ko Koseni.”
2 Il prit cinq de ses frères, et les présenta à Pharaon.
Pea naʻa ne ʻave ʻae niʻihi ʻo hono ngaahi tokoua, ʻio, ʻae kau tangata ʻe toko nima, ʻo ne fakahā ʻakinautolu kia Felo.
3 Pharaon leur dit: Quelle est votre occupation? Ils répondirent à Pharaon: Tes serviteurs sont bergers, comme l’étaient nos pères.
Pea naʻe pehē ʻe Felo ki hono ngaahi tokoua, “Ko e hā hoʻomou faiva?” Pea nau talaange kia Felo, “Ko e tauhi sipi ʻa hoʻo kau tamaioʻeiki, ʻakimautolu mo ʻemau ngaahi tamai foki.”
4 Ils dirent encore à Pharaon: Nous sommes venus pour séjourner dans le pays, parce qu’il n’y a plus de pâturage pour les brebis de tes serviteurs, car la famine s’appesantit sur le pays de Canaan; permets donc à tes serviteurs d’habiter au pays de Gosen.
Pea naʻa nau pehē foki kia Felo, “Kuo mau haʻu ke mau ʻāunofo ʻi he fonua; he ʻoku ʻikai ʻi hoʻo kau tamaioʻeiki ha meʻakai ki heʻemau fanga manu; he kuo lahi ʻaupito ʻae honge ʻi he fonua ko Kēnani, ko ia ʻoku mau kole ai tuku ke nofo ʻa hoʻo kau tamaioʻeiki ʻi he fonua ko Koseni.”
5 Pharaon dit à Joseph: Ton père et tes frères sont venus auprès de toi.
Pea lea ʻa Felo kia Siosefa ʻo pehē, “Kuo haʻu kiate koe ʻa hoʻo tamai mo ho ngaahi kāinga:
6 Le pays d’Égypte est devant toi; établis ton père et tes frères dans la meilleure partie du pays. Qu’ils habitent dans le pays de Gosen; et, si tu trouves parmi eux des hommes capables, mets-les à la tête de mes troupeaux.
‌ʻoku ʻi ho ʻao ʻae fonua kotoa pē ko ʻIsipite; ʻi he potu lelei ʻoe fonua, ke ke tuku ke nofo ai hoʻo tamai mo ho ngaahi tokoua: tuku ke nau nofo ʻi he fonua ko Koseni: pea kapau ʻoku ke ʻilo ha kau tangata poto ʻiate kinautolu, pea ke fakanofo ʻakinautolu ke nau puleʻi ʻeku fanga manu.”
7 Joseph fit venir Jacob, son père, et le présenta à Pharaon. Et Jacob bénit Pharaon.
Pea ʻomi ʻe Siosefa ʻene tamai ko Sēkope, ʻo tuku ia ki he ʻao ʻo Felo; pea naʻe tāpuaki ʻe Sēkope ʻa Felo.
8 Pharaon dit à Jacob: Quel est le nombre de jours des années de ta vie?
Pea naʻe fehuʻi ʻa Felo, kia Sēkope, ʻo pehē, “ʻOku fiha ho taʻu?”
9 Jacob répondit à Pharaon: Les jours des années de mon pèlerinage sont de cent trente ans. Les jours des années de ma vie ont été peu nombreux et mauvais, et ils n’ont point atteint les jours des années de la vie de mes pères durant leur pèlerinage.
Pea pehē ʻe Sēkope kia Felo, “Ko e ngaahi ʻaho ʻoe taʻu ʻo hoku fononga, ko e taʻu ʻe teau mo e taʻu ʻe tolungofulu: kuo siʻi mo kovi pe ʻae ngaahi ʻaho ʻoe ngaahi taʻu ʻo ʻeku moʻui, pea ʻoku teʻeki ai aʻu ia ki he ngaahi ʻaho ʻoe ngaahi taʻu ʻoe moʻui ʻa ʻeku ngaahi tamai, ʻi he ngaahi ʻaho ʻo honau fononga.”
10 Jacob bénit encore Pharaon, et se retira de devant Pharaon.
Pea naʻe tāpuaki ʻe Sēkope ʻa Felo, pea ʻalu ia mei he ʻao ʻo Felo.
11 Joseph établit son père et ses frères, et leur donna une propriété dans le pays d’Égypte, dans la meilleure partie du pays, dans la contrée de Ramsès, comme Pharaon l’avait ordonné.
Pea naʻe tuku ʻe Siosefa ʻene tamai mo hono ngaahi tokoua ʻo ne foaki kiate kinautolu ʻae nofoʻanga ʻi he fonua ko ʻIsipite, ʻi he potu lelei ʻi he fonua ko Lamesisi, ʻo hangē ko e fekau ʻa Felo.
12 Joseph fournit du pain à son père et à ses frères, et à toute la famille de son père, selon le nombre des enfants.
Pea naʻe tauhi ʻe Siosefa ʻene tamai, mo hono ngaahi kāinga, mo e kau nofoʻanga kotoa pē ʻo ʻene tamai ʻaki ʻae mā, ʻo fakatatau mo honau ngaahi ʻapi.
13 Il n’y avait plus de pain dans tout le pays, car la famine était très grande; le pays d’Égypte et le pays de Canaan languissaient, à cause de la famine.
Pea naʻe ʻikai ha mā ʻi he fonua kotoa; he naʻe lahi ʻae honge, pea naʻe vaivai ʻae fonua kotoa ʻo ʻIsipite, mo Kēnani, koeʻuhi ko e honge.
14 Joseph recueillit tout l’argent qui se trouvait dans le pays d’Égypte et dans le pays de Canaan, contre le blé qu’on achetait; et il fit entrer cet argent dans la maison de Pharaon.
Pea naʻe tānaki ʻe Siosefa ʻae paʻanga kotoa pē naʻe ʻilo ʻi he fonua kotoa pē ko ʻIsipite, mo e fonua ko Kēnani, ko e totongi ʻoe koane naʻa nau fakatau; pea ʻomi ʻe Siosefa ʻae ngaahi paʻanga ki he fale ʻo Felo.
15 Quand l’argent du pays d’Égypte et du pays de Canaan fut épuisé, tous les Égyptiens vinrent à Joseph, en disant: Donne-nous du pain! Pourquoi mourrions-nous en ta présence? Car l’argent manque.
Pea kuo ʻosi ʻae ngaahi paʻanga ʻi he fonua ko ʻIsipite, mo e fonua ko Kēnani, pea haʻu ʻae kakai ʻIsipite kotoa pē kia Siosefa ʻo nau pehē, “Tuku mai haʻamau mā; he ko e hā te mau mate ai ʻi ho ʻao? He kuo ʻikai ha paʻanga.”
16 Joseph dit: Donnez vos troupeaux, et je vous donnerai du pain contre vos troupeaux, si l’argent manque.
Pea pehēange ʻe Siosefa, “Tuku mai hoʻomou fanga manu: pea te u ʻatu ʻae mā koeʻuhi ko hoʻomou fanga manu, ʻo kapau kuo ʻosi ʻae paʻanga.”
17 Ils amenèrent leurs troupeaux à Joseph, et Joseph leur donna du pain contre les chevaux, contre les troupeaux de brebis et de bœufs, et contre les ânes. Il leur fournit ainsi du pain cette année-là contre tous leurs troupeaux.
Pea naʻa nau ʻomi ʻenau fanga manu kia Siosefa; pea ʻatu ʻe Siosefa kiate kinautolu ʻae mā, ko e fetongi ʻo ʻenau fanga hoosi mo e fanga sipi, mo ʻenau fanga manu lalahi mo e fanga ʻasi; pea ne fafanga ʻakinautolu ʻi he taʻu ko ia, koeʻuhi ko ʻenau fanga manu.
18 Lorsque cette année fut écoulée, ils vinrent à Joseph l’année suivante, et lui dirent: Nous ne cacherons point à mon seigneur que l’argent est épuisé, et que les troupeaux de bétail ont été amenés à mon seigneur; il ne reste devant mon seigneur que nos corps et nos terres.
Pea ʻi he ʻosi ʻae taʻu ko ia, pea nau toe haʻu kia Siosefa ʻi hono ua ʻoe taʻu, ʻo nau pehē kiate ia, “E ʻikai te mau fakafufū mei homauʻeiki, kuo ʻosi ʻemau paʻanga; pea kuo maʻu foki ʻe homauʻeiki ʻemau fanga manu: ʻoku ʻikai toe ha meʻa ʻi he ʻao ʻo homauʻeiki, ka ko homau sino pe mo homau ngaahi fonua.
19 Pourquoi mourrions-nous sous tes yeux, nous et nos terres? Achète-nous avec nos terres contre du pain, et nous appartiendrons à mon seigneur, nous et nos terres. Donne-nous de quoi semer, afin que nous vivions et que nous ne mourions pas, et que nos terres ne soient pas désolées.
Ko e hā te mau mate ai ʻi ho ʻao, ʻakimautolu mo homau fonua? Ke ke fakatau ʻakimautolu mo homau fonua ʻaki ʻae mā, pea te mau hoko, mo homau fonua, ko e kau tamaioʻeiki kia Felo; pea tuku kiate kimautolu ʻae tenga, koeʻuhi ke mau moʻui, kae ʻikai mate, pea ke ʻoua naʻa lala ʻae fonua.”
20 Joseph acheta toutes les terres de l’Égypte pour Pharaon; car les Égyptiens vendirent chacun leur champ, parce que la famine les pressait. Et le pays devint la propriété de Pharaon.
Pea naʻe fakatau ʻe Siosefa ʻae fonua kotoa pē ʻa ʻIsipite, kia Felo; he naʻe taki taha fakatau ʻe he kakai ʻIsipite ʻa ʻene ngoue; he koeʻuhi naʻe fakavaivaiʻi ʻakinautolu ʻe he honge; pea naʻe maʻu ʻe Felo ʻae fonua kotoa pē.
21 Il fit passer le peuple dans les villes, d’un bout à l’autre des frontières de l’Égypte.
Pea koeʻuhi ko e kakai, naʻa ne tuku ʻakinautolu ki he ngaahi kolo mei he ngataʻanga ʻe taha ʻo ʻIsipite ʻo aʻu ki hono ngataʻanga ʻe taha.
22 Seulement, il n’acheta point les terres des prêtres, parce qu’il y avait une loi de Pharaon en faveur des prêtres, qui vivaient du revenu que leur assurait Pharaon: c’est pourquoi ils ne vendirent point leurs terres.
Ka ko e fonua ʻoe kau taulaʻeiki naʻe ʻikai te ne fakatau; he naʻe ʻatu ʻae ʻinasi ki he kau taulaʻeiki meia Felo, pea naʻa nau kai ʻaia naʻe foaki ʻe Felo kiate kinautolu; ko ia naʻe ʻikai ai tenau fakatau honau fonua.
23 Joseph dit au peuple: Je vous ai achetés aujourd’hui avec vos terres, pour Pharaon; voici pour vous de la semence, et vous pourrez ensemencer le sol.
Pea naʻe pehē ʻe Siosefa ki he kakai, “Vakai, kuo u fakatau ʻakimoutolu he ʻaho ni, mo homou fonua, maʻa Felo: vakai mai, ko e tenga eni kiate kimoutolu, pea te mou tūtuuʻi ʻaki ʻae fonua.
24 A la récolte, vous donnerez un cinquième à Pharaon, et vous aurez les quatre autres parties, pour ensemencer les champs, et pour vous nourrir avec vos enfants et ceux qui sont dans vos maisons.
Pea ʻe hoko ʻo pehē, ʻi hono tupu te mou ʻomi hono vahe nima kia Felo, ka ko e vahe ʻe fā ʻe ʻiate kimoutolu ia, ko e tenga ki hoʻomou ngoue, mo e meʻakai kiate kimoutolu, mo kinautolu ʻi homou kau nofoʻanga, mo e meʻakai ki hoʻomou fānau.”
25 Ils dirent: Tu nous sauves la vie! Que nous trouvions grâce aux yeux de mon seigneur, et nous serons esclaves de Pharaon.
Pea naʻa nau pehē, “Kuo fakahaofi ʻemau moʻui; ʻofa ke mau ʻilo ʻae ʻofa ʻi he ʻao ʻo homauʻeiki, pea mau nofo ko e kau tamaioʻeiki kia Felo.
26 Joseph fit de cela une loi, qui a subsisté jusqu’à ce jour, et d’après laquelle un cinquième du revenu des terres de l’Égypte appartient à Pharaon; il n’y a que les terres des prêtres qui ne soient point à Pharaon.
Pea naʻe fokotuʻu ia ʻe Siosefa ko e fono ki he fonua kotoa pē ʻo ʻIsipite ʻo aʻu ki he ʻaho ni, koeʻuhi ke maʻu ʻe Felo hono vahe nima; ka naʻe ʻikai pehē ki he fonua ʻoe kau taulaʻeiki ʻaia naʻe ʻikai maʻu ʻe Felo.”
27 Israël habita dans le pays d’Égypte, dans le pays de Gosen. Ils eurent des possessions, ils furent féconds et multiplièrent beaucoup.
Pea naʻe nofo ʻa ʻIsileli ʻi ʻIsipite, ʻi he fonua ko Koseni; pea naʻa nau maʻu ʻae ngaahi fonua, pea naʻa nau tupu ʻo tokolahi ʻaupito.
28 Jacob vécut dix-sept ans dans le pays d’Égypte; et les jours des années de la vie de Jacob furent de cent quarante-sept ans.
Pea naʻe moʻui ʻa Sēkope ʻi he fonua ko ʻIsipite ʻi he taʻu ʻe hongofulu ma fitu; pea ko e taʻu kotoa pē ʻo Sēkope, ko e taʻu ʻe teau mo e taʻu ʻe fāngofulu ma fitu.
29 Lorsqu’Israël approcha du moment de sa mort, il appela son fils Joseph, et lui dit: Si j’ai trouvé grâce à tes yeux, mets, je te prie, ta main sous ma cuisse, et use envers moi de bonté et de fidélité: ne m’enterre pas en Égypte!
Pea naʻe ofi ʻae ʻaho ke pekia ai ʻa ʻIsileli; pea ui ia ke haʻu hono foha ko Siosefa, ʻo ne pehē kiate ia, “Ko eni, kapau kuo u maʻu ʻae ʻofa ʻi ho ʻao, pea ke ʻai ho nima ʻi hoku lalo tenga, mo ke fai angalelei mo moʻoni kiate au; ʻoku ou kole kiate koe, ʻoua naʻa ke tanu au ʻi ʻIsipite.
30 Quand je serai couché avec mes pères, tu me transporteras hors de l’Égypte, et tu m’enterreras dans leur sépulcre. Joseph répondit: Je ferai selon ta parole.
Ka te u tokoto au mo ʻeku ngaahi tamai, pea te ke fata au mei ʻIsipite, ʻo tanu au ʻi honau tanuʻanga.” Pea naʻe pehē ʻe ia, “Te u fai ʻo hangē ko hoʻo lea.”
31 Jacob dit: Jure-le-moi. Et Joseph le lui jura. Puis Israël se prosterna sur le chevet de son lit.
Pea naʻa ne pehē, “Fuakava mai kiate au.” Pea ne fuakava kiate ia. Pea naʻe punou ʻa ʻIsileli ki he ʻuluʻi mohenga.

< Genèse 47 >